Jäätmed

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Prügi)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
WasteFinalDeposited.jpg

Proosa[muuda]

  • Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks faasi. Alguses on need ilmselgelt kohatud, heakorrale ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav identiteet: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - juustest või toidust või pakkepaberist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende kohalolek kahjustab selle pildi selgust, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust. (lk 274-275)


  • "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)


  • "Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."
"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema soolikates peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on mateeria, see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi prügi. Ilma vaimuta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub küpsusastmest.


  • Kõik tootmisprotsessid tuleb üle vaadata, et luua tooraineringlusel põhinevat mahedat majandust, mis vähendaks loodusressursside kasutamist keskkonna taluvuse tasemeni ja soodustaks sellist taastuval toorainel põhinevat majandustegevust, mille puhul loodusvara taastumine ei ole ohus. Seda, mis looduses ei lagune, ei tohi toota. Jäätmed tuleb asendada remontimise, korduvkasutamise, sekundaarse tooraine ja korrastamisega.


  • Suurlinnas jõuab prügi kõikjale. Peamine prügist vabanemise moodus on selle viskamine üle tara. Varem või hiljem müüb keegi selle edasi või - mis samuti võimalik - sööb ära.


  • Loomulikult on inimese jaoks väga meeldiv, kui ta maksab prügi äraveo eest väga vähe. Mõni majapidamine maksab kaks eurot, mõni lausa ühe. Rahaliselt on aga kodanikku väga keeruline motiveerida, kui kogu see sorteerimine ja erinevate konteineritega möllamine tähendab viitekümmet senti siia-sinna. Majandusraskustes olevatele inimestele on ka see suur summa, aga teiselt poolt ei hakka väga suur osa inimestest sellepärast oma harjumusi muutma.
  • Eestis on tavaline, et laps läheb koolist koju ja õpetab vanemale, mida teha, aga siis on juba küsimus, kas lapsed muudavad vanemate harjumusi või jäävad vanemate harjumused peale.
  • Kui juba peedisalat ja kartong on korra juba kokku pandud, siis neid lahutada on väga keeruline, praktiliselt võimatu.


  • Oleme selle ahela nii rumalalt üles ehitanud. Toodame lõputult prügi ega oska sellega midagi peale hakata. Tahaksime jõuda sinnani, et prügi ei tekikski. Et kui mingi toote funktsioon esmase tootena saab läbi, siis suudame selle toormaterjalina millekski uueks transformeerida.
  • Looduses on ülejääk toiduks või sisendiks järgmisele. Inimene on ainuke liik, kes tekitab prügi ja koormab sellega keskkonda.


  • Brikolaaž tähendab, et märkad asju ja võimalusi: kuskil on midagi võimalik teha või saadaval, näiteks polügoonteatri puhul koht. Brikolööri teadvuses on kogu aeg kasutada ulatuslik instrumentaarium, talle teadaolev andmebaas erinevatest materjalidest. Kohe ei pruugi juhtuda, kuid kõrva taga on teadmine, mida kuskilt saada.
Võimaluste arv, mida sellistest vahenditest saaks kombineerida, on pea lõputu. Nende hulgast realiseerimisse jõuab tegelikult väike osa. Võimaluste ehk prügi mõttes kaasas kandmine on kohati lausa koormav. Ideid langeb pidevalt ära, üksikud jõuavad tulemuseni.
  • Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.
  • Täiskasvanute maailmas pole asjad isetud ja eesmärgivabad kogemisobjektid nagu lastel, vaid nendega kaasneb teadmine asjade väärtusest ja väärtusetusest, kaasas käib hinnanguline hierarhia. Kenad ja värvilised pakkematerjalid ja nende huvitavad tekstuurid, neist tekkiv vaba ja lapselik mäng asub nüüd väärtusskaala madalaimas astmes, seal, mida nimetatakse üldistavalt prügiks.
Prügi oli algselt mu jaoks lihtsalt üks materjal, tähendus on sellele aastakümnete jooksul tekkinud. Nüüd olen omamoodi sunnitud selle omaks võtma. On muidugi hea, et ma pole midagi röögatut ette võtnud, kõik on olnud väga ökonoomne. Minu kunstitegemise jalajälg on väga väike, ökoloogiline.
Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud objekt muutub mitmetähenduslikuks, ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane olemus, see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud kunstiteos loodetavalt ka ise uue kujundi.


  • Hiina lõhkas 2007. aastal testimise – ja maailmale näitamise – eesmärgil kosmoserelvadega enda meteoroloogilise satelliidi. Sarnaseid eksperimente on teinud ka näiteks USA ja India. Hiina satelliidi lõhkamine on tuntum näide, sest tekitas väga palju väikseid tükke, mis jäid kosmosesse ja tekitasid juurde palju kosmoseprügi. Võib ju tunduda, et kosmos on nii suur, et keda seal prügi ikka segab – umbes nii nagu arvatavasti mõtlevad inimesed, kes maa peal oma prahi prügila asemel metsa viivad. Kuid täpselt nagu säärane maapealne prügi on mitmel viisil väga kahjulik, on seda ka kosmoseprügi. See võib segada satelliite ja ka igasugust muud kosmosetegevust. Silmas pidades, kui olulisi tegevusi satelliitide abil sooritatakse, on potentsiaalselt ohtlikud mitte ainult sihilikud rünnakud, vaid ka prügi etteaimamatud tagajärjed.

Luule[muuda]

Siis, kui peenes restoranis tuuakse lauale kõrge klaaspudel veega,
näen, kuidas lapsepõlve tolmuses aidas vedeleb samasugune muu prügi sees.
"Ära seda küll näpi, see on vana praht," ütleb isa.

  • Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel