Dekoltee

Proosa

Avar dekoltee on korgita lõhnaõlipudel.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 45

Davidi käed higistasid ja ta pidi neid korduvalt pühkima, et mitte raamatu punasele sametile higiplekke jätta. Ja Blanche hingas kiiresti, sest tornituba muutus päikeselõõsas kuumaks, võttis oma loor-õhukese rätiku kaelast ja lehvitas sellega tuult nii endale kui ka lugejale. Ta tuli seejuures noormehele nii lähedale, et ta kleidilõikest tõusev kuumus kõik jahutamiskatsed asjatuks tegi.
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 117-118

Mina pidin Suures lossis kohal olema kell kümme, täies õuedaami varustuses. Selleks oli alt laienev, paksust valgest liiliamustrilisest brokaadist kleit. Dekoltee oli sügav ja jättis õlad paljaks. Üle rinna käis helesinine õuedaami särp, mis oli kinnitatud briljantidega. Teisel pool rinnal oli suur ehetega lehv. Seljalt laskus maani lahtine valgest sametist slepp. Sleppe oli mitu, kõigil käsitsi tikitud lillemustrid, ühel siiski linnud.
- Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996, lk 52

Järsku oli mul seljas linane varrukateta kleit, ah-nii-prantsuse lõikega. Aga, oo õudust, nööbid ei järginud mu büsti kuju nii, nagu ette nähtud. Tunnistan, et see tähelepanek lausa lummas mind. Kui palju siin elus läheb raisku või osutub tarbetuks: supermarketite mitmekihilised pakendid, sügavad tunded, metaangaas veisekasvatuses, pikad aastad abielu hoidmist. Aga dekoltee valdkonnas on iga niit detailselt läbi mõeldud. Nööbid paiknegu nibude suhtes just nii ja mitte teisiti, et paraneda võiksid aja ja armastuse haavad, mille löömiseks piisab ühestainsast lausest: mul on keegi teine.
- Elizabeth Buchan, "Naise kättemaks", tlk Anne Kahk, 2003, lk 147

Ma tean, kui pehme kimalase kasukas on, sest olin seda omal nahal tundnud. See juhtus kunagi ühel kesksuvisel bussireisil, kui üks kimalane visalt minu ümber tiirutas. Olin vist kasutanud mõnd lillelõhnalist parfüümi, ja putuka lähenemiskatsed muutusid nii pealetükkivateks, et üks mees mu kõrvalistmel tahtis selle rüütellikult minema ajada. Aga tal õnnestus vehkida mesilane mu kleidi dekolteesse. Putuka väljaõngitsemine dekolteest poleks olnud rüütellik, nii jäigi see sinna.

Putukas ronis seal ringi ja kõditas natuke. Ta ei nõelanud, sest istusin kummargil ilma putukat pitsitamata. Ja ehk oli loomake hoopis isane. Kuna astel areneb munajuhas, siis on see ainult emasloomal, kes seda ilma hädavajaduseta ei kasuta. Mesilane alustab nõelamist sellega, et kergitab hoiatavalt ühe jala ja eritab ebameeldivat võihappelõhna. Too kimalane seadis end minu seltskonnas mugavalt sisse, nii pidin sama tegema ka mina. Ma oleks kindlasti reageerinud teisiti, kui oleks olnud tegemist kõrvahargiga. See oli ebaõiglane, kuid putukaskelett asetseb väljaspool keha ja paljas skelett äratab ebameeldivaid assotsiatsioone. Kui putukal on värvikirevad kattetiivad nagu lepatriinul, või karvakesed nagu kimalasel, siis on see midagi muud. Ja kimalased on päris karvased - Ameerika teadlased on loendanud kimalasel kuni kolm miljonit õhukest lühikest karvakest, mida on sama suur hulk nagu oraval. Mulle tundus see arv ebatõenäoliselt suur, kuid tihedalt minu vastas tundusid need usaldusväärselt pehmed.

Nina Burton, "Elu õhukesed vaheseinad. Arutlev kirjutis läbikostvast majaseinast ja looduse keeltest", tlk Tiina Mullamaa, Sinisukk, 2022, "Tiivasumin ukse juures", lk 52-53