Liisa Pakosta

Liisa-Ly Pakosta (sündinud 3. septembril 1969 Tallinnas) on Eesti riigiametnik ja endine IRLi poliitik, endine soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

Intervjuud

[Miks Eestis on vähe naisjuhte, ehkki naised on haritumad:] Sellel on samad põhjused, mis on ka palgalõhe taga – ehk kleepuv põrand ja klaasist lagi. Hoolduskoormus. Paljud naised ei saa võtta vastutusrikkaid ülesandeid, sest nad peavad õhtul tegelema kas oma vanemate või laste hooldamisega. Kui sa töötad kõrgel kohal, siis päevad on pikemad, sa pead panustama rohkem aega selle töö juures ja sinu vastutus on suurem. Naised ütlevad, et mul ei lähe see pere ja tööelu ühitamine kokku.
Kui me vaatame gümnaasiumisse astumist, siis Eesti on üks suurima hariduslõhega riike maailmas. Ka kõrgharidusega naisi ja kõrgharitud mehi on meil nooremas põlves kõige erinevamalt üldse. Alla 35-aastaste hulgas on ühe kõrgharitud mehe kohta kõige rohkem kõrgharitud naisi. See väljakukkumine hakkab meil juba varem pihta, olulised otsused tehakse juba gümnaasiumisse astumisel. Palju noormehi läheb kutsekooli, samas kui sinna läheb vähe neidusid. Ja lisaks on meil kõige erinevamad erialavalikud, peamiselt lähevad poisid õppima ühtesid ja tüdrukud teisi erialasid. Seda nimetatakse segregatsiooniks ja sellel ei ole mingit pistmist bioloogiaga.
On keeruline väita, et naine oleks selles süüdi, et ta küsib vähem palka. Inimesed on ikkagi ratsionaalsed, eriti palga läbirääkimistel ja naistel on järelikult mingi põhjus, miks nad seda palka vähem küsivad. See põhjus on kultuuris.
Me näeme seda praegu kaugõppe ajal ka – miks tunnetavad emad, et nad peavad need toidud tegema ja õppimisel aitama, aga miks ei tunnete seda isad? Vastus on kultuur.
Kui hakatakse ringi vaatama, et kes protokolliks, siis vaadatakse alati naisterahva otsa, et sul ju on ilus käekiri. Ära mitte kunagi nõustu sellega, et sa teed protokolli, sest sa ei saa siis samal ajal oma mõtteid avaldada. Teine asi, mis mulle õpetati, et kes kohvi toob, et see on justkui loomulik, et naisterahvas toob kohvi – alati keeldu.
Me ei ole tänase päevani suutnud sellega kohaneda ja välja mõelda, kuidas korraldada ühiskonnaelu olukorras, kus nii naised kui ka mehed käivad tööl, aga lapsed sünnivad edasi ja vanainimesed tuleb ka ära hooldada.
Kui peres nii naine kui ka mees käivad tööl, siis selle hinna maksab suuresti kinni naine, tema hoolduskoormus on nii suur ja justkui seda abi pole ka kusagilt väga tulemas. See on juhtunud väga järsku. Ma ei ütle, et see oli hea, aga nõukogude ajal läksid naised oluliselt varem pensionile kui mehed. Ühiskond oli korraldatud nii, et nad läksid küll töölt ära, aga nad tegelesid edasi lapselaste ja hooldamisega. Nüüd on pensioniiga tõstetud ühesuguseks, aga see jäi läbi mõtlemata, et kuidas me selle hoolduskoormusega siis nüüd teeme. See sadas nende noorte naiste kraesse, kes peavad olema korraga ilusad, tööl fantastilised, imeasju tegema veel laste kasvatamisel. Seda on natuke palju.
Kui töötaja läheb väga pikaks ajaks ära, siis see võib olla ettevõttele probleem, eriti kui ettevõttele on väga range kohustus, et ettevõte peab hoidma kolm aastat ja kaheksa kuud seda sama tööd alles. See on selle mündi teine pool ja see väga helde vanemahüvitise süsteem ka toodab seda soolist ebavõrdsust. Mida rohkem jääksid mehed lastega koju, seda rohkem oleks nende riskitegur tööturul samasugune ja seda rohkem see risk ühtlustuks.
- Liisa Pakosta, intervjuu: "Liisa Pakosta: ühiskond pole siiani kohanenud sellega, et naised käivad ka tööl", ERR/ETV, "Plekktrumm". 09.03.2021