Andra Teede

Andra Teede

Andra Teede (sündinud 23. septembril 1988) on eesti luuletaja, prosaist, näitekirjanik ja kirjanduskriitik. Alates 22. hooajast on Andra Teede seriaali "Õnne 13" stsenarist.

Intervjuud

• Mulle meeldib, kui luuletus räägib ühe konkreetse loo, mitte ei ilutse niisama kujundite ümber.
  • Andra Teede, "Andra Teede esitleb luulekogu "Pikad mehed, pikad elud"" ERR, 30.04.2018

• Öeldakse, et maailmas on teleseriaali kuldaeg. See algas 2000. aastatel. Kas sama saab öelda Eesti telesarja kohta? Mul on endal tunne, et meie tippsarjade ühine nimetaja on teatav infantiilsus. Popmuusikaga on sama: tihti on meie turu hittlauludel selline tunne juures, nagu oleks onu võtnud lõkke ääres kitarri kätte.
• Mina kirjutan ETV-le. Survet küll ei ole, aga avalik ruum ja meedia paneb kanalile ikkagi kohustuse, et maksumaksja raha eest peaks tehtama asju, mis inimestele meeldivad.
• Keskmist luuleraamatut müüakse Eestis umbes 300 eksemplari, nii et "Õnne 13" kirjutama hakates olin ma pikka aega šokis sellest, et mu auditoorium kasvas peaaegu tuhat korda.
• Tekkis tunne, et suur vaatajaskond kohustab mind arvestama moraaliga, andma sotsiaalseid hinnanguid: sorteerige prügi, lapsendage kodutuid kasse, valige normaalseid poliitikuid. Nagu vägisi hakkasid sisse tulema sellised näpuviibutused, kuigi ma tean, et vaataja ei taha seda. See pole orgaaniline. Saan sellise hääletoru erilisusest väga hästi aru, sest neid inimesi ei ole tegelikult palju, kes saavad iga nädal rääkida viiendikuga rahvast.
• Ropp sõna on teleekraanil kaalukam, täpselt nagu teatrilaval. Raamatust lugedes on hoopis teine tunne.
• Üks seriaali eripäradest on see, et vaataja ja karakteri vahel tekib pikk ja usalduslik suhe, palju pikem kui filmis. Ma saan vahel kirju, kus vaatajad ütlevad, et see pole võimalik, mis Allan eelmises osas tegi – ma tunnen teda ju nii hästi! Eks tunnevadki, nad on teda üle kahekümne aasta telekast vaadanud.
• Stsenaristid võivad tihti rääkida lugusid kõige absurdsematest tööolukordadest, sest alati on kiire ja osa on vaja üle anda. Kutsusin endale mõned nädalad tagasi kiirabi, sest mul oli seljanärvipõletik ja käed värisesid valu pärast liiga palju, et edasi trükkida. Parameedikud tegid mulle kiire valuvaigistava süsti ja viis minutit hiljem jätkasin poole lause pealt.
• Kas kollektiivselt on võimalik üht stsenaariumi kirjutada? Välismaal ainult nii tehaksegi, aga mulle meeldib üksi.
  • Andra Teede, vestlusringis: "Milline on Eesti teleseriaal?" Sirp, 15.04.2016

Proosa

• Riikliku tellimusena valminud film peaks olema aga enamat kui ühe inimese portree. See peaks rääkima midagi oma ajastust, olema kultuuridokument.
• Dokumentaalfilmi esimene funktsioon peakski olema edastada infot millegi olulise, loodetavasti vaatajale natukenegi tundmatu kohta, kusjuures parimal juhul ilma autori hinnanguta.
• Kõik, kes on Eestis teatrit õppinud, ja ilmselt ka need, kes ei ole, oskavad aimata, milline sünergia jääb elu lõpuni õpilase ja õpetaja, mentori ja protežee vahele. Avalikud kanakitkumised on harvad ja juhtuvad pigem viimaste lendude, vihaste noortega – vanem põlvkond hoiab kokku.
• [L]avastaja ja õppejõud peab olema armutu, kohati jõhker, tundma kärpimis- ja karjumiskunsti.
• Mul oli kunagi üks filmiõpetaja, kellele ma kurtsin dokumentaalfilmi praktikal oma hirmu, et mu kodutöö on igav, sest seal ainult räägitakse. Filmiõpetaja vastas, et pole midagi huvitavamat kui lähiplaan vanast mehest, kes räägib. Ta ei pea midagi tegema ja ei pea midagi juhtuma, sest hästi jutustavale vanale inimesele jääb kõik muu alla.
• See ei loe, et oled sadade tööde autor ja staaži on aastakümneid. Toorele projektile on ikkagi vaja tunnustust, tellimustöö peab saama kliendi heakskiidu. Selle ootusärevuse ning ebakindlusega on nii kerge samastuda.
• Tänapäeva ühiskonnas ei oska Nõukogude Liidu lõpus ja kapitalismidžungli alguses purjakil kuulsust nautinud pungikuulsused endaga enam midagi peale hakata. Võiks ju tööle minna, mõni on läinudki, aga Freddy selleni ei madaldu.
• Ning tõesti, Freddy, Peeter Volkonski, Villu Tamme ja juba mainitud Tõnu Trubetsky – kamp, kes tuntud joodikpoeetide Raul Velbaumi ja Marko Mägi seltsis mikrobussiga suvisele viibimisele sõidab – , on ühelt poolt väga punk, kõik tuttavad näod, tagid seljas ja suitsud ees, aga teisalt on neis midagi kurba ja ebameeldivat. Nagu siis, kui pereisad 30 aastat pärast koolilõppu jälle vanade klassivendadega ühe seikluse ette võtta üritavad, aga peo käigus selgub, et lihtsalt enam ei jaksa. Hasso Krull ütleb filmis, et punk on kaua hoitud ebaküpsus – ja ebaküpseks püütakse selles sõidukis kahtlemata jääda. Iseasi, kui hea seda vaadata on.
• Võib ju naerda, et Eesti filmitegija juba teab, kuidas publikule meeldib lehis kaski vaadata, aga tegelikult ütlevad need maalolemise kaadrid meile palju rohkemat. Kunstnik on ka inimene. Ükskõik, kui vana. Ükskõik, kas ta väänleb purjus peaga keldriklubides või õpetab teatrikoolis noori, usub jumalat, viina või teatriimet – looduse rüppe kisub teda ikkagi. Selles on ka omaette saavutuse hõngu, et on, kuhu minna, on oma koht. Ei pea kogu aeg ootama kavanditele tagasisidet, kirjutama aruandeid või müüma pileteid.
  • Andra Teede, "Isa, poeg ja püha vaim", Sirp, 27.04.2018 (dokfilmiarvustus)

• Kirjanike viimase aja sõnavõtte lugedes tundub, et suuremat pettumust ja tülpimust ning eriti just kasutu olemise tunnet ei ole mina oma varsti 20aastase kirjanduse juures viibimise jooksul kohanud. Küll on jaks otsas Kotjuhil, küll Mudlumil, siis pole raha kirjanike liidul või pensionifondi Grigorjeval. Ei ole kerge luuletada ja novellitada, kui ära ei ela ja kedagi paista huvitavat ka sinu äng ja ponnistus.
• Kes tahab kirjanikuna ära elada, peab kogu aeg ja väga palju tootma. Inglise keelt ja eriti getokeelt ei ole võib-olla Sirbis hea toon kasutada, aga kui vaatan enda ja ka Kaldmaa elu, siis tuleb mulle pähe termin hustling. Sõnaraamat tõlgib selle "tunglemiseks", aga ma ütleks pigem "sebimine". Vaese riigi ja väikese keele kirjanik peab selleks, et mitte vajuda kasutuse ja vaesuse auku, kogu aeg sebima ja see on jube raske.
• Kaldmaa on öelnud intervjuus Vilja Kiislerile, et tema eesmärk on kirjutada elu jooksul võimalikult palju raamatuid. Tõepoolest, kui arvestada ka tõlkeid inglise, araabia, sloveenia, kreeka, hispaania ja soome keelde, mis Kaldmaa puhul on tihti originaalsete lisatekstidega täiesti omaette teosed, annab Estri kataloog tulemuseks üle 20 raamatu kümne aasta jooksul. Kui see pole korralik hustler-kirjandus, siis ma ei tea, mis on.
• Olles ka ise elanud nii, et hotellidest tulemisele ja sinna minemisele on veedetud rohkem aega kui oma korteris, on see uksel viimaste hetkede venitamine mulle nii tuttav.
  • Andra Teede, "Kätlin Kaldmaad on meil kindlasti vaja", Sirp, 28.07.2023

Luule

oh ma pole kunagi vermontis käinud
kusagil pole
see sinuloodud sinuõpetatud linn
on mu ainus maailm

• Luulekogust "Takso Tallinna taevas" (2006), lk 11

Ja Riho Sibul laulab
lava peal
kadunud maailma teedele
ma proovin mitte
isiklikult võtta proovin
venda õnnitleda

• Luulekogust "Atlas" (2009), lk 34

kuidas see kui pesen põrandad
teen soengu pähe toon nurga pealt ploome ja
mahla
ei too sind rutem tagasi koju
...
kuidas me ikka liigume edasi
sekundikaupa nädalakaupa
keegi ei lähe tagasi koju
lollil ajal lollis linnas
ikka edasi
millegi poole millest mööda
ainult et keegi ei tea mille

• Luulekogust "Käigud" (2011), lk 13-14

sadamad on ümberringi täis
ainult turiste ja ehitusmehi
mitte neid keda oodatakse
meremeeste hotellis
mis on ootamise meka

• Luulekogust "Ühe jalaga põhjas" (2013), lk 32

armunud naine on üks ja seesama
täna ja sada aastat tagasi
kui ma hoolin siis hoolitsen
käitun ja olen täpselt nagu mu vanaema
ja emad enne teda
kõigil pikad mehed pikad elud
ilma poeesia ja peenutsemiseta
täis tööd ja ühemõttelisi õhtuid
õhtuid nagu rehetalud
ükskõiksetes hajakülades
uksed lukus arvuti kinni
väljast pimedad ja maailmast eraldatud
aga sees soojad soojad soojad

• Luulekogust "Pikad mehed, pikad elud" (2018)

Tema kohta

• Andra on arusaadav ja huvipakkuv isegi siinkirjutavale 30 aastat vanemale luulesõbrale. Tallinn on põnev koht, noorus ilus aeg, kirjutaja teeb igasugu poeetilisi trikke. Andra on ühtaegu romantiline, blaseerunud, võitlev ja humoorikas.
  • Kalev Kesküla debüütkogust "Takso Tallinna taevas" (2006), Eesti Ekspress, 16. august 2006

• Andra puhul on kõige hämmastavam ja kütkestavam see, kui kõigutamatu ja kindel on tema enesetaju. Justkui oleks ta juba ammu langetanud mingi olulise teda ennast puudutava otsuse, mis ei kuulu ühegi inimese poolt läbivaatamisele.
• Kui rääkida stiiliotsingutest, siis need on teatud mõttes lõpule jõudnud: "Atlase" vabavärss on napp ja täpne, sageli on sel rohkem ühisjooni proosa kui luulega. Pole enam puhtalt ühele voogavale rütmile üles ehitatud luuletusi ja loobutud on ka riimist, mis veel eelmises kogus siin-seal sisse tikkus.

Kuid Andra luule tuum on jäänud samaks. See tema kõigutamatu enesetaju paistabki kõige selgemalt välja luuletustes, mis tegelevad teiste inimeste projektsioonidega luuleminale. Andra näeb projektsiooni alati läbi, kuid ei võta seda tavaliselt vastu, ja kui võtabki, siis sellepärast, et ta on sellega üldjoontes nõus.

• Ka "Saage üle" tegeles paljuski projektsioonidega, nii teiste inimeste projektsioonidega poeetilisele minale kui ka viimase projektsioonidega maailmale, millest annab tunnistust juba luulekogu pealkiri. Avaluuletus rääkis komplimentidest, mis – kui need väljendavad imetlust – on samuti üks projektsiooni vorme ja umbes sama kasutud nagu üksik roheline sokk radiaatorinurgal, kuigi armsad, mistõttu ei raatsi neid ära ka visata.
• Andra tajub väga hästi, kui raske ja ülekohtune roll on olla teiste inimeste imetlusobjekt, ja palub "kõigilt jumalailt ja jõuluvanadelt" vaid üht hetke "olla üksi ja paigal ja soojas ja vait".
  • Mariliin Vassenin, "Kadunud maailma teedel" Vikerkaar 12/2009

• Luulekogu "Atlas" on Teede töise sihikindluse ja seniste loominguliste suundumuste essents, kirjastajaks Jumalikud ilmutused ehk Kivisildnik, kes oma meediaaktiivsuse, kirjastustegevuse ja sõnavõttude sagedase kategoorilisuse läbi näib ajuti toimivat ka teatud veelahkmena eesti kaasaegsel luulemaastikul, piirina heakskiidu ja halvakspanu vahel. Andra Teede sobib oma uue raamatuga selle tingliku veelahkme kivisildniklikku poolde suurepäraselt: "Atlas" on ironiseeriv, räpane ja hukatuslembene, stiilselt välja peetud dekadents, kuid sealt ei puudu ka intellektuaalne aines ja nooruslik ind.
• Juba raamatu pealkiri viitab pigem teistsugustele seostele (kuigi selles võib ära tabada ka keelemängu autori perekonnanimega): atlas – milline atlas? Mille atlas? Raamat neile küsimustele selget vastust ei anna. Atlase kujund ei lähtu ühestki konkreetsest luuletusest ning ka raamatu kujundus, mis küll ilmselgelt atlase kui teedekaardi ideega haakub, suurt ei selgita. Teede räägib üsna mitmes luuletuses liikumisest ja sõitmisest, ent ennekõike näib ta uus raamat kutsuvat lugejaid oma sisemaastikele ja palub neil aidata autoril orienteeruda ristmikel ja põigetes, kus ta ehk ise pole päriselt kindel.
• Kujundite ja keele pealispinna all on Teede mulle alati tundunud romantilise luuletajana. Ka ses "Atlases" leidub mitmeid luuletusi, kus Teede dekadentlikkus on vaid pealispindne. [---] Räuskav või õiendav on siin vaid keel – ja sedagi vaid kohati. Pinna all voolab aga märksa vaiksem jõgi. Ja tunne.
  • Mathura, "Dekadents nooruslikes õites" Sirp, 03.09.2009

• Kui 2006. aastal ilmus Andra Teede esimene ainunimeliselt tema raamat "Takso Tallinna taevas", räägiti Teedest kui verinoorest linnaluuletajast, Tallinn oli juba pealkirjas, kõik oli selge. Nüüd, viimaste kogudega on see Tallinn üha kaugemale maha jäänud, laias laastus alates "Atlasest" (tasub tähele panna Teede teoste pealkirjadegi tähelepanuväärset ruumilisust), kus suuresti liigeldi Tartus, nüüd "Käigud" ja "Ühe jalaga põhjas" on veel kaugemale läinud, ütleme, põhja poole.
• Kaart saab laiemaks: abstraktselt kaetakse ära ka suurem ruum, kaart nende konkreetsete, meile teadaolevate kohtade-täpikeste vahel. Käidud on palju. Siin on kellegi reisid: rongid, bussid, laevad, jaamad ja sadamad, ootused/ootamised, võõrastused, kohalejõudmised jne. "Ühe jalaga põhjas" ei ole kohalolemise, vaid ringiliikumise raamat, nagu suur osa "Käikudestki".
  • Maia Tammjärv, "Äraolemise järg" Looming, 5/2014

• Kui ma enne virisesin luulekogude üle, kus muudkui reisitakse ja loobitakse kaunite kohtade nimesid, siis seda teeb ka Andra Teede Skandinaavias hulkudes ("Ühe jalaga põhjas"), aga siin see ei häiri, sest koht on vaid foon, elu jääb ikka üsna samaks nagu Tallinnas või Tartus. Kui Andra armastusest kirjutab, siis tundub, et ta on leebunud ja tasakaalu leidnud, võrreldes varasema bravuuriga, mis vaheldus melanhooliaga, ja on tõesti jalad põhja saanud. Aga see mulje on põgus. Labiilsus on iseloomuomadus, millest ei pääse, aga mis ehk aitabki luuletada. Põhja leidmine juhtubki põhjamaal, Lapis, eks ikka armastuse kaudu, ja Andral on tunne, et seda jääb ta kaasas kandma kogu elu. Katajanokkal armutakse nagu ei kuskil ja tormi Amageri rannal näeb ta elu lõpuni unes. Kuidagi väga romantiline Teede kohta, muidu on ta olnud skeptilisem, eneseiroonilisem. Mitu luuletust on ootamisest, teiste hulgas poeem meremehe naisest, kes muudkui ootab ja ootab, ja Teede tunneb, et sama teeb temagi.
  • Peeter Sauter, "Luuleülevaade 2013" Looming, 4/2014