Eesti olümpiaadid on oma väärika ajalooga meie haridussüsteemi üks stabiilsemaid ja püsivamaid nähtusi.
Haridusteaduslikud uurimused on korduvalt näidanud, et võimekad õpilased peavad olümpiaade oma ainealase arengu suurimaks stiimuliks. Seega pole kahtlust, et neid on ka edaspidi vaja korraldada. Nendest osavõtt innustab iseseisvale tööle, mis süvendab huvi ja tihti määrab ka koolinoore tulevase eriala. Lisaks on olümpiaadid veduriks, mis veab liikuma olulisi protsesse: ainekavade rikastamine, õppetöö diferentseerimine ja individualiseerimine. Olümpiaadiks ettevalmistuse käigus tekib ka õpetajatel vajadus arendada oma ainealast kompetentsust ja professionaalseid oskusi – kõik see kindlasti parandab õpetamise kvaliteeti.
Nii mõnelegi ei ole meeltmööda ka olümpiaadide võistluslik olemus, mis pidavat õppimist pärssima. Selge on see, et kõik õpilased ei taha võistelda, ja neid ei pea selleks sundima. Olümpiaadidel osalemine ongi vabatahtlik. Kui heita pilk peale õpilaste senisele tagasisidele, on märgata pigem teistsugust suhtumist: tulemuste põhjal saadakse parem ülevaade oma võimetest ja leitakse üles samaväärselt võimekad ja motiveeritud eakaaslased, kellega on tore suhelda.
Eelmisel õppeaastal tõid õpilased rahvusvahelistelt olümpiaadidelt koju kolm kuldmedalit, kuid seda ei kajastanud mitte ükski telekanal. Miks ei kohelda aineolümpiaadidelt koju naasvaid õpilasi samamoodi kui nende eakaaslastest sportlasi?
Miks on rahvusvahelise spordivõistluse kuldmedal ühiskonna jaoks olulisem kui rahvusvahelise matemaatika-, füüsika-, bioloogiaolümpiaadi kuldmedal?
