Liina Siib

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Liina Siib (sündinud 18. juulil 1963 Tallinnas) on eesti kujutav kunstnik ja kunstipedagoog.

Intervjuud[muuda]



  • Kui vaatame Eesti meediapilt, siis üldiselt pakub meediale huvi Eesti mees. Eesti naine on pildis vaid siis, kui ta on näiteks meelelahutustööstuse tegelane. Nii ka Soomes töötamise puhul – rohkem huvi pakub Soomes töötav mees.
  • ... mitmel puhul ütlesid naised, et nad on Soomes osalt seetõttu, et Eestis ei arvestata nende arvamusega nii palju. Eestis vaadatakse neid ennekõike kui naisi, aga Soomes kui inimesi, kel on oma arvamus ja nad tunnevad end seal paremini. Eestis selliseid asju probleemina ei kajastata. On küll palgalõhe ja koduvägivald, aga igapäevaelus on ka palju väikseid asju – näiteks, et kui lähed ehituspoodi näiteks koos mehega, siis hakatakse esimesena rääkima mehega või see, kuidas meiega autoparanduses käitutakse. Eks inimesed on erinevad ja ka minul on ehituspoodides erinevaid kogemusi. Aga kuidas teha nii, et esimene eelarvamus ei oleks soopõhine?
  • Olen aru saanud, et naised ja ruum on ikkagi väga struktuurne probleem. Olen pildistanud ka Tallinna aselinnapead, kellel on oma kabinet, aga ikkagi on huvitav, et fotolt tuleb välja ruum, mis naist määrab. Tal võib olla küll enesekindlam pilk, rohkem võimu, aga ikkagi raamistab teda ruum. Selle töö kaudu võib vaadelda ka töösuhete arengut 21. sajandil, uus töökultuur remote-tööpindadega ju ütleb, et mitte naine ei võta vähe ruumi, vaid ta ei võta enam üldse ruumi. Sa töötad igal pool ja samas, kus sa siis töötad?


  • Tundub, et näiteks meeste-naiste palgalõhet on hakatud meil tõsiselt võtma alles siis, kui mõni eurouuring seda kinnitab.
Praegu on näiteks põnev jälgida, kuidas kõrgepalgalised naised suhtuvad sookvootidesse – nende jaoks ei ole see probleem. Ma arvan, et need naised, kelle jaoks see on probleem, ei saa meedias eriti sõna.
  • Kunstimaailmas on, vähemalt Eestis ja ilmselt seoses madalamate sissetulekutega, mis mujal tingimata nii ei ole, naistel isegi suurem tegutsemisruum. Siiski ei väsi ma meenutamast, et kui ma sain esimest korda elus kunstnike liidult enda kasutusse ateljee, aastal 1997, siis mulle anti köök.
Öeldi, et foto- ja digitaalmeediaga tegelev naiskunstnik ei vajagi suuremat ruumi, kümneruutmeetrine köök on täiesti paras. Siis sain teada, milline on minu koht kunstimaailmas.
  • Ma olen jälginud mehi väikestes ruumides, aga mees enamasti seisab sellest ruumist kuidagi selgemalt lahus, naised kipuvad pigem adapteeruma, muutuma osaks ruumist.
  • Naistega fotograafia pinnal suheldes tekib sageli nendepoolne vastureaktsioon – ei soovita end pildistada lasta, liiga esil on tõekspidamised ilust, sellest, kuidas olla, kui sind pildistatakse.
  • Aga ma ei teagi, miks see meediaga suhtlemine on minu jaoks nii raske. Olen ikka arvanud, et minu isik pole tähtis, oluline on see, mida teen, minu kunst. Meediat aga huvitab inimene, millest ma saan täiesti aru – mind ennast huvitab ka.
  • Puhas valgete servadega graafiline leht on minu ideaalkujund. Isegi kui ma tahaksin sellest üle saada, on see nii käe sees. Sellega käib mul ka pidev võitlus, et vorm võiks olla vähem korralik.
  • [Roomast:] Kirikud on seal nagu galeriid. Tahad Caravaggiot vaadata? Siis tuleb minna mitte muuseumi, vaid kirikusse.
  • Ma ei ole olemuselt üldse fanaatiline inimene, aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ennast veel nii hästi. Kes teab, äkki ühel hetkel ma muutun selliseks. Selles suhtes olen ma väga ettevaatlik – ma ei saa endas midagi eitada. Ma ju ei tea, mis mu sees on. Igal inimesel on oma usk ja mina ei saa seda muuta.
  • See on huvitav, mis praegu Prantsusmaal toimub. Need kaadrid, mida olen näinud Euroopa 1968. aasta sündmustest, tunduvad praegu täiesti uskumatud. Kuidas see sai võimalik olla, et inimesed olid tänavatel ja põletati autosid? Ja nüüd hakkas see kõik uuesti peale, teise nurga alt.
  • Olen ühiskondliku elu suhtes tundlik küll. Eesti elule ei olegi võimalik olla kurt, tumm ega pime. Poliitika valitseb kõike ja muudab muu teisejärguliseks
  • Inglismaal õppides olin keskkonnas, kus olid peavarju saanud Marx ja Lenin. Seal olles nägin ma ka Marxi jalamatti, millel olid Lenini jalajäljed. See on nagu usund.
  • Ühiskonnas peaks ikka olema vasakpoolsus ka, nagu inimese parem ja vasak käsi. Mõlemaid on vaja, et nuga ja kahvlit käes hoida.
  • Maailmaga suhtlemine on väga oluline ja inimesed teevad seda erinevalt. Minu viis on suhelda läbi kunsti, ning ma sooviksin rääkida laia publikuga.
  • Mõnikord tundub, et näituse ettevalmistamine on selline töö, nagu läheks panka röövima. Sa pead oskama ette näha kõiki võimalikke ebaõnnestumisi.
  • Igatahes ei unista ma paremast elust. Ma arvan, et alati saab halvemaks minna. Ma pole võib-olla rahul iseendaga, aga sellega, mis mul on, olen ma küll rahul.

