Mine sisu juurde

Meloodia

Allikas: Vikitsitaadid
Tatjana Paltšuk (*1954), "Kuldne meloodia"

Proosa[muuda]

  • Sõidumürinale vastas kauge muusika, ja kui see vaikis, pühendas uhke laulik ööbik varjuliste puude alla kogunenud seltskonnale oma kõige keerulisema, kõige kaunima ja kõige peenema meloodia.
Laulja ümber, suurte puude all valitsevas pimeduses hiilgasid siin-seal mõne muusikat armastava öökulli silmad.
Õukonna pidu oli seega ka metsa salapärastele elanikele peoõhtuks. Sest kindlasti jäi sõnajalgade vahel kuulatama hirv, faasan puuoksal ja rebane oma urus.


  • Muhu mees vastas sellepeale, et ta pole diplomaat ja räägib seda, mis ta mõtleb; et iga laul peaks ikka olema omal viisil. See "omal viisil" vihastas kaasvestlejat ja ta rääkis, et tema on Muhus, Kärdla linnas keskjaamast küsinud: "Mil viisil need bussid sõidavad?" ja sealt on vastatud: "Siion kaebab suures hädas," ja küsis, kas Muhus palju lolle on. Kadakas vastas veendunult: "Sõitke sinna, seltsimees, saate esimeseks."
    • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 37


  • [Serafini:] Õpi kõigepealt mängima seda, mis teised on teinud! Kui tahad kirjutada luuletusi, pead kõigepealt õppima tähti maalima. Mitte selles ei seisa muusika kõrge kunst, et ise viise välja mõelda — seda oskab iga külalaulik. Kunst seisab vanade meloodiate kokkupanekus, nii et see on ilus ja seaduspärane ühtlasi. Küll sa näed, et see on palju raskem.


  • Aga kogu aeg ei saanud mängida ainult meeldivaid viise; hulgaliselt tuli ka õppida Czerny etüüde, mis mind hoopiski nii ei innustanud, aga Fräulein Uder ei sallinud mingit pirtsutamist. "Hea alus peab sul olema," seletas ta. "Neid etüüde on tõepoolest tarvis, nad on hädavajalikud. Meloodiad, jah, need on ilusad kaunistused, nad on nagu lilled, nad õitsevad ja siis pudenevad kroonlehed maha, aga sinul on tarvis juuri, tugevaid juuri ja lehti."
Niisiis omandasin rohkesti tugevaid juuri ja lehti ning vahetevahel ka mõne õiekese, ja tõenäoliselt olin mina oma tulemustega rohkem rahul kui teised majalised, kellele nii palju harjutamist muutus mõnevõrra rõhuvaks.


  • [Virginia Woolf:] "Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse." (lk 14-15)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998


  • Meie aeg on muusika. Üks meloodia. Me aimame tema käiku, me oleme ise see käik, aga ikkagi üllatab ta meid alati veel ühe väikese bemolliga. Ta on korraga lõplik ja lõpmatu, puudulik ja täiuslik. Olles teda korra kuulnud, tahaks teda kuulda veel. Ja veel. Ja ikka veel. Ja siis ikka veel. Nagu läheks ta aina edasi, ja läheb ka. Ju.