Nüüdiskunst

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kuid inimene otsib püsivat, jäädavat, ta otsib seda usus, teaduses, kunstis, praktilises eluski; ta otsib seda sellepärast, et ainult püsivusega oskab inimese vaim midagi pääle hakata, ainult püsiva kaudu võib ta aimu anda ja ka aimu saada elavast, igavesti liikuvast. Siit tõuseb teadusele ja kunstile paratamata, kuid raske ülesanne: jäädvustada igavest liikumist, muutumist, saamist, ainult saamise hoogu. Selles jäädvustamisetungis ongi ehk üks neist salaurgastest, kus tekkisid viimase aja mitmesugused kunstilised ismid, mis pidid juhtima värvilaigu ja tujuka joone kaudu lihtsalt liikumise, saamise rütmini, rütmilise voolavuseni, nagu seda kõrv tabab muusikas, selles kunstide kunstis. Ja et inimene usu kipub kaotama mõistuse väärtusesse filosoofiliste keerdküsimuste lahendamises, siis pööratakse intuitsiooni, mingisuguse loomusunnilise sisemise selgenägemise poole, lootes temalt valgustust sääl, kus kaine mõistus hüüab oma "Ignorabimus (ei tea)!"
Kõige õrnemgi sisemise elundi puutumine sõnulseletamata miskiga paneb värisema vaatleja, lugeja või kuulaja hinge, ja nõnda kisutakse ta kunstniku näidatud teel rütmilise voolavuse keerdu. Kus mõistusele koputamine ükskõikseks ja osavõtmatuks jätab, sääl peavad tundmused oma töö tegema. Sellepärast toonitatakse seda viimast nii väga.


  • Yossarian oli sellest Nõks-22 klauslist sügavalt liigutatud ning vilistas aupaklikult.
"On alles nõks, see Nõks-22," märkis ta.
"Parim omasuguste seas," nõustus doktor Daneeka.
Yossarian nägi selgelt, kui peadpööritavalt arukas see oli. Selle osade täiuslikes paarides oli elliptiline täpsus, mis oli graatsiline ja šokeeriv nagu hea nüüdiskunst, ja kohati ei olnud Yossarian päris kindel, et ta seda üldse nägi [---].


  • Mida võtta kriteeriumiks situatsioonis, kus maailm on kergelt või koguni väga viltu läinud ja paljud asjad globaalses, humaanses, ökoloogilises või mõnes muus kriisis: kas sellist arhitektuuri, mis selle kõigega kaasa läheb ja nii ongi kaasaegne ehk siis kommertslik, epateeriv, tabusid lõhkuv, mingil määral hull jne või lähtuda vajadusest seda maailma veidigi korrastada, mitte leppida arhitektuurile pealesurutud rolliga olla kommertsliku tarbimisühiskonna lisaväärtuse tootja, reklaami- ja meediamaailma ihade estetiseerija, korporatiivse idealismi tugevdaja? Disaini kritiseeritakse järjest rohkem ostuiha pealesurumises ja tarbimisühiskonnale järjest uute tuuride pealeväntamise pärast. Või peaks siiski kilbile tõstma arhitektuuri kuulsusetuma ülesande: olla saastatud linnade sanitar ja panna õlg alla seal, kus kriisiühiskonnal päriselt kitsas käes. Kas arhitektid oleksid valmis loobuma "geniaalse looja" privilegeeritud positsioonist?


  • Kõige rohkem tundsin, et pean end tõestama Eesti Vabariigile, kus kaasaegse kunsti renomee on madal, kus kunstiteemad ei ületa uudiskünnist ja kui see kunst on välismaal, ei puutu justkui üldse meisse. Kunst ületaks uudisekünnise, kui midagi läheks halvasti, kui kunstnik kukuks Veneetsias kanalisse või avamisel oleks kohal mõni VIP, kelle kostüüm pälvib tähelepanu. Ka meie ainsas kultuurilehes ei ületanud Eesti paviljon Veneetsia biennaalil sedakorda uudisekünnist.


