Martsipan
Ilme
Proosa
[muuda]- "Siis ma teen lastele kõik päevad koolist vabaks - peale pühapäeva, kui nad peavad kümme minutit olema koolis, kus nad võivad karjuda täpselt nii kõvasti, kui suudavad. Aga ei! Sellel päeval ei tohi nad üleüldsegi karjuda. Nad peavad istuma, jalad laual, ja igaüks peab terve kilo martsipani ära sööma. Ja keegi ei tohi koju minna enne, kui martsipan on söödud."
- Ole Lund Kirkegaard, "Albert". Tõlkinud Lia Eller. Tiritamm, 1998, lk 45-46
- [Raehärra:] "Minu kõht valutas, nagu oleksid piksepilved ümber minu naba kogunenud. Seesinane sidrivaatsium, mida ma — lihtsuse mõttes ja et ka harimata inimesed aru saaksid — mardileivaks nimetan, see mardileib niisiis on mu kõhu terveks teinud. Khm. Minu ristluud tuikasid, nagu oleks mul tuliseid orasid läbi tagumiku tõmmatud. See mardileib on minu tagumikutuikamise ära ravitsenud. Minu ihu oli tuska täis. See mardileib on minu ihutusa nagu pihuga ära võtnud. Ergo, ma tahan iga päev seda mardileiba sööma hakata. Hommikusöögi peale. Lõunasöögi peale. Õhtusöögi peale. Ja söömaaegade vahele. Hapu veinilonksu ilustuseks." (lk 50-51)
- "Oooo..." ütleb piiskop, kui naela jagu mardileiba on juba ta laiade hammaste alt läbi, "oooo... See on ju casus täiesti extraordinarius... Ja sina, linna heeringamaja öövahi poeg, oskad valmistada niisugust maiust? Ja mingisuguste mündriku- ja voorimehepoegadega seltsis teete teie seda? Uskumatu! Ja mardileivaks kutsute teie seda? Sinu eesnime järgi? Ei-ei-ei-ei! Selle keelan mina teil ära. Selle nime tähendab. Ühel roal, mis piiskopi keele alla viib," — ta pöördub toomhärrade poole — "ja tema nõunikkudel mitte vähem — proovige-proovige —, ühel niisugusel roal, iseäranis kui tema päritolu nii kahtlane on, peab vähemalt nimi peen ja ladinakeelne olema. Mitte mardileib. Vaid martipanis. Martipanis, mida kogu maailm, kui ma ladina keele seadusi õigesti aiman, edaspidi martsipaniks hakkab kutsuma. (lk 59-60)
- Jaan Kross, "Mardileib", 1973
Kirjandus
[muuda]- Jaan Kross, "Mardileib"