Anne Erm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anne Erm, 2006.

Anne Erm (sündinud 4. septembril 1943 Rakveres) on eesti helilooja, muusikateadlane ja -ajakirjanik.


"Polkast rokini"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984.


  • Tänases kultuurisituatsioonis on levimuusikal täita olulisem koht kui kunagi varem. Ajastu pulss ja muutumised kajastuvad siin otse­selt ja vahetult. (lk 5)
  • Levimuusika kui kõige massilisem kunstiliik nõuab üha kasvavat tähelepanu kõigis oma ilminguis. Paraku kohtame levimuusika tar­bevormide juures mitte just harva trafaretseid, banaalseid muusika­palu, mis kipuvad saastama muusikaatmosfääri. Selle asemel võiks kõlada rohkem sisukat originaalsete ideedega eriilmelist muusikat. (lk 5)
  • Läänemere kaldal asuvas Eesti NSV-s on loodud huvitav ja mit­mekesine muusikamaastik, mida Moskva kriitik Artjom Troitski nimetas levimuusika paljuliigiliseks looduskaitsealaks, kus võib kohata mõndagi haruldast liiki, mida mujal Nõukogude Liidus ei leidu. (lk 5)
  • Mis on levimuusika arenemise suurimaks stiimuliks? Muidugi head levimistingimused, massikommunikatsioonikanalite sihi­päraselt planeeritud töö. (lk 5)
  • Tänapäeva noored on küllalt hästi informeeritud, nende muusikaline silmapiir võib olla väga lai. Nad teavad, milline on momendil maa­ilmas hea ning moodsa muusika mudel ja on virgad seda nõudma. Selge, et ajast ja arust solist või ansambel ei löö täna enam läbi. Aga muusika on siiski kõigi jaoks, vanade ja noorte jaoks. Siit saa­vad kosutust hingele ja vaimule koolilapsed ning pensionärid, töö­lised ning põllumehed. Neile on vaja anda valikuvõimalus. Kellele lööklaul, kellele folk, kellele džäss, kellele rokk... Meie muusikaolustikus peaks leiduma muu­sikat kõigiks hingeilmadeks. Ai­nult sel juhul tunneb inimene, et muusika on ta sõber, ta emotsioo­nide rikastaja. (lk 5)
  • Kõige paremini suudab erinevate kuulajate maitset rahuldada raa­dio. (lk 5)
  • Esialgu veel puudub meie vabariigis muusikute tegevust korraldav ühine organisatsioon, aga seda oleks ammugi vaja, sest kõik ei mahu filharmoonia hoole alla. "Hiina müüri" professionaalsete ja taidlusmuusikute vahel täna­päeval muidugi pole. Hindamise kriteeriumiks jääb ikka kvaliteet, ja kui see rahuldab, on uksed eetrisse ning kontsertlavale lahti mõlemale. (lk 6)
  • Asjatundjaks levimuu­sika hindamisel peab end ena­masti igaüks. Eestis on igas peres keskmiselt kaks raadiot, igas tei­ses kodus on televiisor, igas kol­mandas grammofon, igas neljandas magnetofon. Muusikat käepärast kui palju! Vähem või rohkem kuulavad levimuusikat kõik inimesed, isegi selle veendunud vas­tastel on südamesopis mõni lemmiklaul. (lk 6)
  • Meie sajandil toimub levimuusika areng käsikäes massikommunikatsioonivahendite arenguga. Muusi­kat tiražeerivad raadio, televisi­oon, heliplaadid, -lindid, -kassetid jne., olles võimsaks loomingu stimulaatoriks. (lk 6)
  • 36־aastaselt surnud Raimond Valg­re pärandas meile ligi sada laulu, millest paljudele lõi ta ise ka sõnad. "Sinilind", "Muinaslugu muusi­kas", "Hall sõdurisinel", "Saare­maa valss" ja kümned teised Valgre laulud on leidnud kindla koha solis­tide repertuaaris ja kuulajate süda­mes, kõlades üha uutes vokaal- ja instrumentaalvariantides ka noore muusikutepõlvkonna esituses. (lk 7)
  • Kuuekümnendatel aastatel seisis eesti levimuusika juba kindlalt jalgadel. See oli stabiliseerumise periood: loomingulised otsingud kinnistusid, helilooming ja esituskunst saavutasid suurema kunstiküpsuse. Eesti džässifestivalid võitsid suure autoriteedi kogu Nõukogudemaal. Rohkem kui kakskümmend parimas loomeeas professionaalset heliloojat tegid palju ära meie levimuusika aren­damiseks. Isegi mitmed veendu­nud süvamuusika autorid kirjutasid sel perioodil mõned teosed kergemas laadis. Heliloojate edu­rivis oli kolm meest Uno Nais­soo, Arne Oit ja Valter Ojakäär. Nende muusikalise tegevuse ja loomingu mõju meie tänasele levi­muusikale oleks raske üle hinnata. Nad võitlesid rahvusliku, nüüdis­aja nõuetele vastava professio­naalse loomingu eest, rajades kindla aluse eesti džässimuusikale ning arendades edasi laululoo­mingu traditsioone. Nad võtsid oma südameasjaks noore haritud levimuusikute põlvkonna kasvata­mise ning tõhusa muusikapropa­ganda tegemise. (lk 7)
  • Kuuekümnendate aastate kesk­paiku hakkas võrseid ajama noorteansamblite muusika, esialgu biitlite vaimus. Aegapidi hakkas iga ansambel oma loomingulist palet kujundama. Noor laienev suund nõudis üha suuremat tähele­panu, jättes eelnevad muusikavoolud ja žanrid tahaplaanile. Esimesena taandus instrumentaal­muusika. (lk 7-8)
  • Seitsmekümnendate aastate keskpaigast alates teeb meie levimuu­sikas ilma ansamblite muusika. "Kukerpillide", "Apelsini", "Fixi", "Ruja", "Radari" jt. gruppide muu­sika on võitnud laia auditooriumi poolehoiu. Kasvab ansamblite professionaalsus, laieneb nende muusika stiililine ring, rikastub kõlapilt. (lk 8)
  • Uno Naissoo oli erakordne ini­mene. Oma elu jooksul suutis ta teha mitme mehe töö. Iial ei öel­nud ta ära, kui vajati tema abi mõnes muusikaga seotud küsimu­ses. Tal oli südamel meie levi­muusika tulevik kõigis aspektides. Oma tegevusega näitas ta eeskuju, valgustas uusi radu. (lk 9)
  • Kõige hinnatavamad helimeistri instrumentaalmuusikas on tema džässisüidid, mis avasid uue ajajärgu eesti rahvusliku džässi aren­gus. Ta uuris põhjalikult eesti rahvamuusikat ja kasutas oma loomingus rohkesti folkloori into­natsioone, plagaalset harmooniat, erilisi tämbreid, arendusvõtteid. Uno Naissoo süite kuulates tunne­tab iga muusikasõber, et see on džäss eesti moodi, eesti teemadega, eesti hingega. (lk 9-10)
  • Uno Naissoo ei kuulunud nende heliloojate hulka, kes kord avas­tatud muusikalist leidu kasutavad aastast aastasse. Iga laulu jaoks leidis ta uue muusikalise lahen­duse, uue puändi. Sellepärast on tema laulud värsked ning kordumatud. Neis köidab kõigi kompo­nentide fantaasiarikas ühendus, orgaaniline tervik. Ilusat meloodiat toetavad harmoonilised leiud, orkestrivärvid. (lk 10)
  • Tema loomingus ei ole ilmetuid teoseid, samuti pole ta eluromaa­nis sisutuid lehekülgi. (lk 10)
  • Uno Naissoo ei sallinud ükskõik­sust ega käegalöömist. Sageli haa­ras ta ise sule selgitamaks aja­kirjanduse veergudel muusika­hariduse vajalikkust, analüüsides hea sõbrana kolleegide ja noorte muusikute tugevaid ning nõrku külgi. Raadio- ja televisioonisaadetes oodati teda kui mahlaka sõnaga objektiivset muusikakommentaatorit. (lk 11)
  • Arne Oit (1928—1975), ENSV teeneline kunstitegelane, ELKNÜ preemia laureaat, paljude lauluvõistluste võitja, on suurkuju meie laululoojate seas. Ületada Arne Oidi kunstikõrgusi pole lihtne. See ülesanne seisab meie heliloojail veel ees. (lk 11)
  • Arne Oit oli sõna­kehv ja tagasihoidlik inimene. Tema mina teine pool — looming — aga seevastu tunneteküllane ning aval. (lk 11)
  • Arne Oit oli meie lauluvõistluse idee algataja ja juba esimesel filharmoonia lauluvõistlusel 1959. aastal võitis Arne Oidi laul "Meie Mall" aasta populaarseima meloodia preemia. Järgmistel aastatel noppisid ta laulud pea kõigil vabariigi laulu­võistlustel mõne preemia ja vahel, kui auhindu palju kogunes, näis, et tal on pisut piinlik, et ta teistest tugevam ning viljakam on. (lk 12)
  • Arne Oit kirjutas südamest ja südamesse. Ta tundis oma kuulajat ja aimas intuitiivselt, millest pa­rasjagu puudust tunti. Ta laulud on kirjutatud hea maitsega, neil on kaalukas üldinimlik sisu. [---] Ta laulude ava­ras temaatikas peegeldub ergas ja mitmekülgne maailmataju. Heli­looja temaatilised laulud kutsuvad kuulama. Neis ei ole suurejoone­list pateetikat ega välist sära, seda sügavam aga on sisu. Kuulates ta laule "Vana meloodia", "Igavene tuli" või "Unustuse jõel", jääd mõttesse ja kuuled otsekui igaviku häält. (lk 12)
  • Niisiis on Arne Oidi laulude temaatika väga mitmepalgeline. Ta ei olnud va­hest nii suur eksperimenteerija kui Uno Naissoo, kuid ka tema leidis laulužanrile mitmeid uusi vormilahendusi, värskeid võtteid arranžeeringuis, oskas vajaduse korral oma oidilikku helikeelde sulatada elemente Beethovenist või "biitlitest", soulist või akordionimuusikast. Ta laulude esmane tunnusjoon on haruldane meloodiarikkus, millega kaasnevad klassikaline selgus ja hea vormi­tunnetus. Küllap selles ongi ta laulude laia populaarsuse pea­põhjus. (lk 12)
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel