Džäss
Proosa
[muuda]- Ühest tantsulokaalist, millest ma mööda läksin, paiskus mulle vastu ägedat džässmuusikat, kuuma ja toorest nagu toore liha aur. Ma seisatasin hetkeks, ikkagi oli sellel muusikal, kui väga ma teda ka põlgasin, oma salajane võlu. Džäss oli mulle vastumeelne, aga kümme korda meeldivam kui kogu tänapäeva akadeemiline muusika; oma rõõmsa, toore metsikusega tabas ta ka minu sisimat tungidemaailma ja õhkus naiivset, vahetut meelelisust.
- Hetke seisin ma haistes, nuusutasin verist räiget muusikat, haistsin kurjalt ja himukalt nende saalide atmosfääri. Selle muusika lüüriline pool oli imal, ülesuhkurdatud ja lausa nõretas sentimentaalsusest, teine pool oli metsik, isemeelne ja jõuline, ning ometi kõndisid mõlemad pooled naiivselt ja rahumeeli koos, moodustades terviku. See oli langusemuusika, samalaadne muusika pidi olema viimase keisri aegses Roomas. Bachi, Mozarti ja tõelise muusikaga võrreldes oli ta loomulikult sigadus - aga seda on kogu meie kunst, kogu meie mõtlemine, meie valekultuur, kui võrrelda teda tõelise kultuuriga. Ja selle muusika eeliseks on suur siirus, armastusväärne, võltsimatu neegerlikkus ja lapselik rõõmsameelsus. Temas on sugemeid neegrist ja sugemeid ameeriklasest, kes tundub meile eurooplastele kõiges oma jõukülluses nii poisikeselikult värskena ja lapselikuna. Kas muutub selliseks ka Euroopa?
- Hermann Hesse, "Stepihunt", tlk Mati Sirkel, LR 49-52 1973, lk 31
- Kunstist rääkimine ei ole mitte ainult raske, vaid tundub ka tarbetu. Kunst, nagu öeldakse, kõneleb iseenda eest: luuletus ei pea mitte tähendama, vaid olema; kui te peate küsima, mis asi on džäss, siis ei saa te seda küll iialgi teada.
- Clifford Geertz, "Kunst kui kultuurisüsteem", tlk Triinu Pakk-Allmann, rmt: "Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast". Varrak 2003, lk 126-158
- Kõige hinnatavamad helimeistri instrumentaalmuusikas on tema džässisüidid, mis avasid uue ajajärgu eesti rahvusliku džässi arengus. Ta uuris põhjalikult eesti rahvamuusikat ja kasutas oma loomingus rohkesti folkloori intonatsioone, plagaalset harmooniat, erilisi tämbreid, arendusvõtteid. Uno Naissoo süite kuulates tunnetab iga muusikasõber, et see on džäss eesti moodi, eesti teemadega, eesti hingega.
- Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984, lk 9-10
- Ei, mõtles Alice. Asi pole sõjas ega rahulolematutes veteranides; asi pole ennasttäis värviliste inimeste lõputus hulgas, kes tungleb palgasabas ja tänavatel. Asi on muusikas. Selles räpases siivutus muusikas, mida laulavad naised ja mängivad mehed ning mille saatel nad tantsivad, ükskõik kas siis ligistikku ja häbitult või lahus ja pööraselt. Kui naised köögis viljakohvi tassidesse puhusid, oli Alice asjas kindel, samuti õeksed Millerid. See muusika õhutas mõtlematutele ning mässulistele tegudele. Juba selle kuulamine oli otsekui seaduse rikkumine. (lk 50)
- Jutlustest ja juhtkirjadest oli talle teada, et see pole õige muusika - kõigest värvilise rahva värk: loomulikult kahjulik, mõistagi piinlik, aga mitte õige, mitte tõsine.
- Ometi võis Alice Manfred vanduda, et selles muusikas on keerukal viisil kuulda raevu: vaenulikke tundeid, mida varjati ehishelide ja valjuhäälse võrgutamisega. Aga kõige vastikum tema silmis oli selle aplus. Selle soov virutada, lõhki rebida; omamoodi hoolimatu himu kakelda või saada rubiinpunane lipsunõel - nii üks kui teine käis asja ette. See kõrtsi-, joomaurka-, trahterimuusika teeskles õnne, teeskles külalislahkust, aga ei ülendanud ta meelt. See muusika sundis Alice’it kätt põlletaskus hoidma, et ta ei lööks aknaklaasi puruks, ei suruks maailma oma rusikasse ega pigistaks temast eluvaimu välja kõige selle eest, mida maailm tegi ja tegi ja tegi niihästi temaga kui ka kõigi teistega, keda ta tundis või kellest oli kuulnud. Parem aknad ja luugid kinni tõmmata ning vaikse Clifton Place’i toa suvelõõsas higistada kui aken puruks lüüa või valla päästa ulg, mis võib-olla ei teagi, kus või kuidas lõpetada. (lk 51)
- Toni Morrison, "Džäss", tlk Udo Uibo ja Krista Kaer, Varrak, 2008
- Southside'i meie naabruskonda kolides oli mul kombeks pärastlõunati tema juures jõlkuda ja riiulitelt suvalisi albumeid ta stereosse panna. Igaühes neist peitus tol ajal uus seiklus. Vaatamata mu noorele eale ei seadnud ta iial piiranguid sellele, mida võisin või ei võinud puutuda. Aastaid hiljem oli just tema see, kes mulle mu esimese albumi - Stevie Wonderi "Talking Booki" ostis, hoidsin seda tema majas, oma lemmikalbumite riiulil. Kui mul nälg peale kippus, tegi ta meile piimakokteili või praadis meile terve kana, samal ajal kui Arethat või Milesi või Billiet kuulasime. Southside oli minu jaoks taevalikult suur inimene. Kujutasin tol ajal taevast ette džässist tulvil kohana.
- Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 24
Film
[muuda]- [Geordie Keating:] Tohutu kaos ja hea, kui läbi saab.
- Telesari "Grantchester", 1. hooaeg, 5. osa, 00:20, tlk Janno Buschmann
- [Geordie Keating:] Elu on džässi metafoor.
- Telesari "Grantchester", 1. hooaeg, 5. osa, tlk Janno Buschmann
Allikata
[muuda]- Tango ilu peitub selles, et Argentinas mängivad seda kõik klassikalised muusikud. Seal ei ole nagu Ameerikas, kus klassikaline muusika ja džäss on eri maailmad. Vahetevahel pean ma minema tagasi, et seda koos sõpradega mängida.
