Koduvägivald

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ilja Repin, "Ivan Groznõi ja tema poeg Ivan 16. novembril 1581"

Koduvägivald on vägivald koduses olukorras, näiteks abielus või kooselus. See hõlmab vägivalda, mis on suunatud abikaasa või elukaaslase, lapste, vanemate vm lähisugulaste vastu ning võib olla füüsiline, emotsionaalne, seksuaalne, majanduslik vms.


  • Selleks, et kergemini kahtlusi vältida, lõin ma tütarlast aeg-ajalt, ent see oli armastusest ja õrnusest, mitte raevust ega vihast ning need hoobid ületasid meeldivuselt iga palsami.
    • Pierre Abélard, "Lugu mind tabanud õnnetustest". Rmt: "Keskaja kirjanduse antoloogia I. Ladinakeelne kirjandus", Varrak 2013, lk 295–314 (tõlkinud Kaarina Rein)


  • Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik. (lk 5)
  • Varsti pärast seda muudatust suri naine, ülepingutusest. Ta ei saanud uues köögis hakkama; tegi süüa kolm korda rohkem kui enne ja jäi päev-päevalt kõhnemaks. Ta näis väga vana, teda peeti kuuekümneseks. Majaelanikud, kes kojameest kartsid ja vihkasid, tundsid talle ühes asjas siiski kaasa: neile tundus kole, et jõust pakatav mees peab elama koos nii vana naisega. Tegelikult oli naine kaheksa aastat noorem, aga seda ei teadnud mitte keegi. Mõnikord võttis naine söögitegemise nõnda suurelt ette, et ei jõudnud enne mehe kojutulekut kuidagi valmis. Vahel ootas too toitu tervelt viis minutit. Siis aga Pfaffi kannatus katkes ja ta andis naisele kere peale, enne veel kui ise söönuks sai. Naine suri ta löökide all. Kuid ta oleks lähematel päevadel kahtlemata iseenesestki hingusele läinud. Mõrtsukas Pfaff ei olnud. Lautsil, mille ta naisele suuremasse tuppa üles seadis, paistis too nii otsa jäänuna, et kaastundeavaldajate ees oli piinlik. (lk 6)
  • "Abiellumiseks tütrel..." — isa ajas käed õieli — "aega ei ole."
"Teda söödab ..." — "hea isa."
"Mehed teda ..." — "ei tahagi."
"Mida teeks mees..." — "rumala lapsega."
"Nüüd võtab isa ta kohe..." — "vangi."
"Tubli tütar ..." — "istub isa sülle."
"Ma olen väsinud ..." — "olemast politseinik." "Kui tütar pole pai, saab ta..." — "peksa."
"Isa teab, miks ta tütart..." — "lööb."
"Ta ei tee tütrele põrmugi..." — "haiget."
"Selle eest õpib tütar, kuidas..." — "isaga olla."
Isa kahmas tütre kinni ja tõmbas endale sülle, parema käega pigistas ta teda kaelast, oli ju tütar vangis, vasakuga kopsas endal röhatuse rinnust. Mõlemad tegemised olid isale meeltmööda. Tütar võttis kogu oma kasina mõistuse kokku, et isa lauseid õigesti lõpetada, ning hoidus nutmast. Isa kallistas tütart tundide kaupa. Näitas omaleiutatud võtteid, väänas siia ja sinna ja tõestas, kuidas ta paraja hoobiga kõhtu igast kurjategijast jagu saab, sest kellel ei oleks valus? (lk 7-8)

Vanasõnad[muuda]

  • Armas laps, kibe vits.
  • Ega ema vits lapsele liiga tee.
  • Hea laps hända vaja, - muidu läheb metsa hundiks.
  • Liha ei kõlba soolata ega laps vitsata.
  • Mehe rusikas on magusam kui mee lusikas.
  • Mesi peiul, viha naisemehe suus.
  • Mida armsam laps, seda valusam vits.
  • Oma ema vits ja võõrasema võileib on üks.
  • Parem oma ema vits (põlenud kooruke), kui võõrasema võileib.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929