Laila Hirvisaari

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Laila Hietamies)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Laila Hirvisaari, 2009.

Laila Ellen Kaarina Hirvisaari (aastatel 1958–2004 Laila Hietamies; 7. juuni 1938 Viiburi, Soome - 16. juuni 2021 Helsingi) oli soome kirjanik. Ta kirjutas üle 40 romaani, millest eesti keelde on tõlgitud alla kümne. Osa romaanidest on ajaloolised.


"Valged akaatsiad"[muuda]

Tsitaadid väljaandest Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996. Romaan on kirjutatud tsaari õukonna õuedaami, vürstitar Sonja Orbeliani päevikuna; raamat jätkab eelmise romaani "Vürstitar Sonja" tegevust.

  • Kui meelepärane on hetk, mil inimesel on aega enda jaoks, aega võtta välja päevaraamat, avada seal uus puhas lehekülg ja kirjutada. Minul on praegu just niisugune õhtuviiv, keegi ei vaja mind ja ka mina ei vaja kedagi. Mu ees on tühi valge paber. Tahan täita selle jutustusega, looga oma elusündmustest. See kõlab ehk dramaatiliselt, sest tegemist on ühe — ja mitte kuigi tähtsa — inimese eluga. Aga oma elukäiku meenutades annan ma pildi ka teiste inimeste elust, nende lootustest, muredest ja saatusest. See, kes ükskord loeb minu vähenõudlikke memuaare, mõistab ehk nende abil paremini meid, kes me elasime kunagi sajandivahetusel. (lk 9, algus)
  • Praegu, kui ma seda kirjutan, on tõeline oht, et Venemaa satub sõtta. Suured vastuolud jagavad Euroopa kahte leeri, vanadest sõpradest saavad vaenlased. [---] Meri on viimastel päevadel rahutu, ägab nagu valu käes. Kroonlinna suunduvad laevad heitlevad tormiga. Keisril oli vaja käia garnisoni ülevaatusel, kuid ta ei pääsenud merele. Kas tunneb ka meri, et inimkond tülitseb, ja on seetõttu nii rahutu ja tusane? Kas loodus seetõttu vappub igal pool, maavärisemised hävitavad terveid linnu? Kõige selle möllu keskel katsub väike inimene elada oma elu, nautida oma õnne, sest õnne poole püüdleme me kõik, rikkad ja vaesed, maailma vägevad ja osatud. (lk 9)
  • Kui mind mu õe Natalia järel võeti õukonda suurvürstitar Ksenia Aleksandrovna mitteametlikuks õuedaamiks, juhatas keisrinna Maria Fjodorovna mulle kätte mu toad Talvepalees. Muidu elas Ksenia Anitškovi lossis, nüüd mõrsjana vajas ta aga apartementi ka Talvepalees. Minule anti kõige ülemise korruse nurgatoad, ühe salongi aknast paistis Paleeväljak ja teise aknast Admiraliteet ning park. Peale salongide olid mul veel magamistuba ja vannituba. Mööblikate oli kollasest siidist, sest kollane oli juba tollal mu lemmikvärv. Talvepalee... Ajab muigama, kui meenutan oma õhinat. Ega ma teadnud, et pealtnäha nii toredaist aknaist tõmbab lakkamatult, et kamin ajab suitsu sisse. Et õhtuti saab nälga tunda, sest kuskil ligiläheduses ei leidunud midagi köögitaolist. Ja mis veel hullem, ei mingit klosetti. Lähim asus kahe tänavavahe kaugusel. Siis aga leidsin kuskilt treppide alt Katariina Suure aegse unustusse jäänud kloseti. Selle sisustus oli puust, kuid võtsin ta sedamaid oma erakasutusse ja peitsin võtme hoolikalt oma tuppa. Tee klosetti lühenes poole võrra. Ehk tundub kogu see lugu naljakas, aga ainult sellele, kes pole pidanud öösärgi ja hommikumantli väel sirkama terve kilomeetri mööda pimedaid külmi koridore. (lk 10)
  • [Aleksander III:] "Surmamõistetu ise ei harju iialgi surmamõttega, kuid omastel tuleb harjuda," lausus keiser nagu endamisi. "Me kujutleme, et suudame surma ninapidi vedada, kuid tajume siis, et ta on kogu aeg meid tüssanud..." (lk 12)
  • [Sonja Orbeliani kirjas Gustaf Mannerheimile:] On tunne, nagu liiguksin ma väljaspool iseennast ja nagu hävineks siinse elu arutus kiirustamises ja upuks argipäeva kogu emotsionaalsus, mis on mulle muidu nii omane. Tahaksin ennast peatada, võtta pihku väike linnuke ja kuulata ta pisikese südame tuksumist. tajudes sel kombel, et keegi elab. Kuid ma aina torman, tõttan Talvepalee koridorides edasi, nagu poleks ajal enam üldse tähtsust — otsekui üksnes mina ise oleksin tähtis. Mõtisklesin eile, miks elan ma nii tormakalt? Tean, et sellel peab olema mingi seletus. Ma ei usut et see on üksnes nooruse romantiline unistus elada kirglikult ja siis — lakata elamast. (lk 13)
  • [Sonja Orbeliani kirjas Gustaf Mannerheimile:] Loodan, et saate mu isa tallidest endale hea hobuse, on see ju Teie mõõdupuu järgi arukam olevus kui naine. (lk 14)
  • Pärast pikka jalutuskäiku läksime rohtaeda patiole seltsiks Maria Fjodorovnale. Keisrinna istus valges korvtoolis ja kudus sokki. Kui ma selle üle imestasin, ütles ta:
"Kunagi ei tea, kus maailmanurgas parajasti sõditakse, ja sõjameestele on alati sokke vaja!" (lk 15)
  • Istusime hiiglasliku kuuse alla pingile. Suurvürstil oli käes Dostojevski teos "Vennad Karamazovid" ja ta avas selle. Siis pani ta oma käe minu käele. Tema nahk oli läbipaistev. Nagu tindiga joonistatult olid käeseljal selgesti näha sinised sooned, ja ma tajusin käe jõuetust. Soovides sellele iseenda jõudu sisendada, asetasin oma käe tema käele. Tahes-tahtmata peatus mu pilk uuesti meie kätel. Mäletan veel praegu, kuidas ma neid mõttes võrdlesin. Tema jõuetu käsi oli suuteline üksnes särginööpe kinni panema, käsitsema nuga-kahvlit, tõstma huulile šampanjaklaasi või hoidma lille peos. Minu käed aga... pikad, tugevad sõrmed, võimelised ka tugevasti haarama, pigistama. Käsi, mis oskas pabereid ja esemeid korrastada, mis liikus tõhusalt, kergelt, sujuvalt. See oskas koketeerida, hellitada, ahvatleda. See oskas muutuda visaks, karmiks, tuliseks. Mu käsi oskas ka haiget teha... (lk 15)
  • [Suurvürst Georgi Aleksandrovitš:] "Surm on paratamatu," ütles ta. Ta hääl oli kurb. "Surm äratab hirmu niikaua, kui saab teda edasi lükata. Aga kui ta ükskord käes on, saab temaga üksnes leppida." (lk 17)
  • Kui me rongi astusime, kadus naeratus ta näolt ja ta ilme tardus. Vaadates tema kaugenevat kogu, tundsin, et meie hingede vahele on tekkinud habras niit, mis nüüd rinnas haiget teeb. See niit oli nii õhkõrn, et katkeks ühestainsast kibedast mõttest. Otsustasin endamisi, et püüan seda alati hellalt hoida. (lk 17)
  • "Penn su mõtte eest!" äratas Mihhail mind mu mõtisklusest.
"Ei, tänan," vastasin ma. "Raha ei tee õnnelikuks." (lk 21)
  • Irina ei kartnud midagi ega kummardanud kedagi. Ta oli aus ja otsekohene, ta usaldas oma mõistust ja kriitikameelt. Kord juhtunud talle Talvepalee koridoris keiser vastu, tema teinud sügava reveransi, kindluse mõttes aga vaadanud keisrile otse silma. "Ema õpetas alati," seletas Irina avameelselt, "et inimestele tuleb otse silma vaadata."
Kui vaatasin tõsise näoga askeldavat Irinat, tuli see lugu mulle meelde ja ajas nüüdki veel naerma. (lk 22)
  • "Sonja, te ei tohi minu maali pärast solvuda, olen pannud sellesse oma hinge."
"Ma pole solvunud," ütlesin ma. "Olen segaduses. Portree on küll hästi maalitud, aga ta on nii intiimne. Otsekui kõneleks ta mulle midagi niisugust, mida ma enesest ei tea. Kas ma olen siis niisugune, Aleksander? Kas teie näete mind niisugusena? Kas teid mitte sugugi ei huvita minu mõttemaailm, teadmised, võimed, väärtused, millesse usun? Te näete minus üksnes teist sugupoolt. See on alandav ja solvab mind." (lk 27-28)
  • [Vürst Aleksander Romanov:] "Ma põlgan oma sugulaste suurelisust, kogu mu suguvõsa aumõiste on õõnes. Sünnipära poolest on nad teistest kõrgemal ja nad ka käituvad sellele vastavalt. Ma tean, et nii mõnigi meessoost Romanov unistab teist, sest teil on nii laitmatu reputatsioon. Kui asute nüüd Ksenia pulmades nii silmatorkavalt oma ülesandeid täitma, panevad nad teid elusalt nahka. Varsti kosib teid keegi, saab teid endale ja jätkab siis oma endist elu Maria teatri baleriinidega. Nõnda läheb ka Ksenial, uskuge mind. Meessoost Romanovid ei abiellu kunagi kavatsusega olla truu, nad vajavad üksnes kulisse, samasuguseid nagu nende paleedes. Ja kulisside juurde vajavad nad ilusat vürstitari!" (lk 28)
  • Ka minu ilme oli endiselt tõsine, kui ma ütlesin:
"Vürst Aleksander, kui mul oleks kavas abielu, siis vääriks teie pakkumine kaalumist. Kuid minul on tunne, et elus on abielust tähtsamaid asju. Mina pole loodud meest ümmardama, ma tahan! õppida, areneda, kasvada oma vaateilt inglise õdede tasemele."
"Kuramuse sufražetid!" (lk 28)
  • [Sonja vürst Aleksandrile:] "Teie, Romanovid, ei suuda ühte ööpäevagi truud olla. Välja arvatud Venemaale, temale te olete truud." (lk 29)
  • Suveöö oli valge ja park lõhnas ikka niisamuti kui lapsepõlves. Tollal ma pelgasin tontlikke tammesid, pärni ja vahtraid. Nüüd tundusid nad kodused ja kaitsvad. (lk 29)
  • [Sonja vennale:] "Miša, mina ei soovi hakata ühegi mehe käsualuseks, mulle on vastumeelt isegi mõte, et keegi püüaks mind alistada. Ja vene abielu seisneb üksnes naise alistamises, seda nõuab abielumees, naise perekond ja eelkõige mehe perekond." (lk 31)
  • Tahtsin pageda oma ebamääraste hirmude, kurbuse ja ebakindluse eest. Oleksin tahtnud pugeda ema sülle, selle soojusesse. Kuid polnud ema süle, oli üksnes elu, mis mulle oli antud elada. (lk 31)
  • [Sonja Orbeliani kirjas Gustaf Mannerheimile:] Me polnud emaga kunagi eriti lähedased. Ema oli meile lastele alati kauge. Meid hoidis Julia, kasvatas ja armastas meid. Ma usun, et see polnud ema süü, ta ei osanud teisiti, ta toimis nõnda, nagu oli toiminud tema ema. Nüüd on ka sellest nii kurb mõelda, on raske leppida mõttega, et me iialgi ei saa üksteisele lähedased olla. (lk 32)
  • Harilikult oli meil ihukaitsja autos kaasas, aga mõnikord sõitis ihukaitse oma autoga meie ees või ka järel, nagu nüüd Peterhofi tulles. Ratsakaardiväelasele on auto täiesti sobimatu sõiduriist: kiivrit ei saa pähe jätta, munder läheb kortsu ja autost välja ronides on mehed kõike muud kui esinduslikud. Nemad on loodud ratsu selga, sadulas pakuvad nad uljast ning meeliköitvat pilti, ja seetõttu kasutas keisripere kõikide tähtsamate sündmuste puhul hobukalessi. (lk 35)
  • Minu Peterhofi suvilasse kogunes suviti mitmesuguse suurusega seltskondi Peterburist: aadlikke, kunstnikke, nn. intelligentsi. Minu vastuvõtud erinesid siiski Matilda Kšessinskaja ja teiste pidudest sellega, et mina ei lubanud oma majas kunagi mingeid ajavaimust tingitud "vabadusi". Veel vähem tohtisid mu külalised ebasündsalt käituda kohalviibivate daamide ja majaperenaise suhtes. Vastasel korral ei saanud nad minult enam iialgi küllakutset. (lk 36)
Kella kaheksa ajal saabus kahehobusetõld mu suvila ette. Irina aitas mind tõlda ja seadis mu õhtukleidi sleppi. Alt laieneva kleidi sleppi elustas ererohelisest taftist maani ulatuvate otstega lehv. Muidu oli kleit lihtsa tegumoega, dekolteeritud ja ilma käisteta. Mul olid pikad valgest seemisnahast kindad, mis jätsid sõrmed paljaks. Õuedaamina tuli mul kanda ka asjakohaseid ehteid, nii olid mul kõrvus smaragdid ja kaelas emalt saadud smaragdkee. Juuksed olid üles kammitud ja laubal oli pärlite ning smaragdidega diadeem. Randme küljes rippus kleidikangast tehtud väike kotike mõnede pisiesemete tarvis. (lk 36-37)
  • Ootasime, kuni keisrinna ja Ksenia olid istunud, siis istusime ka meie. Suurvürst Nikolai aitas mul seelikusaba ja sleppi laua alla sättida. See polnud sugugi lihtne, sest jäik laudlina ulatus maani. Kuidagi saime slepi toolide vahele mahutatud. Pidulauas istumine oli ka muidu täbar, salvrätt süles oli nagu voodilina, suur ning tärgeldatud, ja tundus, nagu oleks taldrikuni vähemasti meeter maad. Suutsin kahvli otsa võtta üksnes raasu korraga ja seegi tuli osavalt läbi torgata, et pala teel sülle ei kukuks. Tegelikult vihkasin ma ametlikke õhtusööke, need olid lausa piin ja kõhtugi ei saanud täis. (lk 39)
  • Mäletan nii selgesti seda õhtut: kaaviari, tuurakala, lõhet, austreid... lambapraadi, trühvleid... hõrgutavat krimmi veini ja vägevaid magustoiduvaagnaid, mida küünlavalgel saali kanti. Merepoolsed aknad olid lahti ja pargist kostis purskkaevude sulinat ning lindude vidistamist. Tuuleõhk liigutas õhukesi aknakardinaid. Ka need olid kollast värvi ja värelesid nagu leek. Kõrvalruumis mängis orkester viini valsse. Kuulates neid ja vaadates laudade vahel varjudena liikuvat paarikümnemehelist kelnerite salka, tundus, nagu vaataksin ma mingit kummalist unenäoballetti. (lk 40)
  • "Écoutez, Gustaf Karlovitš!" pöördus Kirill Vladimirovitš üle laua parun Gustafi poole. "Kas teie ratsutasite kunagi vürstitar Sonja Biancaga?"
Nägin, kuidas paruni silmad särama lõid.
"Kas ratsutasin... Teist niisugust hobust pole ma kunagi näinud. Kahjuks ei pidanud ta jalg vastu. Oli see alles hobune... Biancat võiks võrrelda ilusa naisega, näiteks Sofia Dmitrijevnaga."
Kirill Vladimirovitš noogutas nõusolevalt. Kunagi ütles mulle isa, et kaardiväelase puhul on naise võrdlemine hobusega suurim kompliment, mida olla saab. Mina nii ei arva, kuid naeratasin säravalt.
"Tänan komplimendi eest, parun Gustaf," ütlesin ma. "Kuid minu jalgadel pole midagi viga." (lk 41)
  • Kuulasin teraselt, kui Nikolai Mihhailovitš rääkis. Mulle tundus, et ta hääletoonis on midagi nukrat, aga võib-olla ma ainult kujutlesin. Ma teadsin, et ta oli armastanud oma nõbu, Badeni printsessi Victoriat, kuid keiser ja vene õigeusu kirik ei andnud neile abiellumisluba, ja Nikolai süda oli murdunud. Nõnda räägiti, ja teda vaadates tundus, nagu oleks kurbus tema südames nii püsiv, et see paistab välja isegi naeratusest. (lk 42)
  • Õhtu oli meeldiv ja samuti lauakaaslased, kuid äkitselt haaras mind tühjusetunne. See oli nii tugev, et ma peaaegu ehmatasin. Järsku tundusin ma enesele täiesti tühisena. Kogu oma üheksateistkümneaastase elu olin ma elanud ülikülluses, mul olid kõik võimalused enese arendamiseks, kuid midagi tõelist polnud ma teoks teinud. Minu maailma ei mahtunud muud kui tormamine ühelt peolt teisele, seltskondlik lobisemine tühjast-tähjast, ilusate ja rikaste inimeste pinnaline oleskelu. Mul on mu suvilas üsna hea raamatukogu. Oli tahtmine maa alla vajuda, kui need sõnad mulle meenusid. Kuidas võisin mina, õnnetu plikatirts, hoobelda oma lugemisega! Tundsin end nii ebakindlana, et kui keegi oleks mind sel hetkel kõnetanud, poleks ma sõna suust saanud. Kas olin ma üldse midagi enamat, kui hea partii mõnele kõrgeaulisele degenerandile, kes mind altari ette viies saaks parandada oma rahaasju? See oli minu tulevik: olla kullast iluasjake.
Teisalt polnud kõik üksnes minu süü. Aadlineiul oli tol ajal õigupoolest ainult kaks võimalust: soodne abielu või täielik pühendumine mingile sotsiaaltööle, nagu tegi seda minu õde Natalia. Mina olin juba noorest peast iga hinna eest otsinud kolmandat võimalust, kuid aeg-ajalt lõi mu usk sellesse kõvasti kõikuma. (lk 42)
  • Mina imestasin endamisi Jelizaveta ja suurvürst Sergei abielu üle; mees oli despoot, minu meelest lausa koletis, sest temast räägiti niisuguseid asju, mida noor naine ei tohi oma päevikuski nimetada. Kõneldi, et teda huvitavad noored juudi poisid ja et ta on masohhist. Mis ta nende poistega tegi, käis üle minu kujutlusvõime. (lk 43)
  • Suurvürstinna Jelizaveta oli minu meelest nagu taevaingel. Ta näis elavat kuskil tõelisuse ja astraalmaailma vahepeal. (lk 43)
  • Lahkusin Nikolai Mihhailovitši käevangus söögisaalist viimasena ja oma kombe kohaselt noogutasin tänutäheks ülemteenrile. Vaene mees pidi peaaegu vaagna käest pillama. Romanovid ei tänanud kunagi neid, kes neid teenisid. Kelnerid olid nende jaoks otsekui hingeta inimesed, mehaanilised olendid. Jõulude puhul peeti teenijaid meeles, muidu mitte iialgi. Minu arust oli see ebainimlik. Ma ei väljendanud kunagi valjusti oma ketserlikke mõtteid.
Mu vend teadis neist ja oli minuga ühel meelel, kuid vahel võis ka tema käituda niisama südametult kui Romanovid. Praegu oli ta mu noogutust märganud ja noogutas mulle kaasatundvalt ning armastavalt. (lk 43)
  • Konstantin Konstantinovitš kõneles esimesena:
"Isegi Prantsusmaal pole kirjanikku, kes oleks võrdne meie Fjodor Mihhailovitšiga. Olen lugenud kõike, mis ta on avaldanud, ja usun, et lüürikudki võiksid temalt õppida, kuidas vene keelt kasutada."
"Kas lüürika keel pole siiski parim?"
"On muidugi," sõnas Konstantin Konstantinovitš. "Kuid Dostojevski keel pole prosaisti keel. Arva ära, missugusest tema teosest pean ma eriti lugu?"
Suurvürst mõtles tükk aega. Viimaks ütles ta:
"Vististi "Vaestest inimestest". Või siis "Valgetest öödest"."
Konstantin Konstantinovitš hakkas naerma.
"Sul on õigus. Ja ma muide mõistan, mida sa mõtled parima keele all. Poeesia on muidugi kirjanduse tipp, kuid Dostojevski keel on täiesti uskumatu. Eks ole! Kui ma seda loen, ütlen endale, et see ei ole ju ometi võimalik. Tema vene keel on nii võimatu, et selle ilu tajub alles tüki aja pärast." (lk 44)
  • Kuidas kõnetada keisrinnat... ka selle kohta on mu kasvatus andnud mulle selged juhtnöörid. Sel silmapilgul, kui keisrinna hakkab püsti tõusma, peavad juba kõik teised püsti olema. Selleks tuleb kogu aeg jälgida tema liigutusi. Kui keisrinna läheneb, tuleb talle selga pööramata tagasi tõmbuda ja oodata, mida ta soovib. Enne kui tema küsib, ei tohi sõnagi lausuda. Istuda tohib alles siis, kui keisrinna ise on istunud ja andnud teile loa. Ka siis tuleb istuda ainult tooliservale, et juba ühe tema liigutuse peale temast kiiremini püsti jõuda. Laused olgu lühidad, oma arvamusi ei tule avaldada, eriti kui need keisrinna omadest selgesti erinevad. Kõiges tuleb olla temaga ühel nõul. Minu arust oli see kõik üks suur teater, sest ma teadsin, et keisrinna Maria Fjodorovna oli alati noortest huvitatud ja pidas lugu nende arvamustest, aga kuidas võis ta nende arvamusi teada, kui keegi ei julgenud neid esitada... Ja nõnda kulgeski vestlus alati mingis kindlas ning tuttavas ringis. (lk 46)
  • Keisrinna jättis küsimuse vastamata. Ta vaatas mind uurivalt.
"Kuidas te siis ratsutada saate, kui mõisas pole ühtki hobust?" küsis ta lõpuks. "Te olete ju hea ratsutaja."
"Ma olen veel parem autojuht, Madam." (lk 47)
  • [Suurvürst Dmitri Konstantinovitš:] "Automobiile ei salli ma üldse. Saan väga hästi aru, et naised neid armastavad... Endast lugupidav sõjamees ei tegeleks kunagi autoga!"
"Aga, teie kõrgeausus," ütlesin ma, ka ise enda julgusest kohkudes. "Naised ei pääse sõjameesteks, nad peavad oma tuleristsed muul viisil saama. Mina sain omad auto rooliratta taga. Auto on vahel nagu peru hobune."
Suurvürst heitis mulle hävitava pilgu ja tõstis siis silmad kuhugi kõrgematesse sfääridesse. (lk 47)
  • [Tulevase keisri Nikolai II kohta:] Väikeses seltskonnas suutis Nikolai oma arglikkusest vabaneda. Välimuselt polnud ta tüüpiline Romanov, ta oli lüheldane mees. Kehalt oli ta sale ja nõtke. Tal olid blondid juuksed ja lühike kikkhabe. Tema hallid silmad olid minu meelest kummalise kujuga ja nende pisut hämmeldunud pilku varjasid kõige paksemad ripsmed, mida ma eales olen näinud. (lk 48)
  • Saatsime Ksenia tema apartemendi uksele ja jätsime seal temaga hüvasti. Ta vaatas mulle kuidagi õelikult otsa, vaikselt ja usaldavalt. Astusin tema juurde ja sülelesin teda, suudlesin teda põsele ja ütlesin:
"Ksenia Aleksandrovna, ärge kartke, ma olen kogu aeg teie ligiduses."
Ksenia naeratas abitult.
"Need on minu esimesed pulmad."
"Jumal hoidku seda last küll!" hüüatas Nikolai ja vaatas õele otsa. "Mitu korda sa õige abielluda mõtled?"
"Ma mõtlen, et..." katsus Ksenia seletada, kuid raputas siis pead. "Ei, ei mina tea, mida ma mõtlen. Aga seda ma tean, et nüüd lähen magama!" (lk 49)
  • Minus kihvatas miski, kuid ma kõhklesin hetke, enne kui küsisin:
"Nikolai Aleksandrovitš, kas protokolli jäikus teid kunagi ei vihasta? Kas ei ärata teis pahameelt, et teie ise ei saa oma asjade üle otsustada?"
Nikolai naeratas nukralt. Ta vaatas merele. Vee kohale oli kerkinud udu, mis lainetas kaugele silmapiirini. See oli nagu mingi merejumalannalt võetud loor.
"Vahetaksin meelsasti oma koha tavalise armunud noormehega," ütles ta. "Kuid olen sunnitud alistuma erinõuetele, alla neelama seda, mis on vastumeelne." (lk 50)
  • Mina pidin Suures lossis kohal olema kell kümme, täies õuedaami varustuses. Selleks oli alt laienev, paksust valgest liiliamustrilisest brokaadist kleit. Dekoltee oli sügav ja jättis õlad paljaks. Üle rinna käis helesinine õuedaami särp, mis oli kinnitatud briljantidega. Teisel pool rinnal oli suur ehetega lehv. Seljalt laskus maani lahtine valgest sametist slepp. Sleppe oli mitu, kõigil käsitsi tikitud lillemustrid, ühel siiski linnud.
Ksenia pulmas tuli mul kanda tagasihoidlikku sleppi, sest õuedaam ei tohtinud oma rõivaste poolest kunagi võistelda keisrikoja naistega. Ka ehete kohta olid kindlad eeskirjad. Mul oli kolm kallihinnalist diadeemi, pulmatseremooniaks valisin kõige lihtsama pärldiadeemi, mis oli kuulunud mu vanaemale. (lk 52)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel