Tiit Pääsuke

Tiit Pääsuke, 2021.

"Sama ja teine II" (2008–2009). Erakogu.

"Naine kassiga" (1979). Tartu Kunstimuuseum.

"Ekspositsioon" (1982). Tartu Kunstimuuseum.

Tiit Pääsuke (sündinud 22. detsembril 1941 Põltsamaal) on eesti maalikunstnik.

Intervjuud

• Keegi tädi ütles ükskord, kui nägi mind joonistamas, et see poiss on ju päris kunstnik. Ma ei teadnud, mida see sõna tähendab, aga tahtsin olla see, mida ta ütles.
• Viieaastaselt teadsin, et olen kunstnik, kolmekümneselt kahtlesin selles kõvasti. Tartu kunstikoolis käies oli mul veel lootus kunstnikuks saada. Mul läks Tallinnas koolis kaheksandas klassis väga halvasti, ema kutsuti kooli ja koos klassijuhatajaga otsustati, et minu koht on Tartu kunstikoolis. Mul oli ju igasugune õppimise isu kadunud, aga kunstikoolis olin täiesti oma sõiduvees – olin oma tuleviku alguses. Ma olin õnnelik. Kursusekaaslased olid kihvtid ja kogu Tartu jättis mulle hea mulje. Viis aastat oli see minu kodulinn. Siis ma ikka veel teadsin, et minust saab kunstnik.
• Õppimise aeg kujunes mulle lihtsalt liiga pikaks: viis aastat kunstikooli, kuus aastat kunstiinstituuti, vahepeal veel kolm aastat Vene sõjaväge. Ma ei mäleta, et see aeg oleks vaevarikas olnud, aga kui kunstiinstituut hakkas läbi saama, ei olnud ma enam kindel, kas minust saab kunstnik.
• Kui rääkida õpetajatöö plussidest ja miinustest, siis arvan, et olin väga õnnelik, et sain noortega töötada nii pikka aega. Ma tundsin, et säilin nooremana, ja nemad õpetasid mind samamoodi nagu mina neid. Mina õpetasin neile tehnilisi oskusi ja võtteid, nemad mulle kaasaegset kunsti. Üks asi oli halb ka: kõike, mida ma neile rääkisin, pidin ka põhjendama. Ja sellest tuli niisugune harjumus, et isegi nüüd, kui ma ammu pole enam õppejõud, otsin ikka põhjendust, miks ma seda või teist teen. See häirib, kui tahan end vabaks lasta.
• Mõni kunstnik, kes sai endale kultuuriministeeriumi tellimustöö, pidi küll järgima mingeid nõudmisi, sest oli politiseeritud žürii ja suuremad rahad taga. Mina selliseid tellimusi ei teinud. Ja loomingu piiramist minu puhul polnud, mind võeti kohe hästi vastu. Olen öelnud, et Eesti kunsti­ajalugu oli vägivaldselt katkestatud, seal oli tühimikke ja minu kunst sobitus kohe ühesse neist.
• 1970ndatel jalutasin Löwenruh' pargis ja seal oli üks väga uhke lõviskulptuur, millel olid esikäpad ära murtud. Maalisin seda lõvi ja parki ning pakkusin näitusele. Ilmselt sai saatuslikuks, et panin teose pealkirjaks "Endine park". Žürii saatis pildi tagasi. See oli minu maal nagu minu maal ikka, lihtsalt sisu ei sobinud neile.

Pärast maalisin teose üle, ehkki oleksin võinud seda ka aastaid hiljem näitusele pakkuda. Nüüd mul tuleb see meelde iga kord, kui Löwenruh' pargis jalutan. Park hoolitsetud, lõvi käpad terved.

