Amy Chua

Amy Chua (sündinud 26. oktoobril 1962 Champaignis Illinois' osariigis USAs) on USA jurist ja kirjanik.

"Ematiigri võitlus"

Tsitaadid väljaandest: Amy Chua, "Ematiigri võitlus", tlk Epp Aareleid, 2021.

Ükski neist "lääne vanemate" liikidest ei pruugi tingimata üksmeelel olla, nii et kui kasutan terminit "lääne vanemad", ei viita ma loomulikult kõikidele lääne lapsevanematele, samamoodi nagu "hiina ema" ei tähenda kõiki hiinlannast emasid.

Sellest hoolimata: isegi kui lääne vanemad ise arvavad, et on ranged, ei küündi nad tavaliselt hiina emadele ligilähedalegi. Näiteks käsivad mu lääne sõbrad, kes peavad end rangeteks vanemateks, lastel iga päev pilli harjutada 30 minutit, kõige rohkem tund aega. Hiina ema jaoks on esimene tund see lihtne osa. Raskeks lähevad alles teine ja kolmas harjutamistund. (lk 14)

Mõni võiks ehk arvata, et ameerika spordivanem on hiina ema analoog. See ei vasta sugugi tõele. Erinevalt tüüpilisest valgest keskklassi "jalgpalliemast", kes koostab liiga tihedaid graafikuid, usub hiina ema, et (1) koolitöö on alati kõige tähtsam; (2) A-miinus on halb hinne; (3) su lapsed peavad matemaatikas teistest klassikaaslastest kahe aasta jagu ees olema; (4) sa ei tohi kunagi oma last teiste ees kiita; (5) kui su lapsel tekib lahkarvamus õpetaja või treeneriga, pead alati asuma õpetaja või treeneri poolele; (6) ainsad tegevused, millega su lastel on lubatud tegelda, on sellised, milles nad võivad lõpuks medali võita; ja (7) see peab olema kuldmedal. (lk 14-15)
Mu abikaasa Jed on juut ja mina olen hiinlanna, mis teeb meie lastest hiina-juudi juurtega ameeriklased - etnilise grupi, mis võib küll kõlada eksootilisena, kuid moodustab tegelikult teatud ringkondades, iseäranis ülikoolilinnades enamuse. (lk 16)
Sündimisest saadik on Sophia üles näidanud mõistlikkust ja erakordset keskendumisvõimet. Need omadused on ta pärinud isalt. Imikuna hakkas Sophia kohe öö läbi magama ja nuttis ainult siis, kui sellega oli võimalik midagi saavutada. Püüdsin tollal kirjutada ühte õigusalast artiklit (olin oma Wall Streeti õigusbüroost lapsepuhkusel ja üritasin leida kõigest väest õppejõukohta, et ei peaks sinna tagasi minema) ning kahekuusena sai Sophia sellest aru. Rahuliku ja mõtliku lapsena ei teinud ta kuni aastavanuseks saamiseni põhimõtteliselt muud, kui magas, sõi ja jälgis, kuidas mul kirjutamine täielikult takerdus. (lk 16-17)
Sophia hiilgas lasteaias, eriti matemaatika alal. Sellal kui teised lapsed õppisid loomingulisel ameerikapärasel viisil pulkade, helmeste ja koonuste abil loendama numbreid ühest kümneni, õpetasin mina mehaanilisel hiinapärasel viisil Sophiale liitmist, lahutamist, korrutamist, jagamist, murdarve ja kümnendmurde. Kõige keerulisem oli lõpuks õige vastuse esitamine pulkade, helmeste ja koonuste abil. (lk 17)
Nähes, kuidas ameerika vanemad valasid oma lapsi kiitusega üle ka kõige lihtsamate ülesannete, kritselduste või kepiviibutuse eest, mõistsin, et hiina vanematel on oma lääne saatusekaaslaste ees kaks eelist: (1) suuremad unistused oma laste suhtes ja (2) kindlam usk oma lastesse, teades, milleks nad on võimelised. (lk 18)
Loomulikult soovisin ma, et Sophia saaks kasu ka Ameerika ühiskonna parimatest aspektidest. Ma ei tahtnud, et temast tuleks mõni neist veidratest Aasia robotitest, kes tajuvad nii ränka vanemate survet, et võtavad endalt elu, kui jäävad riigieksamil oma tulemustega teiseks. Tahtsin, et ta elaks mitmekülgset elu, et tal oleksid hobid ja erinevad harrastused. Mitte lihtsalt niisama harrastused, mis kuhugi ei vii, nagu "meisterdamine", või veelgi hullem, trummimäng, mis viib uimastiteni, vaid pigem hobi, mis oleks tähendusrikas ja keerukas ning kus võiks minna süvitsi ja saavutada virtuooslikkus.