Artiklid[muuda]

  • Keeleharrastus võiks muutuda sama oluliseks, kui praegu on köögikultuur. Keel oleks (meeldiv) kohustus, mida keha nõuab. Keel oleks kui Vahemere dieet, ida maitsed, kiirtoit – lubame ju emakeeleski piiriületusi. Keel on nii vahend kui ka väljendusviis, keelde puutub ka maitsmismeel ehk keelt, mida räägitakse, on võimalik sellesama keelega, millega räägitakse, ka maitsta. Mõni sõnastus ei maitse hästi, kuid mõni tekst on tõeline gurmeeroog.
  • Keelel pole partituuri, keelt teevad ja arendavad kõik kõnelejad. Miks tunneme ennast Eestis keeleliselt alaväärsena, väites, et meil pole piisavalt sõnu eneseväljenduseks? Püüdke ette kujutada, et olete Prantsusmaal ja kõik inimesed teie ümber räägivad eesti keelt. Millist mõju see avaldab teie enesetundele? Keele abil soovime tõsta oma prestiiži ja parandada staatust ehk jõuda kuhugi, aga kuhu? Äkki oleme oma keeles juba kohal?


Tema kohta[muuda]

  • Liina Siib on väheseid kunstnikke oma põlvkonnast, kes on suutnud ennast 1980. aastate vaimust puhtaks rapsida ja olla aktiivses suhtes maailmaga ka praegu. Tuli ju temagi kunsti "meie kuulsa naisgraafikute põlvkonnaga" 1980. aastate lõpus. Ja palju neist on meie adekvaatses kunstipildis siiani alles? Selle "adekvaatse" all pean ma muidugi silmas rahvusvaheliselt konverteeritavat kunsti, ja Liina Siib on kahtlemata üks meie vähestest rahvusvahelistest kunstnikest. Avara silmaringiga, sotsiaalselt tundlik ja visuaalselt võimekas.
  • Olen temas ajuti märganud kompetentset ametnikku, õpiahnet tudengit, sügavat uurijanatuuri, kavalat tehnikakasutajat, analüüsivat loomust. Seda ja muud ilmestab kuiv irooniline huumor. Liina Siib oskab meediaga ümber käia, tema tekst on mitmetasandiline. Lihtsast silmatorkavast loost jõuab ta ristatud reieluudega surmasügavikeni.


Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel