Pasunapuhuja
Proosa
[muuda]- [Maroko pulmast:] Ninna tungib püssirohu lõhn, suits kobrutab ülespoole ja enne kui jõuan toibuda, tungib sellesse segasesse õhkkonda plärisev pasunahääl.
- See tuleb muidugi jälle ukse poolt ja sisse marsib sedakorda süda ja vaim pasunapuhujate näol. Oo, milliste "jeeriku pasunatega"! Ei ole need kahe meetri pikkused torud mingid harilikud riistad, need saadavad endast välja päris viimsepäeva kärisevaid helisid. Puhujate palged on lõhkemiseni punnis ja kui mõni mees hinge tõmbab, siis langevad tema kauasest ameti pidamisest väljaveninud põsekotid kaltsudena kaelasoontele.
- Pasunad puhuvad ja puhuvad ning äratavad peokülalistes magusa kipitusena mälestusi lapsepõlvest, mis olnud ja juba läinud, mis oma vanamoodsuses kipub juba kaduma, kuid mis ometi on veel tuhande niidiga südame küljes. Neid on tore kuulata, nii ütlemata lõbus! (lk 263-264)
- Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997