Liina Siib

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Liina Siib (sündinud 18. juulil 1963 Tallinnas) on eesti kujutav kunstnik ja kunstipedagoog.

Intervjuud[muuda]


  • Kui vaatame Eesti meediapilti, siis üldiselt pakub meediale huvi Eesti mees. Eesti naine on pildis vaid siis, kui ta on näiteks meelelahutustööstuse tegelane. Nii ka Soomes töötamise puhul – rohkem huvi pakub Soomes töötav mees.
  • Aga Eesti naised ei lähe Soome ainult koristajaks. Spekter on tegelikult hästi lai, paljudel naistel on näiteks oma ettevõtted ja need pole mõeldud ainult eestlastele kasu tooma. Ning tegelikult pole asi ainult töös, vaid välismaal elades ka õpitakse alati midagi uut ja võib-olla kui tulla tagasi, siis on see õpitud oskus meile kõigile kasulik.
  • Need mõned venekeelsed inimesed, kellega ma projekti raames kohtusin, on jah ikka pigem nii-öelda Eesti kogukonnas. Soomes ei teki enam küsimust, kas oled eesti- või venekeelne. Kui oled koos võõral maal, siis on oluline, et oled Eestist ja siis on ühine agenda.
  • Samuti on huvitav, et kui Soome tuli palju pagulasi, siis rääkis mulle osa naisi, et nad suutsid end väga hästi pagulaste kingadesse panna. Kuigi samas ei nimeta Soomes elavad eestlased end pagulasteks ega isegi immigrantideks või võõrtöölisteks, vaid eestlasteks, kes töötavad Soomes.
  • ... mitmel puhul ütlesid naised, et nad on Soomes osalt seetõttu, et Eestis ei arvestata nende arvamusega nii palju. Eestis vaadatakse neid ennekõike kui naisi, aga Soomes kui inimesi, kel on oma arvamus ja nad tunnevad end seal paremini. Eestis selliseid asju probleemina ei kajastata. On küll palgalõhe ja koduvägivald, aga igapäevaelus on ka palju väikseid asju – näiteks, et kui lähed ehituspoodi näiteks koos mehega, siis hakatakse esimesena rääkima mehega või see, kuidas meiega autoparanduses käitutakse. Eks inimesed on erinevad ja ka minul on ehituspoodides erinevaid kogemusi. Aga kuidas teha nii, et esimene eelarvamus ei oleks soopõhine?
  • Olen aru saanud, et naised ja ruum on ikkagi väga struktuurne probleem. Olen pildistanud ka Tallinna aselinnapead, kellel on oma kabinet, aga ikkagi on huvitav, et fotolt tuleb välja ruum, mis naist määrab. Tal võib olla küll enesekindlam pilk, rohkem võimu, aga ikkagi raamistab teda ruum. Selle töö kaudu võib vaadelda ka töösuhete arengut 21. sajandil, uus töökultuur remote-tööpindadega ju ütleb, et mitte naine ei võta vähe ruumi, vaid ta ei võta enam üldse ruumi. Sa töötad igal pool ja samas, kus sa siis töötad? Veneetsia biennaalil lisasin näitusele ka osa, kus käsitlesin naiste ruumi nende kodudes. Läksin põllupealsetesse uusarendustesse, kus maja võis ju olla suur, aga naise ruum ikkagi kuskil kempsu taga.
  • Kui mõelda, siis ka tänapäeva Eestis on esoteerika olulisel kohal ja inimesed on nõus maksma, et mingit infot enda või lähedaste kohta saada, aga keegi ei pane neid nõidasid selle eest vangi. Kui oled nii osav, et suudad raha kätte saada, siis see on ettevõtlus. Aga 100 aastat tagasi pandi need naised vangi ja nimetati ajakirjanduses läbivalt "nõiamoorideks". On huvitav, kuidas on võetud folkloorist pärit mõiste ja kleebitud see 20. sajandi inimesele külge. Kui teisi kahtlusaluseid pildistati politseis ühekaupa, siis neid naisi on pildistatud kolmekaupa. Ei teagi, kas hoiti naiste pealt filmilinti kokku või prooviti veelgi rõhutada nõiamooriks olemist ja seda, et töötatakse koos kuritegeliku bandena.
  • Muutub tehnoloogia, aga soov suhelda on ikka sama. Kui printsess Augusta ajal kirjutati käsitsi kirju ja neid viisid laiali kullerid, siis nüüd teeb seda meie eest internet. Naiste mured, emaroll või see, kuidas naiste peale vaadatakse, ei ole üldse nii palju muutunud.


  • Tundub, et näiteks meeste-naiste palgalõhet on hakatud meil tõsiselt võtma alles siis, kui mõni eurouuring seda kinnitab.
Praegu on näiteks põnev jälgida, kuidas kõrgepalgalised naised suhtuvad sookvootidesse – nende jaoks ei ole see probleem. Ma arvan, et need naised, kelle jaoks see on probleem, ei saa meedias eriti sõna.
  • Kunstimaailmas on, vähemalt Eestis ja ilmselt seoses madalamate sissetulekutega, mis mujal tingimata nii ei ole, naistel isegi suurem tegutsemisruum. Siiski ei väsi ma meenutamast, et kui ma sain esimest korda elus kunstnike liidult enda kasutusse ateljee, aastal 1997, siis mulle anti köök.
Öeldi, et foto- ja digitaalmeediaga tegelev naiskunstnik ei vajagi suuremat ruumi, kümneruutmeetrine köök on täiesti paras. Siis sain teada, milline on minu koht kunstimaailmas. Nüüdseks on see ruum kahekordistunud, köök on juba eraldi.
  • Kõige rohkem tundsin, et pean end tõestama Eesti Vabariigile, kus kaasaegse kunsti renomee on madal, kus kunstiteemad ei ületa uudiskünnist ja kui see kunst on välismaal, ei puutu justkui üldse meisse. Kunst ületaks uudisekünnise, kui midagi läheks halvasti, kui kunstnik kukuks Veneetsias kanalisse või avamisel oleks kohal mõni VIP, kelle kostüüm pälvib tähelepanu. Ka meie ainsas kultuurilehes ei ületanud Eesti paviljon Veneetsia biennaalil sedakorda uudisekünnist.
  • Tõmbasin ka ise huviga paralleele Eurovisiooni ja Veneetsia biennaali kajastuste vahel. Loomulikult popmuusika müüb, kunst kahjuks laiatarbemeedia mõistes ei müü.
  • Siiski, Rootsis väideti ühe näituse arvustuses kunagi, et eesti kunst on sünge. Ma ise pigem ei näe asju mustades värvides, huumori aspekt on tähtis, võimaluste piires kasutan seda. Ka see projekt on mingis mõttes tragikoomiline.
  • Näitust ette valmistades oli mu jaoks oluline, et see ei oleks minu egotripp. Ma ei võtnud seda projekti ette selleks, et näidata end, vaid et näidata naise olukorda erinevates tingimustes. Näidata üles austust nende naiste suhtes. Mitte neid veel kord ekspluateerida – selle aspekti püüdsin viia miinimumini.
  • Ma olen jälginud mehi väikestes ruumides, aga mees enamasti seisab sellest ruumist kuidagi selgemalt lahus, naised kipuvad pigem adapteeruma, muutuma osaks ruumist.
  • Üks oluline mõte oli minu jaoks, et kõikvõimalikes naisuurimustes kiputakse otsima pigem ühiseid mustreid, tegema üldistusi. Kui lähemalt vaadata, on kõik inimesed erinevad, ma ei oskaks mingeid mustreid välja joonistada.
  • Eesti naine tahab elada ameerika unelmas, aga ta käib selle nimel tööl linnas, lapsed käivad linnas lasteaias, sest kodu lähedal seda pole, lähim pood ja isegi bussipeatus on mitme kilomeetri kaugusel.
  • Mind huvitas, milline on nendes suurtes ühepereelamutes naiste ruum. Tõdesin, et seal on peremeheks lapsed. Huvitava aspektina lugesid mitmed neist naistest raamatut "Söö. Palveta. Armasta". See ei olnud lavastus, vaid elu ise.
  • Naistega fotograafia pinnal suheldes tekib sageli nendepoolne vastureaktsioon – ei soovita end pildistada lasta, liiga esil on tõekspidamised ilust, sellest, kuidas olla, kui sind pildistatakse.


  • Aga ma ei teagi, miks see meediaga suhtlemine on minu jaoks nii raske. Olen ikka arvanud, et minu isik pole tähtis, oluline on see, mida teen, minu kunst. Meediat aga huvitab inimene, millest ma saan täiesti aru – mind ennast huvitab ka.
  • Puhas valgete servadega graafiline leht on minu ideaalkujund. Isegi kui ma tahaksin sellest üle saada, on see nii käe sees. Sellega käib mul ka pidev võitlus, et vorm võiks olla vähem korralik.
  • [Roomast:] Kirikud on seal nagu galeriid. Tahad Caravaggiot vaadata? Siis tuleb minna mitte muuseumi, vaid kirikusse.
  • Ma ei ole olemuselt üldse fanaatiline inimene, aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ennast veel nii hästi. Kes teab, äkki ühel hetkel ma muutun selliseks. Selles suhtes olen ma väga ettevaatlik – ma ei saa endas midagi eitada. Ma ju ei tea, mis mu sees on. Igal inimesel on oma usk ja mina ei saa seda muuta.
  • See on huvitav, mis praegu Prantsusmaal toimub. Need kaadrid, mida olen näinud Euroopa 1968. aasta sündmustest, tunduvad praegu täiesti uskumatud. Kuidas see sai võimalik olla, et inimesed olid tänavatel ja põletati autosid? Ja nüüd hakkas see kõik uuesti peale, teise nurga alt.
  • Olen ühiskondliku elu suhtes tundlik küll. Eesti elule ei olegi võimalik olla kurt, tumm ega pime. Poliitika valitseb kõike ja muudab muu teisejärguliseks
  • Inglismaal õppides olin keskkonnas, kus olid peavarju saanud Marx ja Lenin. Seal olles nägin ma ka Marxi jalamatti, millel olid Lenini jalajäljed. See on nagu usund.
  • Ühiskonnas peaks ikka olema vasakpoolsus ka, nagu inimese parem ja vasak käsi. Mõlemaid on vaja, et nuga ja kahvlit käes hoida.
  • Maailmaga suhtlemine on väga oluline ja inimesed teevad seda erinevalt. Minu viis on suhelda läbi kunsti, ning ma sooviksin rääkida laia publikuga.
  • Mõnikord tundub, et näituse ettevalmistamine on selline töö, nagu läheks panka röövima. Sa pead oskama ette näha kõiki võimalikke ebaõnnestumisi.
  • Igatahes ei unista ma paremast elust. Ma arvan, et alati saab halvemaks minna. Ma pole võib-olla rahul iseendaga, aga sellega, mis mul on, olen ma küll rahul.

Artiklid ja kirjutised[muuda]

  • Keeleharrastus võiks muutuda sama oluliseks, kui praegu on köögikultuur. Keel oleks (meeldiv) kohustus, mida keha nõuab. Keel oleks kui Vahemere dieet, ida maitsed, kiirtoit – lubame ju emakeeleski piiriületusi. Keel on nii vahend kui ka väljendusviis, keelde puutub ka maitsmismeel ehk keelt, mida räägitakse, on võimalik sellesama keelega, millega räägitakse, ka maitsta. Mõni sõnastus ei maitse hästi, kuid mõni tekst on tõeline gurmeeroog.
  • Rääkides halba emakeelt, teeme haiget oma keelele ja meelele. Õppigem rohkem võõrkeeli, sest iga uus keel rikastab inimese maailmataju. Kõik väikese rahva liikmed peaksid olema ühtlasi keeleinimesed ja oma emakeele tänapäeva tõlkijad, pidades silmas, et väljendi uuendamine tähendab ka selle sisu muutumist.
  • Kuulake, kuidas kõlavad vokaalid ja konsonandid sõnades "tuuletallaja", "tallalakkuja", "rehepeks" ja nii edasi – kui pingul pillikeel. Keelel pole partituuri, keelt teevad ja arendavad kõik kõnelejad. Miks tunneme ennast Eestis keeleliselt alaväärsena, väites, et meil pole piisavalt sõnu eneseväljenduseks? Püüdke ette kujutada, et olete Prantsusmaal ja kõik inimesed teie ümber räägivad eesti keelt. Millist mõju see avaldab teie enesetundele? Keele abil soovime tõsta oma prestiiži ja parandada staatust ehk jõuda kuhugi, aga kuhu? Äkki oleme oma keeles juba kohal?


  • Vahel väljas olles, tänaval jalutades hakkab juhtuma igasuguseid asju, teele satuvad kummalised karakterid. Inimesed etendavad igapäevaelu. Tekib loos sees olek, mida oma peas kirjutan. Kui suur osa elust toimub virtuaalsfääris, siis päris elu muutub omamoodi filmiks.


  • Kino on alati mu tähelepanu pälvinud, kuigi mu haaratus sellest jäi kuni väga hiljutise ajani üsna piiratud ja passiivseks mõtiskluseks. Teisest küljest olen alati üritanud nii teadlikult kui ka alateadlikult püüda momenti oma fotodele nii, et need sisaldaksid filmile omast tegevust, näiteks sündmusi ja stseene. Parimal juhul juhtub see igasuguse planeerimiseta. Siit ka idee kasutada kinemaatilist materjali kombineerituna teksti ja fotomontaažiga nagu filmiplakatitel.


Tema kohta[muuda]

  • Liina Siib on väheseid kunstnikke oma põlvkonnast, kes on suutnud ennast 1980. aastate vaimust puhtaks rapsida ja olla aktiivses suhtes maailmaga ka praegu. Tuli ju temagi kunsti "meie kuulsa naisgraafikute põlvkonnaga" 1980. aastate lõpus. Ja palju neist on meie adekvaatses kunstipildis siiani alles? Selle "adekvaatse" all pean ma muidugi silmas rahvusvaheliselt konverteeritavat kunsti, ja Liina Siib on kahtlemata üks meie vähestest rahvusvahelistest kunstnikest. Avara silmaringiga, sotsiaalselt tundlik ja visuaalselt võimekas.


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Liina_Siib&oldid=123017"