  • Ehkki, võib-olla käib Eesti nüüdiskunst viimastel aastatel liigagi ühte jalga Lääne-Euroopa ja Ameerika nüüdiskunstiga, suhestudes püüdlikult sealt pärit uute suundumustega nagu metamodernism või uusmaterialism? Ajal, mil Ida-Euroopas käib sõda ja meie enda või meie naabrite õhuruumi põikab kahtlaselt tihti naaberriigi hävitajaid, võivad need valikud tunduda mõnevõrra eskapistlike või autistlikena.
  • Olen kodulinnaosa kohvikus, poes või ujulas käies sattunud teinekord vestlema seal töötavate inimestega, kes küsivad ikka, mis siis kunstimaailmas uudist. Endalegi üllatuseks olen hakanud neile viimasel ajal kahtlaselt ebaeestlaslikult vastama, et Eesti kunstil läheb täitsa hästi ja pärast mõelnud, et mis lubab mul neile inimestele midagi niisugust öelda. Oli see ju vaevalt paar aastat tagasi, kui Marek Tamm Postimehes need konservatiivsete kunstisõprade poolt rõõmsalt üles korjatud read avaldas, et ta ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui nüüdiskunstil.
  • Ehk on asi pigem selles, et mitte ükski kehva avaliku kuvandiga kultuurivaldkond ei suuda lisaks avalikule initsiatiivile üleval pidada ka märkimisväärset eraalgatuslikku-kommertsiaalset ja omaalgatuslikku-entusiasmipõhist initsiatiivi, sest viimased sõltuvad suuresti just valdkonna avalikust positsioonist, tema väljapoole paistvast kuvandist ning tema aktiivsemate tegijate ümber tekkinud aurast.
  • Avalik initsiatiiv ühe väikese rahvusriigi kultuurielus võiks olla enesestmõistetav, kuniks see riik ei muutu kiirele tulule orienteeritud äriprojektiks, ent suuresti just eraalgatuslik ja omaalgatuslik rikkus on põhjus, miks Tallinnast on hakatud viimasel ajal rääkima kui põnevast Ida-Euroopa kunstilinnast, kuhu sattumise üle mujalt pärit kuraatorid ja kriitikud oma reisikirjades tagantjärele üllatunult ja siiralt rõõmustavad.


  • Muuseumide panus DIY esteetikas valmistatud tööde päästmisel on erakordne, paljud tööd, mida ei ole muuseumikogus, on hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Möödas on ajad, kui kuraatorid pööningutelt-kuuridest ise tööd kokku otsisid. Kaasaegne kunst, vähemalt selle otsingulisem osa, läheb kas muuseumisse või taaskasutusse. Nii lihtne see ongi, sest vähesed erakogujad, kes meil on, eelistavad valdavalt traditsioonilisi ja turvalisi formaate.


  • Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ning esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne. Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.


  • Ebavõrdsust tekitab aga näituseasutuste vähesus või õigemini puudumine väljaspool Tallinna ja Tartut (erandiks mõned üksikud, näiteks Haapsalu Linnagalerii ja Vana-Võromaa kultuurikoda). Ma ei pea siin silmas kontserdimaja või kultuuri­keskuse fuajeed või koridori, vaid selleks spetsiaalselt ette nähtud, kaasaegse kunsti näitamise standarditele vastavat näituseruumi, mida riik ja omavalitsus partneritena toetaksid. Riiklikult rahastatud teatrid ja kontserdimajad on meil linnades ju olemas.


  • Toetudes varjamisi klassikalisele kunstiajaloole, esindab Pääsuke kahtlemata nüüdismaalikunsti (kuigi ma ei usu, et ta oleks kunagi punnitanud olemaks moodne). Ühelt poolt on kunstniku pildimõtlemine läbivalt abstraktne (isegi kui pildid seda enamasti pole). Teiselt poolt väljendub moodsus muidugi maalikunsti konventsioonide trotsimises. Näiteks ei leia me temalt vist ühtegi puhtalt mõnda maalikunsti traditsioonilisse žanrisse (portree, maastik, natüürmort jms) liigituvat tööd – ikka ja alati on tegemist žanripiire ületavate hübriididega. Pea läbivalt kasutab kunstnik "maal maalis" mänge kujutamise metatasanditega, kusjuures vahel murravad tema maalid traditsioonilisest maaliristkülikust ka füüsiliselt välja. Need võtted ei ole iseenesest teab mis unikaalsed, vastates pigem perioodi valitsevale arusaamale moodsast maalikunstist.