Ole Lund Kirkegaard

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ole Lund Kirkegaard (29. juuli 1940 Aarhus, Taani – 24. märts 1979 Stenderup, Taani) oli taani laste- ja noorsookirjanik.


"Albert"[muuda]

Eesti keelde tõlkinud Lia Eller. Tiritamm, 1998.

  • "OHH!" karjus kingsepp ja katkus juukseid. "Terves ilmas ei leidu midagi, MIS OLEKS VASTIKUM KUI POISID."
"Vale puha!" ütles Albert. "Tangusupp on palju vastikum." (lk 21)
  • "Öösel ei saa kolida," lausus Albert ja torkas redised maasse tagasi. "Kui on pime, ei näe ju, kuhu sa kolid." (lk 24)
  • [Albert:] "Sul tulevad fantastiliselt head mõtted, Egon. See on sellepärast nii, et sa oled minu sõber." (lk 27)
  • [Egon:] "Eelmisel aastal jõi Sepa Volle terve pudeli viina ära. Ta kukkus, pea ees, parditiiki, ja kui ta välja sai, klobis naine teda luuaga. Aga minu ema lööb kõvemini kui Sepa Volle naine." (lk 34)
  • "Püüame lihtsalt paar plikatobu kinni," ütles Albert. "Need kõlbavad hästi."
"Kas me peame neid suudlema?" küsis Egon.
"PÖÖHH," karjus Albert. "Oled sa mõistuse juures, mees? Korralikud lurjused on naistevihkajad." (lk 35)
  • Kostis vali krigisev heli, plartsatus ja mingi täiesti kohutav vingatus.
"Ma ju ütlesin," sosistas Albert silmi lahti tehes, "et me oleksime pidanud mereröövlite klubi tegema." (lk 42)
  • "Siis ma teen lastele kõik päevad koolist vabaks - peale pühapäeva, kui nad peavad kümme minutit olema koolis, kus nad võivad karjuda täpselt nii kõvasti, kui suudavad. Aga ei! Sellel päeval ei tohi nad üleüldsegi karjuda. Nad peavad istuma, jalad laual, ja igaüks peab terve kilo martsipani ära sööma. Ja keegi ei tohi koju minna enne, kui martsipan on söödud." (lk 45-46)

"On üks ninasarvik Otto"[muuda]

Eestikeelne esmatrükk 1982, tõlkinud Arvo Alas.

  • Punane maja oli suur ja vana ning täis kägisevaid treppe ja kiivas uksi.
Talvel elasid maja keldris hiired ja suvel elasid korstnas varesed.
Ülejäänud osa aastast oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi kassipoegi.
Topperile see suur punane maja meeldis, ja koolist tulles ütles ta sellele tihtipeale:
"Tere, maja! Ilus ilm täna, eks?"
Topperile tundus, et maja on sellega täitsa rahul - nii rahul, kui üks maja võib olla, ilma et tema müüridesse praod tekiksid. (lk 5)
  • "Lilled on kõige ilusam, mis maailmas on," ütles proua Flora härra Holmile, kui see trepist alla tuli, et tänavat pühkida.
"Tõsi mis tõsi," ütles härra Holm oma piibunosu popsutades. "Ei ole midagi paremat kui lilled. Ja tassike kohvi."
"Kuidas?" küsis proua Flora oma kollast kuuldetoru härra Holmi poole pöörates.
"Kohvi!" hüüdis härra Holm.
"Oh jaa! Kohv on ka üks hea asi," ütles proua Flora. "Võib-olla sooviksite tassi kohvi, härra Holm?"
Härra Holm noogutas. (lk 9-10)
  • Topper oli kollektsionäär.
Ta kogus kõikvõimalikke asju ja igasugu pudipadi. Peaasjalikult kogus ta niisuguseid asju, mida sai taskus kanda ja oma headele sõpradele kinkida.
Talvel ta suurt midagi ei leidnud, aga suvi oli see-eest kollektsionäärile hea aeg.
Suvel leidis Topper linnupoegi ja õllekorgitõmbajaid ja ümmargusi valgeid kivikesi.
Ta leidis siniste tiibadega põrnikaid ja suuri pehmeid rohelisi röövikuid. Ja leidis kolme rattaga roostetanud lapsevankri.
Lapsevanker oli Topperile üks suve paremaid leide. (lk 11)
  • Siis nõjatus ta rahulolevalt seljaga vastu lapsevanker Lössu külge ja hakkas imelikku piiksuvat häält tegema.
"Mis sa teed?" küsis Viggo ehmunult ja jättis lapsevankri seisma.
"Vilistan," ütles Topper, nägu naeru täis. "Vilistan, kallis sõber!" (lk 14)

Välislingid[muuda]