Kai Aareleid

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kai Aareleid 2016. aastal.
Foto: TIXE

Kai Aareleid (sündinud 26. septembril 1972) eesti kirjanik, dramaturg, tõlkija ja toimetaja.


"Linnade põletamine"[muuda]

Tallinn: Varrak, 2017 (2. trükk).

  • Ante scriptum kui post scriptum'i vastand sisaldab paradoksi: selleks, et kirjutatule saaks midagi eelneda, et kirjutatu ette saaks midagi kirjutada, peab tekst, mille ette kirjutatakse, olema kirja pandud, seega olemas. Kui see aga on juba kirja pandud, pole ante scriptum oma olemuselt enam mitte ante, vaid post scriptum... Kas te jälgite mind? Kas teile üldse on ladina keele algtõdesid õpetatud? (lk 11)
  • Täna avasin lõpuks musta nahkmärkmiku, mille sa mulle kunagi kinkisid. Nüüd kulub see ära. Sa teadsid täpselt, missugust valida. Teadsid, et see peab olema väikeste ruutudega, mis mind toetaksid ja mida mööda saaksin vaikselt edasi liikuda nagu ronitaim. (lk 13)
  • Maailm koosneb juhustest ja eksitustest. (lk 46)
  • Ükskord juhtus nii, et Tiina kallas isale õhtuse uinaku ajal kogemata odekolonni kõrva. See oli tõesti kogemata. Odekolonn oli tegelikult mõeldud pisikestele patsidele, mis ta oli raske vaevaga pununud isa üle pea kammitud juustesse. (lk 105)
  • Iseäranis jääb Tiinat kummitama üks pikkade juustega poolpaljas mees raskes vasklukuga raamatus, käed harali, kurbade silmade lootusetu pilk taevasse pööratud.
"See on Jeesus," ütleb proua Wunderlich, kes on Tiinat jälginud. "Jumala poeg. "Tulge minu juurde, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja mina annan teile hingamise.""
Tiinal hakkab natuke hirmus, ta keerab kiiresti lehte. Ta on muidu julge tüdruk, aga see pilt ajab judinad peale. Proua Wunderlich ütleb, et raamatu nimi on Piibel. Piltide järgi vist väga kurb raamat, arvab Tiina. (lk 109-110)
  • Jutustada, mida mäletan. Aga mis on mäletamine? Mida rohkem püüan endast üles tuua, nendele kollakatele, ümarate nurkadega lehekülgedele, mis meenutavad mulle lapsepõlve, seda selgemaks saab, et mulle on jäänud ainult lüngad. On vaikusi, millesse oleme põgenenud nii kaua, et need on saanud lahutamatuks osaks meie minast, et need vaikused olemegi meie. (lk 150)
  • See linn oli kolmkümmend aastat mu maailm. Võiks isegi öelda: ankur. Ma ei hakka ütlema "keskpunkt", sest igaühe maailma keskpunkt on lõpuks tema ise. Või vahepeal teine inimene, ajutise eksitusena. (lk 151)
  • Kui vaadata mälu varjudesse, pole ööl ja päeval vahet, enam mitte. (lk 152)
  • Paremini kui miski muu toovad mälestusi üles lõhnad. Visamalt kui miski muu kaovad lõhnad. (lk 154)
  • Üheksakümnendatel tagastati maja pärijatele, müüdi, renoveeriti. Uksed keerati lukku, uute võtmetega. Kuurid lammutati. Ainult raudvärav hoovi pool on samasugune, ja üksik suur kuusk selle kõrval ikka elus. Minu võtmekimp on alles, see ei ava ega sulge enam midagi. (lk 155)
  • Ilmutused tulevad ja kaovad. Lihtsad, pehmed ja lõbusad inimesed on need, kellest saab kinni hoida. (lk 220)
  • Valguse valgusest saab aru ainult võrdluses pimedusega. (lk 275)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel