Kuraator
Proosa
[muuda]- Muuseumide panus DIY esteetikas valmistatud tööde päästmisel on erakordne, paljud tööd, mida ei ole muuseumikogus, on hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Möödas on ajad, kui kuraatorid pööningutelt-kuuridest ise tööd kokku otsisid. Kaasaegne kunst, vähemalt selle otsingulisem osa, läheb kas muuseumisse või taaskasutusse. Nii lihtne see ongi, sest vähesed erakogujad, kes meil on, eelistavad valdavalt traditsioonilisi ja turvalisi formaate.
- Eha Komissarov, "Minevik on arhiiv", Sirp, 25.11.2016
- Meie põlvkond mõtleb Eha Komissarovist kui Eesti esimesest kuraatorist – inimesest, kes hakkas näitusi tegema nii nagu praegu seda formaati mõistame ja mõtestame.
- Eha Komissarov on kuraator, kelle professionaalse DNA telg on muutus, uuele võimaluse andmine, kogemuste kriitiline ümberhindamine, katkestustest ja konfrontatsioonist käivitumine. Peale loomaliku energia, erksuse, uudishimu ja kustumatu kire kunsti suhtes peitub tema ainulaadsus ka alistunud enesekindluses. Tema meetod on kummaline kooslus protestantlikust tööeetikast, alkeemiku fanaatilisest lõpuniminekust, boheemlase ekstsentrilisest fatalismist ja reamehe isetust kuulekusest. Kunst tuleb hierarhias kõigepealt, muuseum kohe selle järel.
- Eha Komissarovi kõige suuremaks supervõimeks on tema oskus vaadata – ja panna teisigi nägema – asju täiesti uue nurga alt. Vaatamata klassikalisele kunstiajaloolase haridusele käitub Komissarov näitusematerjaliga nagu kunstnik: kohe eraldab ta kõigest muust endale olulise, takerdumata sealjuures ühtegi sentimenti, dogmasse, tavasse või (väheatraktiivsesse) stereotüüpi. Eha ei ole kindlasti kuraator, keda iga kunstnik endaga töötama tahaks: ta sisistab geeniuste peale, põlgab nn head maitset ega anna armu klassikustaatuse välja teeninud autoritele. Kui Komissarovil on idee, ei ole takistuseks selle materiaalse tõestuse puudumine, sest tihti kunstnikud veel ei tea, millised teosed neis peidus on, Eha Komissarov saab ka siin aidata. Ei ole kahtlustki, et tal on alati visioon, sabatunne kõige uuemale, alles tärkavale kunstile ainuomase vormi ja suuna osas. Ühtlasi on ta ka kuraator, kes näituse avamise eel tavaliselt viimasena harjaga saalis põrandat pühib.