Just siin tuli mängu klaver. (lk 18)

Minu suhet Luluga on raske sõnades kirjeldada. "Täielik tuumasõda" ei anna seda päris täpselt edasi. Iroonia seisneb selles, et oleme Luluga väga sarnased: ta on pärinud mu keevalise, salvava ja samas kiiresti andestava loomuse. (lk 20)
Minu 1936. aastal sündinud ema saabus perega Filipiinidele, olles kaheaastane. Ajal, mil Filipiinid olid Jaapani võimu all, jäi ema ilma imikueas vennast ning ma ei unusta iialgi tema kirjeldust Jaapani sõduritest, kes hoidsid tema onu suud lahti ja sundisid teda vett neelama, visates samal ajal nalja selle üle, kuidas ta lõhkeb nagu liiga täis puhutud õhupall. Ema meenutab, kuidas ta jooksis metsikult juubeldades Ameerika džiipide järel, kui kindral Douglas MacArthur Filipiinid 1945. aastal vabastas, ja kuidas USA sõjaväelased loopisid rahva sekka tasuta lihakonservi purke. (lk 23)
Keskläänes üles kasvades teadsime mu kolm õde ja mina alati, et oleme kõigist teistest erinevad. Tundsime piinlikkust, et pidime toidutermosega hiina toitu kaasa võtma - kuidas ma küll soovisin, et oleksin võinud süüa vorstivõileiba nagu kõik teised! Kodus kästi meil kõnelda hiina keelt — karistuseks oli üks löök söögipulkadega iga kogemata öeldud ingliskeelse sõna kohta. Tegime igal pärastlõunal matemaatikaülesandeid ja harjutasime klaverit ning meil ei lubatud kunagi sõbrannade poole ööseks jääda. Igal õhtul, kui mu isa töölt koju jõudis, võtsin tal kingad ja sokid jalast ning tõin talle tuhvlid. Meie koolitunnistused pidid olema täiuslikud. Sellal kui meie sõpru premeeriti hinde B eest, oli meie jaoks isegi A-miinus täiesti mõeldamatu. Kaheksandas klassis võitsin ma ajaloo olümpiaadil teise koha ja viisin oma pere auhinnatseremooniale. Kiwanise auhinna oli parimate üldtulemuste eest võitnud keegi teine. Hiljem ütles isa mulle: "Vaata, et sa mulle enam kunagi sellist häbi ei tee." (lk 23-24)
Neid lugusid kuuldes arvavad mu sõbrad sageli, et mul oli kohutav lapsepõlv. Kuid see ei vasta sugugi tõele. Mu pentsik pere andis mulle jõudu ja enesekindlust. Alustasime üheskoos autsaideritena, avastasime üheskoos Ameerikat ning saime selle käigus ameeriklasteks. Mäletan, kuidas isa igal ööl kuni kella kolmeni hommikul töötas - niivõrd keskendunult, et ei märganud meid isegi ruumi sisenemas. Samuti aga mäletan, kui elevil ta oli, kui tutvustas meile takosid, hamburgereid, Dairy Queeni ja "söö palju jaksad" einelaudu, rääkimata kelgutamisest, suusatamisest, krabipüügist ja matkamisest. (lk 24)
Samas aga oli mu isa hiina patriarh. Kui saabus aeg kolledžisse kandideerida, teatas ta, et jään koju elama ja asun õppima Berkeleysse (kuhu mind oli juba vastugi võetud), ning jutul lõpp - ei mingeid ühiselamuid ega keerulisi valikuid. Tema tahtele vastu astudes (nii nagu ta ise oli eiranud oma perekonna korraldusi) võltsisin tema allkirja ja saatsin salaja avalduse ka ühte teatavasse idarannikul asuvasse kooli, millest olin kuulnud räägitavat. Kui tunnistasin isale, mida olin teinud — ja teatasin, et olin Harvardisse sisse saanud —, mõjus tema reaktsioon mulle üllatavalt. Vaat et üleöö sai vihast uhkusetunne. Niisama uhke oli ta siis, kui lõpetasin hiljem Harvardi õiguskooli ning kui tema järgmine tütar Michelle lõpetas Yale'i kolledži ja Yale'i õiguskooli. Suurimat uhkust (ja võib-olla natuke ka kurbust) tundis ta aga siis, kui tema kolmas tütar Katrin kodust välja kolis, et asuda õppima Harvardi meditsiinikooli, kus kaitses lõpuks meditsiinidoktori kraadi. (lk 24-25)
Ameerika muudab inimesi. Kui olin neljane, ütles isa mulle: "Mittehiinlasega abiellud sa ainult üle minu laiba." Aga läks nii, et ma abiellusin Jediga, ning tänaseks on mu abikaasa ja mu isa parimad semud. Kui olin väike, polnud mu vanematel puuetega inimeste suhtes mingit kaastunnet. Suurem osa Aasiast näeb puudeid millegi häbiväärsena, nii et kui mu noorim õde Cynthia sündis Downi sündroomiga, nuttis mu ema algul vahetpidamata ja mõned sugulased soovitasid meil saata Cindy ühte Filipiinidel asuvasse asutusse. Ent mu ema sai ühendust eriharidusõpetajatega ja teiste puuetega laste vanematega ning peagi veetis ta tunde, klapitades Cindyga kannatlikult puslepilte kokku ja õpetades teda joonistama. Kui Cindy läks algkooli, õpetas ema teda lugema ja harjutas temaga korrutamist. Nüüdseks kuulub Cindyle kaks rahvusvahelise eriolümpia kuldmedalit ujumises. (lk 25)
Tilluke osa minust kahetseb, et ma ei abiellunud hiinlasega, ning muretseb, et vean alt 4000 aasta vanust tsivilisatsiooni. Siiski on suurem osa minust tohutult tänulik vabaduse ja loomingulise võimaluse eest, mille Ameerika on mulle andnud. Mu tütred ei tunne end Ameerikas autsaideritena. Mina teinekord ikka veel tunnen, kuid minule on see pigem privileeg kui koorem. (lk 25)
Hetkest, mil Sophia sündis ja ma vaatasin tema armsasse kõiketeadvasse näkku, võtsin kindlalt nõuks, et ei luba sel temaga juhtuda ning et ma ei kasvata pehmet ja ärahellitatud last ega lase meie perekonnal alla käia.

See on üks põhjuseid, miks ma nõudsin, et Sophia ja Lulu hakkaksid õppima klassikalist muusikat. Teadsin, et ma ei saa neis kunstlikult tekitada vaese immigrandi tunnet. Polnud võimalik eirata tõsiasja, et elasime suures vanas majas, meil oli kaks korralikku autot ning peatusime puhkuse ajal kenades hotellides. Kuid ma võisin tagada, et Sophia ja Lulu oleksid sügavamalt ja rohkem haritud, kui olid minu vanemad ja mina. Klassikaline muusika oli allakäigu, laiskuse, labasuse ja ärahellitatuse vastand. See oli viis, kuidas mu lapsed võiksid saavutada midagi, mida mina polnud saavutanud. Ent samuti tekitas see seose mu iidsete esivanemate kõrgkultuuriga. (lk 27-28)

Veendumaks, et Sophia ja Lulu ei oleks ärahellitatud ja dekadentlikud nagu roomlased, kui nende impeerium langes, nõudsin ma ühtlasi, et nad teeksid füüsilist tööd.

"Mina kaevasin neljateistkümneselt isale kirka ja labidaga omal jõul ujumisbasseini," ütlesin oma tütardele rohkem kui ühe korra. See vastas tegelikult tõele. Bassein oli küll kõigest kolm jalga sügav ja kümnejalase läbimõõduga ning toodi kohale valmiskujul, aga ma tõepoolest kaevasin selle meie Tahoe järve lähedal asuva maamaja tagaaias maa sisse. Isa oli meile maakodu ostmiseks aastaid raha säästnud. "Igal laupäeva hommikul," tavatsesin samuti korrutada, "tõmbasin ma pool majast tolmuimejaga üle, samas kui mõni mu õde puhastas teise poole. Küürisin tualette, rohisin muru ja lõhkusin puid. Ükskord ehitasin isale kiviktaimla ja pidin tassima kive, millest igaüks kaalus vähemalt 20 kilo. Sellepärast ma nii tugev olengi." (lk 28)

Kaks päeva hiljem teatas draamaosakonna juhataja (kes oli juhtumisi abielus lavastajaga, kelle Jed oli vihale ajanud), et Jed peaks leidma endale muud tegevust. Pärast aasta aega New Yorgis kelnerina töötamist osutus see "midagi" Jedi jaoks hoopis Harvardi õiguskooliks. Vahest sellepärast, et minu meelest oli sel vahejuhtumil õnnelik lõpplahendus (me Jediga poleks kohtunud, kui ta oleks jäänud Juilliardisse), olen ma seda lugu jutustanud mitmetel pidudel, kus see alati kõigile väga meeldib, eriti kui ma seda veidike ilustan. Paistab, et inimeste meelest on äge, et õigusteaduste professor õppis Juilliardis ja tundis Kevin Spaceyt (kes oli Jedist mõned aastad eespool). Samuti tundub, et ameeriklastele meeldib ka allumatuse ja väljaviskamise aspekt. (lk 108)
Muidugi tundsid mõlemad tüdrukud, et raamat ei kirjelda neid piisavalt põhjalikult. "Sa peaksid kindlasti pühendama selle raamatu Lulule," ütles Sophia ükskord suuremeelselt. "Tema on ilmselgelt raamatu kangelanna. Mina olen see igav tegelane, kes lugejate poolehoidu ei võida. Tema on see, kellel on hoog ja jõud." Lulult aga tuli märkus: "Vahest peaksid sa panema raamatule pealkirjaks ״Musterlaps ja lihasööja deemon ehk miks esmasündinud lapsed on paremad". Just sellest ju raamat räägibki, kas pole?"

Suve edenedes tüdrukud muudkui näägutasid mu kallal: "Noh, kuidas see raamat siis lõppeb, emme? Tuleb sellele õnnelik lõpp?"

Vastasin alati midagi stiilis: "See sõltub teist. Aga mina arvan, et sellest tuleb tragöödia." (lk 183)