Sümbolism

Proosa

Meie oleme lugenud, et venelased ja muud oma arvustustes, mõtteid korrates ja harva algupärasust leides, sarnaste sõnade järele nagu "dekadentism", "impressionism" või "sümbolism" jne. kirjutavad. Tähendab, midagi tundmatut, seletamatut on õhus, millele veel kindlat nimegi ei leita. Sündimine pole veel lõpule jõudnud, käärimised, käänakud, rahutused püsivamat värvi leidnud.
- Jaan Oks, "Meie jutukirjanikke vaatamas" [1908], rmt: "Kriitilised tundmused", 1918, lk 58

"Jah," tunnistas kapten Yossarian üles. "Mina olen kapten Yossarian."

"Võitlevast 256. eskadrillist," vastas Yossarian. "Ma ei teadnud, et teisi kapten Yossariane ka olemas on. Niipalju kui mina tean, olen mina ainuke kapten Yossarian, aga see on ainult niipalju, kui mina tean."

"Ah nii," ütles kaplan õnnetult.

"See on kaks astmes võitlev kaheksa," märkis Yossarian, "kui te peaksite tahtma meie eskadrillist sümbolistlikku poeemi kirjutada."

Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 16

[Fergus:] "Christabel LaMotte kirjutas selle pika ja väga keerulise poeemi Melusina loost 1860ndatel ning see avaldati 1870ndate alguses. See on veider värk - seal vohavad tragöödia, armulugu ja sümbolism, see on mingi unenäoline maailm, mis on täis kummalisi elajaid, varjatud tähendusi ja tõeliselt pentsikut seksuaalsust või sensuaalsust. Feministid on selle pärast pöördes. Nad ütlevad, et see väljendab naiste võimetut iha. Ega seda enne suurt ei loetud, kui nemad selle avastasid - Virginia Woolf teadis seda, ta esitas seda loova mõistuse olemusliku androgüünsuse kujundina - aga uued feministid näevad Melusinat vannis naiste iseseisva seksuaalsuse sümbolina, mis ei vaja vaeseid mehi. Mulle see meeldib, selles on midagi häirivat. Selle fookus muutub kogu aeg. Soomuselise saba väga täpsetest kirjeldustest kosmiliste lahinguteni."
A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013, lk 45-46

Oma äärmuslikes avaldustes sai sümbolism olla vaid elitaarne mäng. Luksust ülistada surma, dekadentsi, kurjust ja haigusi võivad endale tõesti lubada vaid aristokraatlike maneeridega boheemlased, kes tegid elu kahtlasest pahupoolest iseendile justkui väljavalitute privileegi. Sümbolistid olid enamasti noored kunstnikud ning elades oma osasse liiga tõsiselt sisse või pruukides ennasthävitavalt narkootikume põlesid paljud ruttu läbi. Kes suri noorelt, kes tegi enesetapu või jäi vaimuhaigeks, kes kibestus ja kaotas võime olla loov niipea, kui sajandilõpp läbi. (lk 25)
Niisiis maaliti ingleid. Ent mõistmaks kõiki sümbolistlikesse maalidesse peidetud tagamõtteid ja tähenduste peensusi, peaks olema väga erudeeritud nii ajaloos kui mütoloogiates, kirjanduses, Piiblis, keskaja alkeemias ning olema vähemalt sama suure lugemusega nagu mitmed sajandivahetuse intellektuaalid, kes sellist kunsti lõid. Nende kunst oligi läbinisti literatuurne.

Tähtsuselt kesksel kohal seisis kunstnike jaoks naine. Tasub vaid meenutada Schopenhaueri jt. filosoofide küünilist suhtumist naisesse, kui saab mõistetavaks, mispärast naine kehastas sümbolistide silmis olendit, kes on kas saatanlikult julm või ebamaiselt, haigettegevalt puhas. (lk 26)

Heie Treier, "Juugend ja sümbolism", 1996