Hotell

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hotell Arthur Helsingis

Hotell on kõrgeima teenindustasemega majutusasutus.

Proosa[muuda]


  • Kivid leidsime Reykjaviki mererandadest ja kaldaveest. Midagi muud me sealt kaasa ei toonudki. Või siiski tõime: Gideon-Felagari piibli "Loftleidiri" hotellist.
"See, kes ärimehelt varastab, laenab Issandalt," kirjutas Pentti. Hotellipiiblid vehkis ta alati sisse.
Tõime kaasa ka kõige tähtsama: Pentti märkmevihikud täis luuletusi, millest sai ligi pool luulekogust "Ma vaatan üle Stalini pea välja". (lk 113)


  • "Missuguses hotellis te peatute?" küsis Marge Tomilt.
Tom naeratas. "Ma pole veel hotellis käinudki. Missugust te soovitate?"
"Miramare on kõige parem. See jääb Giorgiost siiapoole. Peale selle on veel ainult Georgio, aga..."
"Georgios olevat pulci," katkestas Dickie.
"See tähendab "kirbud". Giorgio on odav," jätkas Marge tõsiselt, "aga teenindus..."
"Sellist asja seal polegi," täiendas Dickie.
"Oled sina täna alles rõõmurull!" nentis Marge ja viskas Dickiet gorgonzola tükiga. (lk 36)
  • Euroopas, järeldas Tom, tähendab šikk seltskond külma tuba talvel ja sooja martiinit suvel. Ta oli kolinud kallimasse hotelli, et oleks soojem, aga kallimas hotellis oli veel külmem. Vanasti oleks see hoone vist vägagi noobel olnud, oletas Tom. (lk 86)
  • Tom ei pidanud oma hotelli mingiks paleeks, aga itaallased nimetasid nii­suguseid tõesti palazzo'deks. See oli üle kahesaja aasta vanune range moega kahekorruseline hoone. Canale Grande poolse sissepääsuni võis sõita gondliga, lai kivitrepp laskus vette, rauduksed avati kaheksatollise võtmega ja rauduste taga olid tavalised uksed, mille avamiseks oli samuti vaja ilmatu suurt võtit. Harilikult kasutas Tom Viale San Spiridione poolset tagasihoidlikumat sisse­pääsu, kui ta just ei tahtnud külalistele muljet avaldada ja neid gondliga enda poole tuua. Tagauks, mis oli kõrge nagu ka hoonet tänavast eraldav kivimüür, viis aeda, mis oli küll veidi lohakile jäetud, aga ometi haljas. Seal olid kaks jändrikku oliivipuud ja lindude suplusvann, lai ja lame anum antiikse alasti kivipoisi käes. Just niisugune aed kuulus tüüpilise Venezia palee juurde, pisut käest lastud palee juurde, mis oleks hädasti restaureerimist vajanud, aga seda polnud lootagi. Ilu oli siiski hävimatu, see oli loodud enam kui kakssada aas­tat tagasi. Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, mööbel, mis oli rohkem mööbliks moondunud cinquecento muusika moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja violas da gamba. Tom laskis teenijatel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja créme de menthe frappe vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi. (lk 142-143)

Luule[muuda]

Mitte viirastus, meeltepett,
ega ohver, hardusest hell –
vaid tohutusuur hotell
on mu õitsev skelett.

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel