Kirp

Proosa

Seejuures avastasin ma, et üks kirp sünnitab teise. Sest kui ma silmitsesin nende rohkust ja kuidas nad ujuda oskasid, leidsin ma, et mingid pisikese jalad ronisid kirbu tagaotsas, ja ma arvasin, et see on mõnd kummalist sorti. Lõpuks aga ma nägin, mis see on, ma võtsin kirbu oma näpule ja sellest tuli pisike olevus välja ja jättis maha sünnimärgi. Ta hakkas kohe hüppama, sellal kui ema veidike istus, enne kui toibus, ta ei suutnud esimene kord väga kaugele hüpata. (lk 158)
- Leonora Christina Ulfeldt, "Memuaarid", tlk Eva Velsker, 2015

[Matemaatikaõpetaja Molotov:] Istuge, kuhu keegi saab. Aga võite ka kordamööda istuda, sest toole niikuinii ei jätku. Võite ka asemele istuda, võite julgesti, kirpe ei ole, külmas nad ei sigi — aristokraatlikud loomad, saadanad. Kus pehme ja soe, sinna poeb. Aga siin pole ei pehme ega soe.
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II osa, 22. peatükk

Kui kirbud ei oleks nii läbematud, oleks neid võimatu taluda. Too aga, kes meid natukese aja eest hammustas, on praegu Pekingis.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 24-25

Öösel aeleb Toots rahutult voodis ega saa hommikuse valgeni sõba silmile. Kord ehmatab teda inetu viirastus, kord hammustab teda kirp või lutikas. Mõisavalitseja püüab end rahustada, niipalju kui vähegi võib, loeb une meelituseks sajani, annab endale tõotuse teisel päeval apteegist terveni külimitutäie kirburohtu tuua — kõik ei aita. Mingu Teele kas või apteekri sellile või metshundile mehele, mingu tondile, tehku kodukäijaga pulmad ja soetagu lapsi luupainajaga, aga saatku ainult minema see tedretäheline käärikunstnik!

Alles vastu hommikut tuleb sealt kuskilt üks rändav uinak ja puhkab Ülesoo tagakambris jalgu.

Oskar Luts, "Suvi", rmt: "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 177

"Meil olid kõige odavamad kohad, nii ekraani lähedal, et mu pea valutama hakkas," ütles ema. "Ja pingid olid nii täis kiilutud, et olime nagu silgud pütis. Polnud üldse õhku, mida hingata. Ja kõige krooniks sain veel kirbu. Naerda pole siin midagi, Larry. See neetud loom ronis mu korseti alla ja ma tundsin, kuidas ta seal ringi jooksis. Ma ei saanud ennast ju kratsida ka, see poleks sünnis olnud. Katsusin end ainult vastu seljatuge litsuda."
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 104

Luule

Näed seda kirpu? Pane siis tähele,
Kui tühist asja keelad sa mulle-mehele.
Mind ja sind see loomake järgemööda puri.
Ning läbisegi on temas meie mõlema veri.
/---/
Pea! Ära hävita korraga kolme elu
Ning ühekorraga ka meie ilusat abielu!
See kirp on ju sina kui mina kui meie altar ja ase,
Seepärast halasta talle ning eluga minema lase.
Kuigi sa ise ei taha ja isa-ema ei luba,
Ühendab meid see väikene läikiv ja liikuv tuba.

John Donne, "Kirp" (Flea). Tõlkinud Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 117

Titt aga tantsis tiipsa-taapsa,
kargas hästi kiipsa-kaapsa.
Jalg aga käis nii kõrgesse,
et astus kirbule kuklasse.
Kirbul pärani jäi suu -
murdunud oli kaelaluu.

Rahvalaul "Titt oli tillitipsike", tuntud ansambli Kukerpillid esituses

Kirp tuli kõrtsist lauluga
ja mööda maanteed keksis,
viis versta vehkis jutiga
ja teise valda eksis.
...
Vist oli naine kohtlane,
et uskus kirbu juttu,
sest tuppalaskmist kahetses
ta juba üsna ruttu

Heljo Mänd, "Ajaviide peeruvalgel", kogus "Meelisklusi", 1977

üks saab sooja viinast teine teest
mõni lapsest mõni koerast truust
aga koer on pulstund kirbutuust.
Varju! peitu! pakku! mille eest?

Paul-Eerik Rummo, "Kinni hoidmas" (1967), kogus "Luulet 1960–1967", 1968

Halb on ase meil siin,
                     nii mühklik ja mõnuta olla,
külje all künkad ja mäed,
                     kirpe kõik kohad on täis.
Lambi ju süüdata võiks
                     ja veidi või peaalust seada -
ometi teesklevad kõik,
                     otsekui oleks neil hea.

Kersti Merilaas, "Öömajalised" (1962)

Kirp on jaluli voodis,
peksab pead vastu seina:
ei taha, ei taha!

Joel Sang, kogus "Abisõnad"

Vanasõnad

Näljane kirp hammustab valusasti.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

John Donne, "Kirp" (kirjutatud 1590ndatel, postuumne esmatrükk 1633)

Välislingid