• Mida rohkem värvimaailma süveneda, seda keerulisemaks ja huvitavamaks see läheb. Ma ise ka muutun ja kui vaatan kunstiajaloo ammu tuntud töid, siis näen alati midagi uut. See on lõpmata huvitav. Müstiline.
• Oleme nüüd näinud, et kui uus meedium tuleb, ei tapa see vana. Surma on ju ennustatud filmikunstile, teatrile, klassikalisele muusikale, paberraamatutele. Asja tuleb võtta rahulikult ja teha seda, mida oskad, mitte tõmmelda iga hinna eest, et ajaga kaasas käia. Aeg käib ise sinuga kaasas niikuinii.
  • Tiit Pääsuke, intervjuu: Joanna Hoffmann, "Tiit Pääsukeseks saab ainult sündida", 19.02.2021

Tema kohta

• Kuna koostasin äsja Tiit Pääsukese loomingut käsitleva ligi 350-leheküljelise trükise, jäin esiti murelikuks, kas ja palju mul sellele veel lisada on. Siis aga meenus, mida mõtlesin raamatut koostades: asi on täiuslikkusest kaugel, sest nii palju jääb ütlemata. Minu tutvus Pääsukesega on põgus – vaid poolteist aastat – ja ikkagi on telliskivi mõõtu kataloog liiga õhuke. Tegu on lihtsalt nii sisuka kunstniku ja inimesega, kelle elutöö suurus ja mõju väärib tähelepanu ning kõrgeimat tunnustust.
• Välise edu juures on Pääsuke ise oma loomingu vastu päris kriitiline. Ta tunneb paljude tööde puhul, et saaks veel paremini ja tuleks siit-sealt täiendada, nii et tihti maalib ta oma teosed üle. Mõnikord läheb ehk liialegi ja lõuend lõpetab prügikastis. Ka peab Pääsuke end aeglaseks ja mitte eriti produktiivseks maalijaks, ent siin võib olla tegu jällegi enesekriitikaga.
• Miks on ikkagi Tiit Pääsukese looming nii eriline? Eelkõige peetakse Pääsukest Eesti kunstis üheks silmapaistvaimaks koloristiks. Seisin hiljuti näitusesaalis tema maali "Sama ja teine II" (2008–2009) ees ja mõtlesin, et see on lausa loogikavastane, kuidas saab ühes teoses olla nii palju värve ning samal ajal valitseda filigraanne tasakaal. Pääsukese maalid säilitavad kogu oma värvikülluses meisterliku elegantsi. Nii hea värvi- ja kompositsioonitaju on jumalast antud anne, millega on õnnistatud väheseid. Realistlikku kujutamist ja tehnikaid on võimalik õppida, aga Tiit Pääsukeseks saab ilmselt ainult sündida.
• Pääsukese esteetilises lähenemises peitub ka nüansirikas intellektuaalsus. Detailid tema maalidel ei ole juhuslikud, vaid kõnelevad vaatajale sümbolite keeles (kunsti)ajaloost, Pääsukese omamütoloogiast, ajuti ka päevapoliitikast. Näiteks teoses "Tükk taevast" (2019) lõhestab härja sarv taevapiiri, moondudes aga teeks maali servas ähmaselt kujutatud raudteejaamani – siin sai kunstnik inspiratsiooni Rail Balticu projektist. Hiljuti kuulsin Pääsukest avamas teose "Romulus II" (2012–14) motiive: Kapitooliumi emahundist on taiesel saanud hüään, kelle kohale kummardab Kadrina rahva­rõivaseelikus naine, hundi rinna all on poisslapsi kahe asemel üks, taamal leegitseb Vesuuv…
• Pääsukese teosed pole lihtsalt ilusad, vaid on ka tummised. Kui on tahtmist ja kirjaoskust, saab neid lugeda nagu sümboolikast pungil keskaegset kirikukunsti.
• Kindlasti on Pääsukese loomingu aktuaalsuse taga pidev areng, ent ka järjekindlus enda valitud teel. Ta on jäänud truuks maalikunstile, isegi 1990ndatel, mil juhtus nii palju uut ning huvitavat, nii et võis tunduda, et maalikunst jääb edaspidi kõige muu varju. Pääsuke ise ütleb, et siis, kui tulid uued meediumid, oli tema jaoks liiga hilja – ta oli juba viiekümnendates eluaastates.
• Elutööpreemia on Pääsuke saanud küll oma loomingu eest, kuid vähem oluline ei ole tegelikult seegi, et ka inimesena on ta imetlusväärne. Mulle tundub, et nii mõtlevad ka kõik tema sõbrad ja tuttavad, kellega mul on õnnestunud vestelda. Pääsuke on laia silmaringiga palju reisinud ning lugenud inimene, kelle lugusid elus ette tulnud seikadest on maru huvitav kuulata. Ta on alati viisakas, arvestav ja empaatiline, nii et poolteist aastat näituse ning raamatu kallal koos nokitsemist oli kõike muud kui väsitav või tüütu töökohustus. Ligi pooleks aastaks usaldas Pääsuke mulle ka oma ateljee võtmed, et saaksin põhjalikult uurida ligikaudu kümmet arhiivikasti, mis on täis fotosid, dokumente, kirju, visandeid ja palju muud. Alati ootas mind ees head ja paremat: vitamiinivesi, snäkid, vein ning parim seltskond. Tõtt-öelda ei suuda ma siiani ära imestada, et mulle langes osaks selline privileeg. Tiit Pääsukesega koos töötamine jääb ilmselt üheks olulisemaks elamuseks ja kogemuseks minu elus.
• Paar päeva tagasi jalutasime tema suurel ülevaatenäitusel Tartu kunstimuuseumis ja ta ütles (taas), et paljude teostega kohtub ta sellel näitusel ilmselt viimast korda elus. Pärast näituse lõppu lähevad maalid tagasi muuseumide hoidlatesse ja erakogujate kodudesse. Mina tahan omalt poolt vastata enam-vähem sama melanhoolse mõttega: olen end korduvalt tabanud kurvastamas, et minu ja Tiit Pääsukese vanuse vahel laiutab pool sajandit ja me ei saa järgmised 50 aastat head tuttavad või sõbrad olla. Kedagi nii erilist ja andekat kohates tahaks ometi, et ta oleks igavene. Oma loomingu kaudu ju ongi.
  • Joanna Hoffmann, "Tiit Pääsukeseks saab ainult sündida", 19.02.2021

• On raske leida teist elavat maalikunstnikku, keda saadaks niivõrd universaalne imetlus ja austus nagu Tiit Pääsukest. 1970. aastate keskpaigast on Pääsukese maalikunstile kriitilist kuldraami pununud plejaad lugupeetumaid kunstikriitikuid Mai Levinist Ants Juskeni. Näiteks 1982. aastal on Jaak Olep Sirbi veergudel märkinud, et 2mõni tema maal meeldib igaühele, kel maalikunsti vastu huvi". Mulle Tiit Pääsukese kunst üldiselt pigem ei meeldi. Teenigu see ülestunnistus siinse arvustuse intriigi.
• Pääsuke on kunstnik, kes armastab paradokse, dissonantse, lahtisi otsi ja mitmetimõistetavusi. Kui Henri Matisse sõnastas kunsti eesmärgiks võimaldada väsinud tööinimesele vaimset tugitooli, kus lõõgastuda, siis Tiit Pääsukese kognitiivselt nõudlik kunst esindab selle lähenemise vastandit. Pääsuke õppis noorukina Tartu kunstikoolis impressionistlikult valgust maalima, ent hilisem teekond viis ta järjekindlalt prantsuse kunstist eemale. Nii näivad tema kunstilised eeskujud pärinevat pigem klassikaliste itaallaste hulgast. Kui pidada koloristliku rafineerituse ja hea maitse etaloniks Renoiri, Matisse'i, Bonnard'i ja Dufyd (jah, paljastan siin oma maitse), siis leidub Pääsukese värvikasutuses igatahes üksjagu veidrat ja silmakriipivat. Muide, näituse kataloogist selgub, et Pääsuke pole Pariisi isegi külastanud.
• Olev Subbi ütles mulle kunagi, et hea maalikunstniku puhul ei ole võimalik öelda, milline on tema lemmikvärv või lemmikvärvikooskõla. Nii Subbi ise kui ka Pääsuke on selle kriteeriumi järgi head maalikunstnikud, kuigi väga erinevad (Subbi asetaksin kahtlemata pariislike esteetide-hedonistide ritta). Kui püüda Pääsukese väga avaralt paletilt siiski välja tuua kõige iseloomulikum, siis on selleks ühelt poolt mustad, valged ja kreemjad (beežid, hallid) ning teiselt poolt kärtsud ja tehislikud oranžid, roosad, rohelised, kollased, lillad toonid, tihtilugu ka teatav kahvatu sinine. Pääsukese värvikasutus on fovistlikult meelevaldne, ta armastab kontrasti ja dissonantsi. Ise on ta oma maalijatemperamenti nimetanud hispaanialikuks (selles puudub küll hispaanialik eleegilisus).
• Erinevalt mõnest nimekast kaasaegsest on Pääsuke ka hea joonistaja. Mõned joonistuslikud vormid on talle lausa signatuursed, näiteks kalaselja või linnutiiva siluetti meenutavad laugjad-teravad kujundid. Iseäranis varasemal perioodil on talle meeldinud lõuendile manada nõudliku vormi ja keerulise faktuuriga esemete plastilist materiaalsust. Ometi ei ole temast saanud omaenese virtuoossuse pantvangi, eriti käesoleva aasta­tuhande töödes on figuurid vahel antud Mudistit meenutava naivistliku tunnetusega. Iseloomulik on ka detailsete passaažide ja suuremate värvipindade, maalilise vabaduse ja geomeetriliste elementide kombineerimine.
• Inimese kujutamine oli Pääsukese kunstis iseäranis keskne varasel perioodil, mil eriti tema naisekujutistes nähti kinnitust kunstniku erilisest estetismist. Võrreldes Subbi ajatult kaunite modellidega ei ole Pääsukese maalide naised minu meelest ajaproovile alati nii hästi vastu pidanud. Pääsuke on öelnud, et maalis ei ole võimalik elada – vähemalt tema enda maalide õhuta ruumi tardunud kohati topislike inimeste puhul vastab see tõele. Samas lubab mõni fragment arvata, et Pääsukeses on kaduma läinud suurepärane aktimaalija. Inimese kujutistel puudub Pääsukese kunstis muude kujutistega võrreldes tähenduslik eelisseisund. Inimese kõrval esineb Pääsukese kunstis äratuntavaid kinnismotiive – linnud, topised, kosed, härjapead jms.
• Pääsukese kunst on oma kaasaegsetega võrreldes mängulisem ja eklektilisem, aga ka hermeetilisem ja krüptilisem. Arvatavasti pigem tagasihoidliku inimesena hoiab ta ennast oma kunstis meeleldi tagaplaanil – niivõrd kuivõrd see võimalik on. Igatahes sisaldab Pääsukese kunst suhteliselt vähe autori omamüüdiga pildile lisanduvat tõlgendusabi või taaka (eriti kui võrrelda näiteks Sarapuu või Arrakuga, kes mõjuvad oma loomingu elava maskotina). Autoripositsiooni ambivalentsus, sõnumi krüptilisus, irooniline mäng maalikunsti kui meediumi piiridega (ja nende piiride sees) ühendab Pääsukest pigem järgmise, Keskküla ja Toltsi põlvkonnaga, ent nendega võrreldes tundub jälle Pääsuke romantiline, traditsiooniline, maaliline.
• Pääsuke on keeruline kunstnik. Teda ei huvita üksiti ei mudistilik eksistentsiaalne sõnum ega sarapuulik absurd, ei arrakulik sürrealism ega põldroosilik sensuaalsus, ei subbilik harmoonia ega keskkülalik konflikt. Mulle tundub, et teda huvitavad need kõik ja sealjuures tihti mitu asja korraga samal maalil. Nii võib maal kujutada mitut (või tervet rida) üksteisest eraldatud kujundit, mis mõjuvad üksteisega hägusalt seostuvate mõttevälgatustena. Pääsukese kunstile kõige iseloomulikum, kõige pääsukeselikum ongi see teatav fragmentaarsus, dissonants, katkestatus, sisemine pingeseisund. Sellise laadi eeliseks on võimalus mahutada pilti palju visuaalset informatsiooni. Nõrkusteks on üksikkujundite lahtumine pilditerviku külluses ning eelkõige tervikmõtte hoomamatus. Õlekõrreks kunstniku kavatsuse dešifreerimisel on pildiallkirjad, mis on aja jooksul muutunud poeetiliselt kõnekamaks.
• "Nostalgiata" on hästi kokku pandud näitus, mis annab Pääsukese kui eesti nüüdiskunsti klassiku loomingust hea ülevaate. Kujutan ette, et iseäranis Pääsukese kunsti rohketele austajatele on see tõeline maiuspala, ülejäänutele huvitav peatükk eesti nüüdiskunsti lähiajaloost.
  • Tõnis Tatar, "Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata", Sirp, Sirp, 27.11.2020