Põgusus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kaduvus)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nicolaes van Verendaeli "Vanitas" (u 1680) on üks barokiajale iseloomuliku vaikelu alažanri arvukatest esindajatest, mille ülesanne on vaatajale meenutada elu kaduvust.
Johann Wilhelm Preyeri "Vaikelu šampanja ja austritega" (1857) eksponeerib esiplaanil kaduvuse sümboleid.

Piibel[muuda]

Issand, anna mulle teada
mu elu ots ja mu päevade mõõt,
et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
6 Vaata, sa oled mu elupäevad
pannud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees;
tühi õhk on iga inimene,
kes seisab püsti. Sela.
7 Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene;
nad teevad kära tühja pärast,
nad kuhjavad kokku ega tea,
kes selle saab.

Proosa[muuda]

  • Kaduvus. - Kohutav on tajuda, kuidas kõik, mis meil on, kaob.
  • Praegune maailm pole väärt, et me tema heaks midagi teeksime, sest olemasolev võib iga hetk kaduda. Me peame töötama möödunu ja tuleva pärast, esimese heaks seetõttu, et me tema teeneid tunnustame, teise heaks seepärast, et me tema väärtust tõsta püüame. (lk 24)
  • Mul on kahju inimestest, kes asjade kaduvusest palju kära teevad ja maise tühisuse jälgimisel iseenda ära kaotavad; me oleme ju nimelt selleks siin, et kaduvat kadumatuks teha, ja see on võimalik ainult siis, kui mõlemaid hinnata osatakse. (lk 31)


  • Läksime hoonesse, mis oli just selle näituse tarvis püsti löödud. Prantsusmaal lüüakse kõiksugu asjad ikka ainult kindlaks päevaks või mõneks päevaks püsti ja võetakse siis jälle maha. Gertrude Steini vanem vend räägib ikka, et kroonilise töö ja puuduva tööpuuduse saladus Prantsusmaal seletub inimeste hulgaga, kes kõik tegelevad ajutiste hoonete püstitamise ja lammutamisega. Inimloomus on Prantsusmaal sedavõrd püsiv, et võidakse endale lubada ükskõik kui ajutisi hooneid. (lk 18-19)
    • Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008
  • Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
  • On ilmne, et võimu kätes ei ole faktid ohutus kohas, vaid asja tuum on selles, et võim ei saa juba loomu poolest kunagi pakkuda aseainet faktilise reaalsuse kindlale stabiilsusele, mis oma minevikulisuse tõttu meie jaoks ligipääsmatuks on muutunud. Faktid kehtestavad end kangekaelsuse abil, ning kummalisel kombel lisandub nende haprusele ka suur elastsus — seesama tühistamatus, mis on igasuguse inimtegevuse tunnistäheks. Oma tõrksuses on faktid võimust tugevamad; nad pole nii ajutised kui võimuformeeringud, mis tekivad, kui inimesed mingil eesmärgil kokku tulevad, kuid kaovad niipea, kui see eesmärk on kas saavutatud või kadunud. See ajutisus teeb võimust seal, kus tahetakse saavutada mingit liiki püsivust, äärmiselt vähe usaldusväärse instrumendi, ning seetõttu on tema kätes ebaturvalised mitte üksnes tõde ja faktid, vaid ka ebatõde ja mittefaktid.
  • Kuigi tõde on võimuta ning teda ähvardab alati otsene kokkupõrge maapealsete võimudega, on ta omamoodi vastupidav, ning mida võimulolijad ka ei sepitseks, pole neil võimalik avastada ega leiutada sellele elujõulist aseainet. Veenmine ja vägivald võivad tõe hävitada, kuid ei suuda seda asendada.
  • ... kõik monumendid on naeruväärselt ajutised Luule enda igaviku kõrval. Mitte et neid või teisi värsse tingimata mäletataks veel sajandite pärast (ja mis igavik need sajandidki on!), aga igavik on neis sees kohe, algusest peale, nüüd ja praegu.


  • Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab teatri puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati etendus hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad näitlejad ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud mateeria tükke hoitakse muuseumis alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida - see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle kaduvuse-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte. (lk 36-37)
  • Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga raamatust või internetist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil originaalid on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise ohus, ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust tühjemaks voolanud. (lk 37-38)

Luule[muuda]

Ma kuulsin raukade vestlust:
"Kaob iga asi
ja kauaks meilgi kestvust."

  • William Butler Yeats, "Raugad imetlemas ennast veepeeglist", 1904 (tlk Märt Väljataga; W. B. Yeats, "Luulet", Tln: Eesti Raamat 1990, lk 59)