Selgroog

Draama

LUCIUS: Teie olete haruldane geenius. Ma kuulatasin teid. Olete abiandmise ja eneseohverdamise geenius. Vaatame, mis sellest tuleb. Kas jääte pooleli, nagu minu luuletaja, nagu suurem osa meie rahva geeniustest jääb pooleli?
EIE: Miks jäävad nad pooleli?
LUCIUS: Ah, neil on vana selgroo viga, mis sageli tuleb vaesusest, harimatusest - sageli ka väikekodanluse vingust.
EIE: Kas ei ole ka teie mitte poolelijäänud registraator, härra doktor?
LUCIUS: Arvatavasti, preili Eie. Ka mina olen ustav oma rahvuslikule laadile.

• Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 26

Proosa

• "Ai, pagan, vist seljalüli läks lahti," kostab hädatsev hääl ülevalt.

"Tule maha!" hüüab Kiir, "sa venitad enese pooleks."

Punajuukselisel mehikesel tekib inimese kehaehitusest silmapilgul imelik aime: see, mis inimese ülemist ja alumist poolt ühes hoiab, on tingimata seljakont ehk roots, nagu seda kutsutakse; ja kui see kord lülidest lahti läheb, siis laguneb inimene ära. Ja et ka Toots inimene on, selle juures ei ole kahtlust: hull asi oleks, kui ta seal üleval lagunema hakkab, siis langevad tükid alla ja teevad kõik pihuks ja põrmuks.

• Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 146

• Suurejoonelised ütlevad "lülisammas", tagasihoidlikud - "selgroog".
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 21

• Hall paas nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja sarikad läbi katuse. Vinge meretuul lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera kivide vahelt.
  • Karl Ristikivi, "Hingede öö". Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 162

• Mul tuli seekord andeks anda ja leppida oma mehe tõotusega, et see on esimene arusaamatus ning jääb viimaseks. Ta kiidab alati mu erakordset võimet andestada ja isegi unustada. Millegipärast pole see võime mind õnnelikuks teinud ja mulle viirastub, nagu puuduks mul midagi olulist, midagi, mis eraldab selgroolisi selgrootutest. (lk 28)
  • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42

• Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi kade olema? Milleks?
  • Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", 2. osa, 4. peatükk "Saarelt saarele", tlk Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik, lk 468

• Lark House'is, kus valitses masendav naiste enamus, peeti Jacques Devine'i staariks, ainsaks südametemurdjaks asutuse kahekümne kaheksa meesterahva seas. Teda kutsuti Prantslaseks, mitte sellepärast, et ta oleks olnud Prantsusmaal sündinud, vaid tema peente kommete tõttu - ta hoidis daamidele ust lahti, pakkus neile laua ääres tooli, ei käinud kunagi ringi lahtise püksilukuga, ja kuna ta oskas ja suutis vaatamata oma kangele seljale tantsida. Üheksakümneaastasena kõndis ta sirge seljaga tänu selgroo külge monteeritud varrastele ja kruvidele; tal oli endiselt peas natuke lokkis juukseid ja ta oskas kaarte mängida ja häbitult sohki teha.
  • Isabel Allende, "Jaapani armuke"; tõlkinud Kai Aareleid. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 16

• ...tantsiv naine on alati ohtlik; naine, kes loob tantse ka teistele, on eriti ohtlik, sest ta ei tunne mitte ainult oma keha, vaid inimkeha üleüldse (seda Eesti riik ei soovi, et naised oma kehast midagi teaksid või seda tarvitada oskaksid, peale sünnitamise, muidugi), ta oskab hoida paigal õlad, et liigutada puusa, ja kontrollib oma kõhulihaseid (enamik inimesi ei tea üldse, et neil on kõhus mingid lihased), tema selgroog on sirge (paljud ei tea üldse, et neil selgroog on, nii on kergem elada ka).
  • "Go, Sveta, go" Vikerkaar, 4/2019. Arvustus: Sveta Grigorjeva, "American Beauty". Tallinn: Suur Rida, 2018

Luule

Ma olen tigude müstiline selgroog

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327