Kaardiväelane
Proosa
[muuda]- [Planchet:] "Kohe seletan. Oli tegemist ühe laenuga... võlgnik andis mulle tagatiseks toorsuhkrut, tingimusega, et võin selle maha müüa, kui võlga kindlaksmääratud ajaks ei tasuta. Laenasin talle tuhat liivrit. Tema ei maksnud, mina müüsin suhkru tuhande kolmesaja eest edasi. Tema sai sellest teada ja nõudis sada eküüd endale. Selge, mina keeldusin... ja ütlesin talle, et ma ei võinud ju seda müüa üheksasaja eest. Tema väitis, et olen liigkasuvõtja. Palusin seda korrata linnavalli taga. Mees on endine kaardiväelane, ta tuli. Torkasin teie mõõga tal vasakust kintsust läbi."
- "Tuhat ja tuline! Kui kõrget protsenti sa võtad?"
- "Kui võtaksin vähem kui kolmteist, rööviksin iseennast," vastas Planchet. "Selline on juba kord mu iseloom."
- "Ära võta rohkem kui kaksteist," manitses d'Artagnan, "ja mis üle selle, seda nimeta kurtaažiks ja preemiaks." (lk 144)
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
- "Écoutez, Gustaf Karlovitš!" pöördus Kirill Vladimirovitš üle laua parun Gustafi poole. "Kas teie ratsutasite kunagi vürstitar Sonja Biancaga?"
- Nägin, kuidas paruni silmad särama lõid.
- "Kas ratsutasin... Teist niisugust hobust pole ma kunagi näinud. Kahjuks ei pidanud ta jalg vastu. Oli see alles hobune... Biancat võiks võrrelda ilusa naisega, näiteks Sofia Dmitrijevnaga."
- Kirill Vladimirovitš noogutas nõusolevalt. Kunagi ütles mulle isa, et kaardiväelase puhul on naise võrdlemine hobusega suurim kompliment, mida olla saab. Mina nii ei arva, kuid naeratasin säravalt.
- "Tänan komplimendi eest, parun Gustaf," ütlesin ma. "Kuid minu jalgadel pole midagi viga." (lk 41)
- Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996