Arundhati Roy

Arundhati Roy (sündinud 24. novembril 1961 Shillongis) on inglise keeles kirjutav India kirjanik, ühiskonnategelane ja inimõiguslane. Ta saavutas tuntuse oma romaaniga "Väikeste Asjade Jumal" (1997), mis pälvis Bookeri auhinna. Eesti keeles on temalt ilmunud ka romaan "Ülima õnnelikkuse kogudus".

"Väikeste Asjade Jumal"

Tsitaadid väljaandest: Arundhati Roy, "Väikeste Asjade Jumal". Tõlkinud Anne Lange. Tallinn: Tänapäev, 2017.

Neil varastel vormitutel aastatel, mil mälu oli alles äsja loodud, mil elu oli täis Algusi ega tundnud Lõppe, ja Kõik oli Igavene, mõtlesid Esthappen ja Rahel endist koos kui Minast, ja eraldivõetuna, üksikult kui Meist. Justkui oleksid nad haruldased siiami kaksikud, füüsiliselt lahutatud, ent ühise identiteediga. (lk 12)

Tüdruku juuksekuhil oli kukla taha sirgu tõmmatud, kuigi sirgusest oli asi kaugel. Ühes ninasõõrmes helkis tilluke teemant. Tal olid jaburalt ilusad rangluud ja meeldivalt sportlik samm.

Astub nagu džässiviis, mõtles Larry McCaslin endamisi ja läks tüdruku kannul raamatupoodi, kus kumbki enam raamatuid ei vaadanud.

Rahel triivis abiellu nagu reisija triivib lennujaamas vaba istekoha poole. Ühemõtteliselt - Saab Istuma. (lk 28)

Tema [Larry] ei teadnud, et mõnes kohas, näiteks seal maal, kust tuli Rahel, võistlevad erinevad meeleheited omavahel esikoha pärast. Ja et isiklik meeleheide ei saa iial olla piisavalt meeleheitlik. Et midagi juhtuks, kui isiklik kaos asetatakse hiigelsuure, kihava, keerleva, tungleva, naeruväärse, meeletu, teostamatu üldrahvaliku kaose altari kõrvale. Et Suur Jumal ulub nagu kuum tuul ja nõuab, et teda kummardataks. Et Väike Jumal (õdus ja vaoshoitud, isiklik ja piiratud) lahkub kalestunult, naerdes ise tuimalt oma hulljulguse üle. (lk 29)

Võib-olla on tõesti nii, et asjad muutuvad ainsa päevaga. Et mõnest tunnist võib sõltuda terve edasine elu. Ja kui nii, siis tuleb need tunnid nagu põlenud majast päästetud jäänused - söestunud kell, signeeritud foto, kõrbenud mööbel - rusudest välja kaevata ja neid uurida. Säilitada. Arvesse võtta.

Väikesed sündmused, lihtsad asjad, purunenud ja taastatud. Saanud uue tähenduse. Ühtäkki on neist saanud loo pleekunud skelett. (lk 42)

Mehel hakkas ebamugav ja siis ajas naise vaikimine ta marru. Äkki sööstis ta naise poole, haaras sel juustest, tagus teda rusikatega, aga samas väsis ta pingutusest. Ammu võttis kõige kopsakama raamatu, mille ta riiulist leidis — "Maailma atlase" — ja virutas sellega nii kõvasti kui jaksas. Mehele lagipähe. Vastu jalgu. Selga ja õlgu. Kui mees teadvusele tuli, pani ta muhke väga imeks. Ta palus vägivallatsemise eest orjalikult vabandust, aga hakkas kohe seejärel kiusama naist juttudega, et see ta välja aitaks. Mis saigi tavaks. Purjus peaga vägivallatsemisele järgnes pohmelline kius. (lk 52)

Kui Ammu iseennast pulmapiltidelt vaatas, tundus talle, et tema poole vaatav naine on keegi teine. Tobe ehitud pruut. Siidist päikeseloojanguvärvi sari kuldselt sätendamas. Igas sõrmes sõrmus. Kulmukaarte kohal sandlipuusalvist valged täpid. Vaadates end nii, väändus Ammu pehme suu mälestustest kokkusurutud kibedaks naeratuseks - asi polnud niivõrd pulmades endis kui selles, et ta oli lasknud ennast enne võllatõmbamist nii püüdlikult üles lüüa. See tundus nii absurdne. Nii mõttetu.

Nagu küttepuude lakkimine. (lk 53)

Pappachi ei lasknud paravane majja sisse. Keegi ei lasknud. Puutumatud ei võinud puudutada midagi, mida võisid puudutada teised. Kastihindud ja kastikristlased. Mammachi ütles Esthale ja Rahelile, et tal on oma lapsepõlvest meeles aeg, kui paravanid pidid neljakäpakil taganema, hari käes, ja pühkima ära oma jalajäljed, et braahmanid või süüriakristlased kogemata paravani jälgedesse astudes ennast roojaseks ei teeks. /---/

Kui britid Malabari tulid, lasksid paljud paariad, pelajad ja pulajad (nende hulgas Velutha vanaisa Kelan) ennast ristida ja astusid anglikaani kiriku liikmeks, et pääseda puutumatuse needusest. Lisaks meelitasid neid antav toidu- ja rahanatuke. Neid kutsuti riisikristlasteks. Üsna ruttu said nad aga aru, et on sattunud vihma käest räästa alla. Nad pidid endale ehitama eraldi kirikud, pidama eraldi teenistusi ja eraldi preestreid. Erilise vastutuleku korras anti neile oma, eraldi Paariapiiskop. (lk 82)

Aristokraadid on inimesed, kes ei puhu süljemulle ega värista jalgu. Ega kugista. (lk 92)

Rahel pani päikeseprillid ette. Maailm oli vihavärvi.

"Korista need naeruväärsed prillid!" ütles Ammu.

Rahel koristas oma naeruväärsed prillid.

"Sa kantseldad neid nagu fašist," ütles Chacko. "Jumala eest, isegi lastel peaksid olema mingid õigused."

"Ära võta Jumala nime ilmaasjata suhu," ütles Baby Kochamma. (lk 93)

Mõne asjaga käib karistus iseenesest kaasas. Nagu sisseehitatud kappidega magamistuba. Karistusi õpivad nad edaspidi kõik paremini tundma. Need on erineva suurusega. Mõni on nii suur nagu sisseehitatud magamistoaga kapp. Sealt ei saa elu aeg välja - konda aga piki pimedaid riiuleid. (lk 123)

"Aga kommunistid ei usu vaime," ütles Estha, justkui jätkates vestlust, mis otsib lahendust vaimuprobleemile. Nende jutud tõusid pinnale ja kadusid nagu mägiojad. Vahel olid need teistele kuuldavad. Vahel mitte.

"Kas meie hakkame ka kommunistideks?" küsis Rahel.

"Võib-olla oleks vaja." (lk 208)

Välislingid