Anders Härm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Anders Härm (sündinud 15. juulil 1977) on Eesti kunstiteadlane ja kuraator.

Intervjuud[muuda]

  • Olen 1990ndate algul üle elanud kunstiteaduse murrangulised ajad täielikus paradigmade muutuses: välja­pihustumine ja paljunemine, visuaalkultuuri uuringute tekkimine, kuratoorse pöörde toimumine ja näituse tähtsustumine kunstiteadusliku kirjutuse kõrval. 1990ndad olid üleüldises plaanis kultuurilise vaakumi periood ja ega see ei jätnud ka kunstiteadust puutumata. Sattusin õpinguid selles vaakumis alustama. Leiutasime kõik koos uut maailma ja õppejõud nägid kurja vaeva, et iseennast uuesti leiutada.
  • See oligi EKAs õppimise peamine võlu, mida Tartus ei olnud: Tartus olid kunstnikud ühes ja kunstiteadlased või kunstiajaloolased teises koolis ega puutunud omavahel eriti kokku. Meie puutusime kunstnikega algusest peale kokku. Ma ei ole ainuke, kes heidab uuele majale ette – see tuleneb juba arhitektuuri loogikast –, et sellist sotsiaalset sidusust, mida vanas kunstiakadeemia majas lõi kohvik, ei ole uues tekkinud. See oli möödapääsmatult vajalik koht, kus kunstnikud ja kunstiteadlased ja kõik teised akadeemias kohtusid, kus õhtuti tiksuti ja suheldi.
  • Arvan, et see oli Peeter Linnapi väide, et kunstikriitika on ealine iseärasus. Vaata Metsamärti, vohmib vasakule ja paremale artikleid kirjutada, eks endalgi ole see aeg läbi elatud. See on kunstiväljal iseenda kehtestamise vahend, kui palju kirjutad, siis sinust palju ka räägitakse. Sinu tekst ei ole ju suunatud kunstikeskkonnast väljapoole, sest kes kriitikat loevad? Loevad professionaalid ja võib-olla mõni, kes on näitusel käinud, saanud elamuse ja tahab kellegagi dialoogi pidada. Põhiliselt loevad regulaarselt kriitikat siiski kuraatorid, kunstnikud ja kunstiteadlased. Selles ei ole iseenesest midagi väga traagilist.
  • Tudengite armastatud üheksakümnendate kunsti analüüside lugemisel on näha, kuidas toonaste kriitikute keel imbub nende diskursusesse. See on ka loogiline, kirjutajate kogemus ei tulene mitte sellest, et nad vaatavad üksnes empiirilist materjali, vaid ka loevad kriitikat, teevad sealt omad järeldused. Ega siis mina kuuekümnendate või seitsmekümnendate kunsti teisiti loe. Eks seal on alati see klausel juures, et kõike ei saa tõsiselt võtta, mida toona kirja pandi – vahet ei ole kas 1990ndatel või 1970ndatel.
  • Kirjutamine on oskus, mida tuleb õppida ja kriitika kirjutamine on väga hea treening, väga kiiresti tuleb väga suur hulk materjali läbi töötada, teha järeldused ja kirjutada niimoodi, et tekst oleks arusaadav. Kunstiteosed on keerukad objektid, et neist kirjutada, tuleb olla oma keelekasutuse suhtes nõudlik.
  • Veel üsna hiljuti, näiteks, kui kultuurkapitalist toetati mõne rahvusvahelise projekti korraldamist Eestis. Siis kargasid mõnedki vihaselt kallale, et nüüd võetakse eesti kunstnikelt raha ära. Nad ei saanud aru, et igasugune dialoog ja rahvusvaheline haare on normaalse kunstielu eeldus, ning kõik siinsed projektid on Eesti kunstielu osa.
  • Kunstiajaloolase või -teadlase positsioon on ka selles kontekstis võimu­positsioon: see on sinu diskursus, mis hoiab sinu universumit ja jutustust koos, kuid see tekitab ka vastutuse, mille määr on reeglina suur. Mäletan oma õpingute ajast juttu, kui palju meil on valdkondi ja ajastuid, mida keegi ei kata, mida keegi ei uuri, sest et meil ei jätku uurijaid. Kui mingis valdkonnas tekib üks uurija, siis ta loob peaaegu üksinda kogu diskursuse.
  • Mõnda objekti väärtustatakse rohkem kui teisi, mis võiksid ka samuti diskussiooni objektiks saada. Alati on palju parem kirjutada objektist, millest keegi teine on juba kirjutanud, siis saab dialoogi pidada. Kirjutada objektist või perioodist esimesena on keeruline, kogu diskursus tuleb luua iseenda autoriteedile toetudes. Mina eelistan ikka alati dialoogi või vastanduda kellelegi, see on alati palju lihtsam.
  • Töötan kunstiakadeemias põhikohaga ja tegelen kunstiteaduse üliõpilastega 2017. aastast peale. Bakalaureusetööde põhjal võib öelda, et kõik tahavad kirjutada struktuuridest ja süsteemidest, aga klassikaline teose analüüs, kunstiteaduse a ja o on unaruses. Ei taheta tegeleda sellega, mis nõuab vahetut suhet kunstiobjektiga. Teooria peab aga toetuma teosele.
  • Maailma parandamine kunsti­teaduse vahenditega on üsna keeruline ettevõtmine. Küsida võiks, mida kunstiteadus maailmale juurde annab. Kunstiteadus on teadmise loomise viis väga spetsiifiliste objektide kaudu. Kui vaadata visuaalkultuuri üldse, siis sageli tuleb kasutada oma kunstiajaloolisi teadmisi, et näiteks aru saada, kust reklaami või poliitilise pildiretoorika teema ja kujund tulevad, s.o kujutise mõistmine sotsiaalses, poliitilises, kultuurilises või ajaloolises kontekstis. See teadmine aitab kultuuris orienteeruda. Selle juures saavad kunstiteadlased olla abimeesteks.
  • Arvan küll, et hea kunstiteadlane on just nimelt see, kes ikka suudab vaimustuda oma objektist. Vaimustumise aspekt on hästi oluline. Sellest on nagu piinlik rääkida, aga miks tegeleda kunstiga, kui sellest enam ei vaimustu – tegele millegi muuga.
  • Võib-olla loodetakse, et kunstiteadus annab režiimi, mille abil suhestuda kogu selle hullumeelse pöörasusega, mis meid iga päev tabab.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel