Lahkusin Nikolai Mihhailovitši käevangus söögisaalist viimasena ja oma kombe kohaselt noogutasin tänutäheks ülemteenrile. Vaene mees pidi peaaegu vaagna käest pillama. Romanovid ei tänanud kunagi neid, kes neid teenisid. Kelnerid olid nende jaoks otsekui hingeta inimesed, mehaanilised olendid. Jõulude puhul peeti teenijaid meeles, muidu mitte iialgi. Minu arust oli see ebainimlik. Ma ei väljendanud kunagi valjusti oma ketserlikke mõtteid.
Mu vend teadis neist ja oli minuga ühel meelel, kuid vahel võis ka tema käituda niisama südametult kui Romanovid. Praegu oli ta mu noogutust märganud ja noogutas mulle kaasatundvalt ning armastavalt. (lk 43)
Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996
