Tõnis Tatar

Tõnis Tatar (sündinud 12. mail 1980) on eesti kunstiajaloolane ja tõlkija.

Artiklid

• On raske leida teist elavat maalikunstnikku, keda saadaks niivõrd universaalne imetlus ja austus nagu Tiit Pääsukest. 1970. aastate keskpaigast on Pääsukese maalikunstile kriitilist kuldraami pununud plejaad lugupeetumaid kunstikriitikuid Mai Levinist Ants Juskeni. Näiteks 1982. aastal on Jaak Olep Sirbi veergudel märkinud, et 2mõni tema maal meeldib igaühele, kel maalikunsti vastu huvi". Mulle Tiit Pääsukese kunst üldiselt pigem ei meeldi. Teenigu see ülestunnistus siinse arvustuse intriigi.
• Pääsuke on kunstnik, kes armastab paradokse, dissonantse, lahtisi otsi ja mitmetimõistetavusi. Kui Henri Matisse sõnastas kunsti eesmärgiks võimaldada väsinud tööinimesele vaimset tugitooli, kus lõõgastuda, siis Tiit Pääsukese kognitiivselt nõudlik kunst esindab selle lähenemise vastandit. Pääsuke õppis noorukina Tartu kunstikoolis impressionistlikult valgust maalima, ent hilisem teekond viis ta järjekindlalt prantsuse kunstist eemale. Nii näivad tema kunstilised eeskujud pärinevat pigem klassikaliste itaallaste hulgast. Kui pidada koloristliku rafineerituse ja hea maitse etaloniks Renoiri, Matisse'i, Bonnard'i ja Dufyd (jah, paljastan siin oma maitse), siis leidub Pääsukese värvikasutuses igatahes üksjagu veidrat ja silmakriipivat. Muide, näituse kataloogist selgub, et Pääsuke pole Pariisi isegi külastanud.
• Olev Subbi ütles mulle kunagi, et hea maalikunstniku puhul ei ole võimalik öelda, milline on tema lemmikvärv või lemmikvärvikooskõla. Nii Subbi ise kui ka Pääsuke on selle kriteeriumi järgi head maalikunstnikud, kuigi väga erinevad (Subbi asetaksin kahtlemata pariislike esteetide-hedonistide ritta). Kui püüda Pääsukese väga avaralt paletilt siiski välja tuua kõige iseloomulikum, siis on selleks ühelt poolt mustad, valged ja kreemjad (beežid, hallid) ning teiselt poolt kärtsud ja tehislikud oranžid, roosad, rohelised, kollased, lillad toonid, tihtilugu ka teatav kahvatu sinine. Pääsukese värvikasutus on fovistlikult meelevaldne, ta armastab kontrasti ja dissonantsi. Ise on ta oma maalijatemperamenti nimetanud hispaanialikuks (selles puudub küll hispaanialik eleegilisus).
• Inimese kujutamine oli Pääsukese kunstis iseäranis keskne varasel perioodil, mil eriti tema naisekujutistes nähti kinnitust kunstniku erilisest estetismist. Võrreldes Subbi ajatult kaunite modellidega ei ole Pääsukese maalide naised minu meelest ajaproovile alati nii hästi vastu pidanud. Pääsuke on öelnud, et maalis ei ole võimalik elada – vähemalt tema enda maalide õhuta ruumi tardunud kohati topislike inimeste puhul vastab see tõele. Samas lubab mõni fragment arvata, et Pääsukeses on kaduma läinud suurepärane aktimaalija. Inimese kujutistel puudub Pääsukese kunstis muude kujutistega võrreldes tähenduslik eelisseisund. Inimese kõrval esineb Pääsukese kunstis äratuntavaid kinnismotiive – linnud, topised, kosed, härjapead jms.
• Pääsukese kunst on oma kaasaegsetega võrreldes mängulisem ja eklektilisem, aga ka hermeetilisem ja krüptilisem. Arvatavasti pigem tagasihoidliku inimesena hoiab ta ennast oma kunstis meeleldi tagaplaanil – niivõrd kuivõrd see võimalik on. Igatahes sisaldab Pääsukese kunst suhteliselt vähe autori omamüüdiga pildile lisanduvat tõlgendusabi või taaka (eriti kui võrrelda näiteks Sarapuu või Arrakuga, kes mõjuvad oma loomingu elava maskotina). Autoripositsiooni ambivalentsus, sõnumi krüptilisus, irooniline mäng maalikunsti kui meediumi piiridega (ja nende piiride sees) ühendab Pääsukest pigem järgmise, Keskküla ja Toltsi põlvkonnaga, ent nendega võrreldes tundub jälle Pääsuke romantiline, traditsiooniline, maaliline..
• Kuid millest siis Pääsukese kunst kõneleb? Mul on seda raske öelda, kuna mind see väga palju ei kõneta.
• Pääsuke on keeruline kunstnik. Teda ei huvita üksiti ei mudistilik eksistentsiaalne sõnum ega sarapuulik absurd, ei arrakulik sürrealism ega põldroosilik sensuaalsus, ei subbilik harmoonia ega keskkülalik konflikt. Mulle tundub, et teda huvitavad need kõik ja sealjuures tihti mitu asja korraga samal maalil. Nii võib maal kujutada mitut (või tervet rida) üksteisest eraldatud kujundit, mis mõjuvad üksteisega hägusalt seostuvate mõttevälgatustena. Pääsukese kunstile kõige iseloomulikum, kõige pääsukeselikum ongi see teatav fragmentaarsus, dissonants, katkestatus, sisemine pingeseisund. Sellise laadi eeliseks on võimalus mahutada pilti palju visuaalset informatsiooni. Nõrkusteks on üksikkujundite lahtumine pilditerviku külluses ning eelkõige tervikmõtte hoomamatus. Õlekõrreks kunstniku kavatsuse dešifreerimisel on pildiallkirjad, mis on aja jooksul muutunud poeetiliselt kõnekamaks..
• "Nostalgiata" on hästi kokku pandud näitus, mis annab Pääsukese kui eesti nüüdiskunsti klassiku loomingust hea ülevaate. Kujutan ette, et iseäranis Pääsukese kunsti rohketele austajatele on see tõeline maiuspala, ülejäänutele huvitav peatükk eesti nüüdiskunsti lähiajaloost.
  • Tõnis Tatar, "Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata", Sirp, 27.11.2020