Pääsemine

Proosa

• Seda öeldes heitis ta pilgu oma kätele ja nägi üllatusega, et ta oli küüliku kahest väikesest valgest tallenahksest kindast ühe endale kõneldes kätte tõmmanud. "Kuidas ma küll seda teha sain?" mõtles ta. "Muutun nähtavasti jälle väikeseks." Ta tõusis ja läks laua juurde, et end sellega mõõta, ning leidis, et niipalju kui ta aru sai, oli ta nüüd umbes kaks jalga pikk ja kahanes ühtsoodu kiiresti. Peagi taipas ta, et kahanemise põhjuseks oli lehvik, mida ta käes hoidis. Ta pillas lehviku ruttu maha ja jõudis enese hädavaevalt täielikust ärakahanemisest päästa.

"Oli see alles napp pääsemine!" ütles Alice, oma ootamatust muutumisest tublisti kohkunud, kuid üpris rõõmus, et ta veel olemas oli.

• Lewis Carroll, "Alice Imedemaal", tlk Jaan Kross, 1971, lk 20

• Vaistlikult, midagi mõtlemata, ronis Kingpool teisele poole tüve. Ja siin nägi ta äkki ümarat avaust.

Puuõõnsus!

Ei mingit kõhklemist enam — sisse sealt! Kiiresti puuõõnde ja kõik!

Kingpoolele lõi vastu kosutav jahedus. Ta kobas käsikaudu ringi, sest pärast eredat päikesepaistet ei tahtnud silmad puuõõnsuses valitseva pimedusega harjuda.

Kuid palju ei olnud talle aega antud. Juba torkas rottki oma koonu ümarast avausest sisse. Pimeduse tõttu ei võinud ta Kingpoolt näha, seda kiiremini liikudes aga vedasid ta sõõrmed õhku.

Samal silmapilgul puudutas Kingpoole käsi mingit metallist eset. Ja vaata imet — sel esemel oli varski taga. Paras vars, millest kinni haarata. Ese meenutas kellut, müürseppade tööriista, kuid Kingpoolel polnud praegu aega selle täpse otstarbe üle järele mõelda. Temal läks kellu moodi asja praegu vaid üheks otstarbeks vaja.

Ta haaras varrest kahe käega kinni, tõstis eseme kõrgele õhku ja virutas sellega kõigest jõust rotile pähe.

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 141

Luule

Las surra muud - kui kas ei leidu siis
Mu jaoks mõnd pääserada säravat,
Kes Ilus olen otsind ergast veini
Igielavat?

• Sara Teasdale, "Vein" ("The Wine"), kogust "Flame and Shadow", 1920

Minagi olen peatselt koduteel,
ajavahe on küll seitse tundi,
aga lennukid üsnagi mugavad —
Eestisse on nüüd lihtne pääseda.
Ja Eestis on kõikjale lihtne pääseda —
välja arvatud ehk metsatagused külad,
kus buss peatub korra nädalas
ja kus elavad üksildased vanad emad;
külad, mille peagi lõikab maailma küljest lahti
suurlinnade vaheline
hiiglaslik kiirraudtee,
mille eest pole vist võimalik pääseda…

• Leelo Tungal, "Pääsemised", Looming 7/2017