Lehv

Proosa

Ta oli end korralikult riidesse pannud. Seljas oli tal must villane kleit, mis kaenla alt haises, ees valge põll, mis mõjus nagu suur valge paberileht, ja juustes kahe pigimusta lõksuga kinnitatud pitsist lehv. Mugavad toasussid olid vahetatud mustade nahkkingade vastu, mis pigistasid väikese varba konnasilma mis kole...
- Katherine Mansfield, "Tass teed". Tõlkinud Anne Lange, LR 2000 nr 11-13, lk 39

Quimet ütles, et viib mind emale näha, et on talle juba minust rääkinud ja et ema tahab kangesti teada, mis nägu tüdruku tema poeg välja valis. Pühapäeval läksimegi. Ema elas üksi. Quimet üüris tuba mujal, et mitte emale tüli teha, pealegi saavat nad sel moel paremini läbi, sest koos elama nad ei sobivat. Ema elas tillukeses majas ajakirjanike kooperatiivi kandis ja katuseterrassilt paistis meri ja udu, mis mõnikord vaadet varjas. Quimeti ema oli lainelise juuksurisoenguga käbe naisterahvas. Terve tema elamine oli täis lehve. Quimet oli mulle sellest rääkinud. Voodipeatsis Kristuse kohal lehv. Voodi oli mustast mahagonist, kahe madratsi ja punaste roosidega kreemika päevatekiga, mida piiras punane kroogitud palistus. Öökapi nupu ümber lehv. Iga kummutisahtli nupu küljes jälle lehv. Ja lehv iga ukse käepideme küljes.

"Teile vist väga meeldivad lehvid," ütlesin talle.

"Lehvideta kodu ei olegi kodu." (lk 15)

"Küll oled edev sa,
pügatud puudel -
kaelas sul kelluke,
vuntsi peal puuder,
säbruses sabas
suur punane lehv!"