Muidugi tundsid mõlemad tüdrukud, et raamat ei kirjelda neid piisavalt põhjalikult. "Sa peaksid kindlasti pühendama selle raamatu Lulule," ütles Sophia ükskord suuremeelselt. "Tema on ilmselgelt raamatu kangelanna. Mina olen see igav tegelane, kes lugejatepoolehoidu ei võida. Tema on see, kellel on hoog ja jõud." Lulult aga tuli märkus: "Vahest peaksid sa panema raamatule pealkirjaks ״Musterlaps ja lihasööja deemon ehk miks esmasündinud lapsed on paremad". Just sellest ju raamat räägibki, kas pole?"
Suve edenedes tüdrukud muudkui näägutasid mu kallal: "Noh, kuidas see raamat siis lõppeb, emme? Tuleb sellele õnnelik lõpp?"
Vastasin alati midagi stiilis: "See sõltub teist. Aga mina arvan, et sellest tuleb tragöödia." (lk 183)
