Palgalõhe

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
  • Eestis on ikka veel levinud arusaam, et palgalõhe väheneb loomuliku arengu najal niikuinii ja mingit sekkumist ei ole vaja. Ebavõrdsuse jätkumist ei saa lubada ning vaikselt loota, et sooline palgalõhe kaob iseenesest või vaba turu toimimise tulemusena. Nii nagu vaba turg lubab "orjapidamist", pigistab turg silma kinni ka ebavõrdse palga maksmise ees.
  • [P]aindlikkus tööjõuna ei ole kuidagi soospetsiifiline. Mitte naised ei soovi teistmoodi töötada kui mehed, vaid ühiskondlik norm ja peres kokkulepitud tööjaotus, milles laste ja eakate eest hoolitsemine on naiste vastutada, mõjutab seda, kuidas ja millal naised tööd teha saavad. Nii et see on teema küll. Et kaoks sooline palgalõhe ja üldse liiguksime võrdsema ühiskonna poole, on hoolduskoormuse võrdsem jagamine minu meelest see, millega tuleb tegeleda. Ma ütlen tihtipeale, et õnneks oleme ühiskonnana nii kaugel, et meil lihtsaid muresid, millel on lihtsad lahendused, enam ei ole. Hoolduskoormuse võrdsemaks jagamiseks on vaja kättesaadavat lastehoidu, eakate päevahoidu, erivajadustega inimestele mõeldud teenuseid, aga eelkõige arusaama, et lähedase eest hoolitsemine on tähtis ja sellega saavad kõik hakkama, kui vaja, siis toetavate teenuste kasutamisega. Hooldamine ei ole kuidagi naistele reserveeritud või vähetähtis või miski, mis on koduseinte vahel ja ühiskonnas laiemat mõju ei oma.
  • Seda palgalõhet ei mõõdeta mitte samasuguse töö eest, vaid liidetakse kokku kõik täisajaga töötavad naised ja täisajaga töötavad mehed erasektoris ja suurettevõtetes ja võrreldakse keskmist. Sealt tõepoolest tuleb välja, et ligi 22 protsenti on erinevus keskmise täistööajaga töötava mehe ja keskmise täistööajaga töötava naise palga vahel. Miks see nii suur on? Üks põhjus on positiivne. Kui me vaatame keskmise pensioni erinevust, siis see on meil kõige väiksem. See tuleneb muuhulgas sellest, et meil on hästi palju täistööajaga töötavaid naisi. Peaaegu kõik naised on selles rehnutis sees, ainult Rootsis on rohkem, me oleme teise koha peal. Kui me vaatame neid riike, kus palgalõhe on väike, siis paljudes neist, eriti Lõuna-Euroopas, ei käi väga paljud naised üldse tööl või töötavad osa ajaga. See on positiivne, et meil naised töötavad täisajaga.
  • Negatiivse poole peal on meil see, et palgalõhe läheb järsult üles siis, kui naised hakkavad lapsi saama. Väga noorelt seda väga ei ole, hiljem ta tasandub, aga noortel lapsevanematel – see on see periood, kus see palgalõhe on hästi suur.
  • On keeruline väita, et naine oleks selles süüdi, et ta küsib vähem palka. Inimesed on ikkagi ratsionaalsed, eriti palgaläbirääkimistel ja naistel on järelikult mingi põhjus, miks nad seda palka vähem küsivad. See põhjus on kultuuris. Ja see põhjus on selline, mida palgaläbirääkimistel kusagil kirja ei panda – ma tunnetan, et üldiselt tööturul see erinevus on. Näiteks mul on kaks last, mul on kontserdid lasteaias ja arenguvestlused koolis või lasteaias ja need on kõik keset tööpäeva ja ma pean selle tööandjaga kuidagi jõudma kokkuleppeni. Ma pean küsima tema käest, et mul on vaja neid aegu vabaks saada. Kui ma küsin vähem palka, siis tööandja on kuidagi nõus, et ma täidan neid vältimatuid perekondlikke kohustusi ja ühitan tööd ja pereelu. Nii me jõuame kokkuleppeni ja uuringud näitavad, et üldiselt ollakse ka rahul sellega, et jõutakse sellise kokkuleppeni.
  • Sooline palgalõhe on päris kindlasti osaliselt tingitud sellest, et naised on keskmiselt leplikumad kui mehed. Aga suur osa sellest lõhest pole üldse sooline, vaid vanemlik lõhe. Kui tööandja teaks, et mehel on sama suur tõenäosus lapsega koju jääda, poleks palgalõhe nii suur. Ja kui meestel oleks rohkem julgust olla vanem, võidaks terve ühiskond, me ei lülitaks poolt ühiskonda tööturult välja ja usun, et nii saaksid ka naised end rohkem teostada. Mida võrdsemate võimalustega on naiste positsioon ühiskonnas, seda paremal järjel on ühiskond tervikuna.