Akt

Proosa

Olla alasti tähendab olla ise.

Olla akt tähendab olla teistele alasti nähtav, kuid jääda sellegipoolest endana ära tundmata. Alasti keha tuleb näha objektina, et sellest saaks akt. (Keha nägemine objektina suunab seda ka kasutama objektina.) Alastus näitab ennast. Akt on vaatamiseks välja pandud.

Olla alasti tähendab olla maskita.

Olla vaatamiseks välja pandud tähendab, et su nahk ja ihukarvad on muudetud maskiks, mida selles olukorras endalt heita ei saa. Akt on mõistetud mitte kunagi alasti olema. Akt on omamoodi kehakate.

Keskmisel Euroopa aktimaalil jäetakse peategelane alati kujutamata. Peategelane on pildi ees seisev vaataja ning eeldatavasti on ta mees. Kõik on talle suunatud. Kõik peab tunduma justkui tema kohalolu tulemusena. Just tema jaoks esinevad figuurid aktidena. Kuid tema on olemuslikult võõras - võõras, kellel on riided veel seljas.

John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, 2019, lk 54

"Issand jumal... Mis te olete teinud! Kuidas te julgete!" karjatasin ma.

Seda silmapilku ei unusta ma iialgi. Oma silmi uskumata vahtisin ma maalipukile asetatud portreed.

See oli minu portree — ja ma olin alasti!

"Hull!" hüüdsin ma. "Kuidas võis teile pähegi tulla teha midagi niisugust!"

Vürstil oli rahutu, peaaegu hirmunud ilme. Õnnetu näoga silmitses ta maali.

"Andke andeks, see oli mõeldud ainult minule..."

"Teile!" hüüdsin ma. "Kas te ka mõistate, missugune skandaal tõuseb, kui mõni võõras seda näeb!" [---]

"Ma pole eluilmaski maalinud midagi nii lummavat kui see maal," ütles ta. "See on mu meistriteos."

Hetkeks olin võimetu kõnelema.

Portree oli seesama, mille ta oli maalinud minust õuedaami tualetis, kuid sel maalil siin rõivad puudusid. Igatahes jäi mulje, et modell oli olnud alasti. Naist maalil kattis õhuke loor, mis pigem paljastas kui varjas. Naise nägu oli minu oma, juuksed olid kammitud taha ja neilt oli eemaldatud diadeem ning loor. Õlad olid üleni paljad ja rinnad peaaegu täiesti näha. Üks käsi oli kergelt ühele rinnale surutud, nagu osutades, et vaadake, siin see on...! Naine maalil oli sensuaalne, erootiline, patune. Tundsin, kuidas mu põsed kuumasid. Kindlasti hõõgusid need sügavpunaselt. Püüdsin oma viha talitseda, kuid asjata: ma vabisesin raevust. Tõukasin vürsti käe eemale.

"Te peate selle kohe hävitama!"

"Seda ma ei tee," ütles vürst. "Ükskõik mida, aga seda mitte. See maal on minu šedööver."

Vürst paistis oma maali pärast tõesti ][[hirm]u tundvat, ja see leevendas pisut mu raevu. Ilmselt polnud ta halba kavatsenud.

"Igal juhul tuleb see ära peita," ütlesin ma. "Jumal hoidku, kui seda näeb keegi, kes mind ära tunneb." (lk 26-27)

Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996