Isabel Allende

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Isabel Allende (2008)

Isabel Allende (sündinud 2. augustil 1942) on Tšiili kirjanik ja ajakirjanik.

Eesti keeles ilmunud teosed[muuda]

  • "Vaimude maja" (tõlkinud Ruth Lias; Tallinn: Eesti Raamat, 1992)
  • "Armastusest ja varjust" (tõlkinud Külli Artmann; Tallinn: Eesti Raamat, 2004)
  • "Fortuna tütar" (tõlkinud Klaarika Kaldjärv; Tallinn: Suur Eesti Raamatuklubi, 2004)
  • "Jaapani armuke" (tõlkinud Kai Aareleid; Tallinn: Tänapäev, 2017)

"Jaapani armuke"[muuda]

  • "Mammisid tuleb veidi poputada, aga neid tuleb alati kohelda austusega. Sama lugu papidega, aga neid ei tasu suurt usaldada, sest nemad kipuvad pahandust tegema," andis nõu Lupita Farias, jäsajas olmeegi kuju näoga naisterahvas, kes oli koristuspersonali eesotsas. (lk 12)
  • "Ettevaatust depressiooniga, Irina. See on siin väga tavaline. Kui märkad, et keegi on omaette, või väga kurb, jääb ilma põhjuseta voodisse või ei söö, tule ütle mulle, eks ole?"
"Ja mis sa siis teed, Lupita?"
"Oleneb olukorrast. Silitan neid, see meeldib neile alati, sest vanainimestel pole kedagi, kes neid puudutaks, ja meelitan nad mõnd telesarja vaatama, mitte keegi ei taha ju enne surra, kui on lõpu ära näinud. Mõned leiavad lohutust palvetamisest, aga siin on palju ateiste ja nemad ei palveta. Kõige tähtsam on neid mitte üksi jätta." (lk 13)
  • [Doktor Catherine Hope:] "Vanurid on maailma kõige lõbusamad inimesed. Nad on palju elanud, ütlevad, mida tahavad, ja teiste arvamus ei lähe neile raasugi korda. Siin ei hakka kunagi igav," rääkis ta Irinale. "Meie asukad on haritud inimesed ja kui nad on hea tervise juures, õpivad ja katsetavad nad muudkui edasi. Siinne kogukond virgutab neid ja aitab vältida vanaduse kõige hullemat nuhtlust: üksildust." (lk 13)
  • Lark House'is, kus valitses masendav naiste enamus, peeti Jacques Devine'i staariks, ainsaks südametemurdjaks asutuse kahekümne kaheksa meesterahva seas. Teda kutsuti Prantslaseks, mitte sellepärast, et ta oleks olnud Prantsusmaal sündinud, vaid tema peente kommete tõttu - ta hoidis daamidele ust lahti, pakkus neile laua ääres tooli, ei käinud kunagi ringi lahtise püksilukuga, ja kuna ta oskas ja suutis vaatamata oma kangele seljale tantsida. Üheksakümneaastasena kõndis ta sirge seljaga tänu selgroo külge monteeritud varrastele ja kruvidele; tal oli endiselt peas natuke lokkis juukseid ja ta oskas kaarte mängida ja häbitult sohki teha. Ta oli hea füüsilise tervise juures, kui välja arvata tavapärane artriit, kõrge vererõhk ja kõva kõrvakuulmine, mis on elusügisel paratamatud, ja enam-vähem klaari mõistusega, ehkki mitte piisavalt klaari, et mäletada, kas ta on lõunat söönud või mitte. (lk 16)
  • Kena Lupita jutustas Irinale, mida ta oli aastatepikkuse töö vältel Lark House'is tähele pannud: vanadus iseenesest ei tee mitte kedagi ei paremaks ega ka targemaks, üksnes rõhutab seda, missugune inimene kogu aeg on olnud. "Kitsipung ei muutu kunagi vananedes heldemaks, Irina, ainult veel kitsimaks." (lk 18-19)
  • Fond, mille oli 1955. aastal asutanud tema äi, legendaarne Isaac Belasco, pühendus haljasalade loomisele konfliktsetesse linnaosadesse. Ehkki selle algatuse esmased eesmärgid olid olnud peamiselt esteetilised ja ökoloogilised ning seotud lõõgastumisega, tõi see kaasa ka ootamatut ühiskondlikku kasu. Kus iganes tekkis aed, park või plats, seal langes kuritegevuse tase, kuna jõuguliikmed ja uimastisõltlased, kes olid varem olnud valmis üksteist heroiinipaki või mõne jalatäie territooriumi pärast tapma, ühinesid nüüd hoolitsema neile kuuluva kandi eest. Mõnda kohta oli tehtud seinamaalinguid, teisale püstitatud skulptuure ja laste mänguväljakuid, kõikjal tulid kunstnikud ja muusikud kokku rahvast lõbustama. (lk 29)
  • Vaatamata nimele ei olnud tal just palju ühist kõigi nende Ida-Euroopa kaunitaridega, kes olid möödunud kümnendi jooksul kõik härrasmeesteklubid ja modelliagentuurid tormijooksuga üle võtnud: ei mingeid siredaid luid, kõrgeid põsesarnasid ega odaliski loidust; kaugelt oleks Irinat võinud pidada korratu olemisega poisiks. Ta oli nii läbipaistev, nii nähtamatusele kalduv, et tema märkamine nõudis tõsist jõupingutust. (lk 28-29)
  • [Ichimei:] Ma elan läbi väga huvitavat ajajärku. Mu vaim vaatleb kehas toimuvaid muutusi lummatult, aga mitte eemalt, vaid seestpoolt. Mu vaim ja mu keha teevad seda läbi koos. Eile ütlesid mulle, kui väga Sa igatsed meie noorusaegset surematuse illusiooni. Mina ei igatse. Ma tunnen rõõmu sellest tegelikkusest, mis mul on: et olen küps, et mitte öelda vana mees. Kui ma peaksin lähema kolme päeva jooksul surema, siis mida ma selle aja jooksul teeksin? - Mitte midagi! Ma tühjendaksin end kõigest peale armastuse.
Oleme teineteisele palju kordi öelnud, et meie armastus on saatus, et oleme armastanud teineteist eelmistes eludes ja kohtume uuesti tulevastes eludes. Või äkki pole olemas ei minevikku ega tulevikku ja universumi mõõtmatuses juhtub kõik üheaegselt. Kui see nii on, oleme koos igavesti. (lk 302-303)

"Vaimude maja"[muuda]

  • Nii nagu maailma tuleku momendil, tunneme surreski hirmu tundmatu ees. Aga hirm on midagi sisimat, millel pole midagi ühist reaalsusega. Suremine on nagu sündimine: üksnes muudatus.
    • Peatükk "Lapsuke Alba"

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel