Joseph Heller

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Joseph Heller

Joseph Heller (1. mai 1923 Brooklyn, New York – 12. detsember 1999 Staten Island, New York) oli ameerika satiirikirjanik, näitekirjanik ja lühijuttude autor.

Helleri peateos on satiiriline romaan "Catch-22", mis käsitleb ameerika sõdurite käekäiku Teises maailmasõjas. Romaani nimi on saanud osaks ingliskeelsest fraseoloogiast, tähistades absurdset situatsiooni, millest ei ole võimalik võitjana välja tulla – kõik püüded olukorda muuta viivad paratamatult tagajärgedeni, mida üritatakse vältida. Romaanis on Catch-22 sõjaväereeglite osa, mis hõlmab mitut paradoksi. Näiteks ütleb üks säte, et lahinglendudest vabastatakse lendur, kes on hull, hulluks aga ei saa tunnistada kedagi, kes soovib lahinglendudest loobuda ning vabastamise aluseks peab olema lenduri sooviavaldus - mis kokkuvõttes muudab vabanemise võimatuks. Teos põhineb olulisel määral Helleri enda kogemustel pommituslennuki piloodina Teises maailmasõjas.

Eesti keeles on ilmunud Helleri näidend "Me pommitasime New Havenit: näidend kahes vaatuses" (tlk Paul-Eerik Rummo, Tallinn: Perioodika, 1973) ja "Nõks-22" (tlk Tiina Randus, Tallinn: Tänapäev, 2020)

"Nõks-22"[muuda]

  • Kui Yossarian oli otsustanud, et veedab ülejäänud sõja haiglas, kirjutas ta kirja kõigile tuttavatele ja ütles, et on haiglas, aga ei maininud, miks. Ükspäev tuli talle parem mõte. Ta kirjutas kõigile tuttavatele, et läheb väga ohtlikule missioonile. "Nad tahtsid vabatahtlikke. See on väga ohtlik, aga keegi peab seda tegema. Kirjutan otsemaid, kui tagasi jõuan." Ja sestpeale ei olnud ta kellelegi kirjutanud. (lk 10)
  • "Jah," tunnistas kapten Yossarian üles. "Mina olen kapten Yossarian."
"256. eskadrillist?"
"Võitlevast 256. eskadrillist," vastas Yossarian. "Ma ei teadnud, et teisi kapten Yossariane ka olemas on. Niipalju kui mina tean, olen mina ainuke kapten Yossarian, aga see on ainult niipalju, kui mina tean."
"Ah nii," ütles kaplan õnnetult.
"See on kaks astmes võitlev kaheksa," märkis Yossarian, "kui te peaksite tahtma meie eskadrillist sümbolistlikku poeemi kirjutada." (lk 16)
  • "Nad tahavad mind ära tappa," ütles Yossarian talle rahulikult.
"Keegi ei taha sind ära tappa," hüüdis Clevinger.
"Miks nad siis minu pihta tulistavad?" küsis Yossarian.
"Nad tulistavad kõigi pihta," vastas Clevinger. "Nad tahavad kõiki ära tappa."
"Ja mis vahet seal on?"
Clevinger oli juba käima läinud, tundeküllaselt pooleldi toolilt tõusnud, silmad niisked, huuled värisemas ja kahvatud. Nagu alati, kui ta vaidles põhimõtete üle, millesse ta kirglikult uskus, hakkas ta raevukalt õhku ahmima ning võitles kibedate veendumuspisaratega. Neid põhimõtteid oli palju, millesse Clevinger kirglikult uskus. Ta oli hull.
"Kes need nemad on?" tahtis ta teada. "Kes sind sinu meelest täpselt mõrvata tahab?"
"Iga viimane kui üks neist," vastas talle Yossarian.
"Iga viimane kui üks kellest?"
"Iga viimane kui üks mis sa ise arvad kellest?"
"Minul pole aimugi."
"Kust sa siis tead, et nad ei taha?"
"Sest et…" Clevinger hakkas kokutama ning jäi pahameelest kõnevõimetuks.
Clevinger arvas tõsimeeli, et tal on õigus, aga Yossarianil olid tõendid, sest võõrad, keda ta ei tundnud, lasid tema pihta kahuritest iga kord, kui ta õhku tõusis, et nende pihta pomme visata, ja see ei olnud üldse naljakas. Ja kui see ei olnud naljakas, siis leidus veel ohtralt asju, mis ei olnud üldse naljakamad. Polnud midagi naljakat selles, et pidid elama nagu hulgus telgis Pianosal, selja taga töntsakad mäed ning silme ees rahulik sinine meri, mis võis krampi tõmbunud inimese silmapilgu vältel ühe lonksuga alla neelata ning ta kolm päeva hiljem tagasi randa saata, postikulu tasutud, üles paistetanud, sinine ja mädanev, vesi mõlemast külmast ninasõõrmest välja voolamas. (lk 22)
  • [Kolonel Cargill:] "Niisiis, mehed, ärge saage minust valesti aru. See on kõik muidugi vabatahtlik. Mina olen viimane kolonel maailmas, kes käsib teil sellele teeninduskorpuse etendusele minna ja end seal hästi tunda, aga ma tahan, et iga viimane kui mees, kes ei ole piisavalt haige, et haiglas olla, läheks otsemaid sinna teeninduskorpuse etendusele ja tunneks end seal hästi, ja see on käsk!" (lk 37)
  • Teavitati lennusalga staapi, sest ei võinud ju teada, mida inimesed teada saavad, kui neil on kord vabadus küsida, mida aga tahavad. Kolonel Cathcart saatis seda peatama kolonel Korni, ja kolonel Kornil õnnestus kehtestada küsimuste esitamise reegel. Kolonel Korni reegel oli geniaalne, selgitas kolonel Korn oma ettekandes kolonel Cathcartile. Kolonel Korni reegli järgi oli lubatud küsimusi esitada ainult neil inimestel, kes seda kunagi ei teinud. Peatselt osalesid ainult need inimesed, kes kunagi küsimusi ei esitanud, ja koosolekud lõpetati üldse, sest Clevinger, kapral ja kolonel Korn leidsid kõik, et selliseid inimesi, kes kunagi midagi ei küsi, ei ole ei võimalik ega ka vajalik harida. (lk 45-46)
  • "Kas sa ei saa hullul inimesel lendamist ära keelata?"
"Oh, ikka saan. Pean. Reegel ütleb, et ma pean lendamise ära keelama igaühel, kes on hull."
"Miks sa siis minul lendamist ära ei keela? Ma olen hull. Küsi Clevingerilt."
"Clevingerilt? Kus on Clevinger? Leia Clevinger üles ja ma küsin temalt."
"Küsi siis mõnelt teiselt. Nad ütlevad, kui hull ma olen."
"Nad on hullud."
"Miks sa siis neil lendamist ära ei keela?"
"Miks nemad ei nõua, et ma neil lendamist ära keelaksin?"
"Sest nad on hullud, seepärast."
"Muidugi nad on hullud," vastas doktor Daneeka. "Ma just ütlesin sulle, et nad on hullud, kas pole? Ja sa ei saa lasta hulludel otsustada, kas nad on hullud või mitte, ei saa ju?"
Yossarian vaatas talle kainelt otsa ja proovis teistsugust lähenemist. "Kas Orr on hull?”
"Muidugi on," vastas doktor Daneeka.
"Kas sa saad temal lendamise ära keelata?"
"Muidugi saan. Aga kõigepealt ta peab seda küsima. See käib reegli juurde."
"Miks ta siis ei küsi?"
"Sest ta on hull," vastas doktor Daneeka. "Ta peab hull olema, et lahinglende teha, endal nii palju nappe pääsemisi selja taga. Muidugi ma võin Orril lendamise ära keelata. Aga kõigepealt ta peab seda küsima."
"Muud ei olegi vaja, et lendamist ära keelata?"
"See on kõik. Las ta küsib."
"Ja siis saad tal lendamise ära keelata?" uuris Yossarian.
"Ei. Siis ma ei saa tal lendamist ära keelata."
"Nii et siin on mingi nõks?"
"Muidugi on siin nõks," vastas doktor Daneeka. "Nõks-22. Mitte keegi, kes tahab lahingukohustusest pääseda, ei ole tegelikult hull."
Oli vaid üks nõks ja see oli Nõks-22, mis ütles, et tõeliste ja vahetute ohtudega silmitsi seistes on mure oma ohutuse pärast ratsionaalse mõtlemise tulemus. Orr oli hull ja tal saanuks lendamise ära keelata. Ta pidi seda vaid küsima; ja niipea kui ta küsiks, ei oleks ta enam hull ja peaks lahinglende jätkama. Orr oleks hull, kui edasi lendaks, ja tervemõistuslik, kui ei lendaks, aga kui ta oli tervemõistuslik, siis ta pidi lendama. Kui ta lendas, siis ta oli hull ja ei pidanud lendama; aga kui ta ei tahtnud lennata, siis ta oli tervemõistuslik ja pidi lendama. Yossarian oli sellest Nõks-22 klauslist sügavalt liigutatud ning vilistas aupaklikult.
"On alles nõks, see Nõks-22," märkis ta.
"Parim omasuguste seas," nõustus doktor Daneeka.
Yossarian nägi selgelt, kui peadpööritavalt arukas see oli. Selle osade täiuslikes paarides oli elliptiline täpsus, mis oli graatsiline ja šokeeriv nagu hea nüüdiskunst, ja kohati ei olnud Yossarian päris kindel, et ta seda üldse nägi [---]. (lk 59-60)
  • "Mida nad minuga teeksid," küsis ta usalduslikul toonil, "kui ma keelduksin neid lendamast?"
"Me laseksime su ilmselt maha," vastas endine nooremkapral Wintergreen.
"Me?" hüüatas Yossarian üllatunult. "Mis mõttes me? Mis ajast sa nende poolt oled?"
"Kui sind maha lastakse, siis mis sa ise arvad, kelle poolt ma olen?" torkas endine nooremkapral Wintergreen vastu. (lk 77)
  • [Yossarian:] Surnute jaoks ei ole vähimatki vahet, kes sõja võidab. (lk 161)
  • Neil oli klassi; Yossarian ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga ta teadis, et neil seda on ja temal mitte, ja et nemad teadsid seda ka. (lk 203)
  • [Yossarian:] Ja ära tule ütlema, et jumala teed on salapärased. Seal pole midagi salapärast. Ta ei tööta üldse. Ta mängib. Või siis on meid ära unustanud. Sellisest jumalast te kõik räägitegi – maakas, kohmakas, kohmitsev, ajudeta, ennasttäis, harimata mats. Helde jumal, kui suurt aukartust saab tunda ülima olendi ees, kes peab vajalikuks kaasata oma pühasse loomissüsteemi sellised nähtused nagu röga ja hambakaaries? Mis ometi mõlkus tema väärakas, kurjas, skatoloogilises peas, kui ta röövis vanainimestelt võime juhtida omaenda soolestiku tööd? (lk 233)
  • "Ja mis väeteenistujate jutt see on? Mis nemad siia puutuvad?"
Kaplan tundis, et veri tõuseb näkku. "Vabandust, sir. Ma lihtsalt eeldasin, et te tahate ka väeteenistujad kohale kutsuda, sest ka nemad lähevad lahinglennule."
"Noh, ei taha. Neil on oma jumal ja oma kaplan, kas pole?"
"Ei, sir."
"Mis asja te räägite? Kas nemad palvetavad sama jumala poole nagu meiegi?"
"Jah, sir."
"Ja ta kuulab?"
"Ma usun küll, sir."
"Noh, olgu ma neetud," märkis kolonel ja turtsatas omaette pilkava lõbustatusega. (lk 250-251)
  • "Sa võtad sõdade võitmist nii tõsiselt," pahandas kasimata nurjatu vanamees. "Tegelikult on tähtis sõdu kaotada, teadmises, milliseid sõdu võib kaotada. Itaalia on sadu aastaid sõdu kaotanud, ja vaata, kui hästi meil sellegi poolest läheb. Prantsusmaa võidab sõdu ja on pidevas kriisis. Saksamaa kaotab ja õilmitseb. Vaata meie oma lähiajalugu. Itaalia võitis Etioopia sõja ja langes otsemaid tõsistesse probleemidesse. Võit andis meile sellise hullumeelse valearusaama hiilgusest, et me aitasime alustada maailmasõda, mida polnud lootustki võita. Aga nüüd me kaotame uuesti ja kõik pöördub paremuse poole, ja kahtlemata jõuame me taas tippu, kui meil õnnestub lüüa saada." (lk 315)
  • [---] ja kaplan oli nüüd valmis meeleheitele täielikult alla vanduma, kuid teda takistas mälestus oma naisest, keda ta nii haledasti armastas ja sensuaalse ja eksalteeritud innuga igatses, ja eluaegne usaldus surematu, kõikvõimsa, kõiketeadva, inimliku, universaalse, antropomorfse, ingliskeelse, anglosaksi, ameerikameelse jumala tarkusesse ja õiglusesse, mis oli nüüd kõikuma löönud. (lk 366)
  • Nõks-22 ei ole olemas, ta oli selles kindel, aga vahet polnud. Luges vaid see, et kõigi meelest see on olemas, ja see oli palju hullem, sest polnud ühtki objekti ega teksti, mida naeruks teha või ümber lükata, mida süüdistada, kritiseerida, rünnata, parandada, vihata, maha teha, mille pihta sülitada, mida tükkideks rebida, jalge alla tallata või põlema panna. (lk 524)
  • Jõugud… politseinike jõugud – kõik peale Inglismaa oli jõukude, jõukude, jõukude küüsis. Kõikjal võimutsesid nuiadega jõugud. (lk 534)
  • "Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."
"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema soolikates peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on mateeria, see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi prügi. Ilma vaimuta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub küpsusastmest. (lk 565)
  • Major Danby vastas järeleandlikult ja üleoleva naeratusega:
"Aga Yossarian, mõtle, kui kõik nii mõtleksid."
"Siis ma peaksin ju päris loll olema, et kuidagi teisiti mõelda, või kuidas?" (lk 572-573)
  • "See on absoluutselt hullumeelne. Sinu südametunnistus ei lase sul iial rahus olla."
"Jumal temaga," naeris Yossarian. "Ma ei tahakski ilma terava kahetsuseta elada." (lk 580)

Tema kohta[muuda]

  • ["Nõks-22" kohta:] Tinglik võrdlus on selline, et kui Ida-Euroopas on Šveik, siis Lääne-Euroopas ja Ameerikas on just see Joseph Helleri raamat.
  • Kui natukene liialdada, siis võiks öelda, et oli 20. sajandi väliskirjandusest oli kaks tuntud raamatut, mida eesti keeles siiani ei olnud. Teine on Joyce'i "Ulysses", mis on samuti eesti keelde tõlkimisel.
  • Ta ei ole kindlasti ainult labane naljaraamat, siin on tohutu galerii tegelasi, kes moodustavad sõjaväes mikroühiskonna.
  • Näha on, et ta on kirjutatud sellise palangu ja hooga ning selleks, et seda tõlkida, pead sa sinna rütmi sisse saama. Mulle tundub, et see tõlge on hästi õnnestunud seekord.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel