Jakob von Uexküll

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

See artikkel räägib Europarlamenti kuulunud ökopoliitikust; tema vanaisa, Eestist pärit baltisaksa bioloogi (1864-1944) kohta vaata artiklit Jakob Johann von Uexküll.

Jakob von Uexküll

Carl Wolmar Jakob von Uexküll (sündinud 19. augustil 1944 Uppsalas) on ökopoliitik, filantroop, ajakirjanik, tõlkija ja filateeliaekspert. 1987–1989 oli ta Euroopa Parlamendi saadik, esindades Saksamaa Rohelist Parteid.

  • Oleme ülendanud laia tarbijavaliku meie ühiskondade kõrgeimaks eesmärgiks, olgugi et see on otseses vastuolus eesmärgiga säilitada elamiskõlblik planeet. Globaalne konsumerism hävitab biosfääri.
  • Aga mida tähendab see lugu, mida triumfeeriv lääs maailmale peale surub? Mida ütlevad meile väljatöötatud bioloogilised ja füüsikalised teooriad kõige kohta? Lühidalt kokku võttes – me oleme mõttetud robotliikurid, programmeeritud pimesi säilitama isekaid molekule, mida nimetatakse geenideks, kui tsiteerida nende kõige tähtsaimat propagandisti Richard Dawkinsit. Ja me elame samaväärselt mõttetus universumis.
  • Ainult ahnust arvestatakse tõsise argumendina – kui teenib kasumit, siis järelikult peab olema õige. Meie domineeriv lugu on küüniline ja skeptiline kõige suhtes, välja arvatud küünilisus ja skeptilisus. See asendab poliitika, eetika ja usu turuga.
  • Kui majandusdarvinistide lugu inimloomusest oleks õige, oleks meie isekas saamahimu ja ahnus meid ammu välja suretanud. Moraalsus poleks suutnud säilida, ja samamoodi meie ise. Kui meie vaba tahe on illusioon, mis mõttega seda siis arendatakse. Me vajame taas tasakaalutunnet ning selle saavutamiseks tuleb mehhanistlik visioon heita tagasi sinna, kuhu see kuulub. Moodsal bioloogial ja majandusel on meile paljugi õpetada, kuid neil ei ole mingit õigust monopoliseerida seda, kuidas me interpreteerime reaalsust ja inimkonna lugu.
  • Mõnele lähtepunktile on peaaegu võimatu midagi rajada. Kui me alustame oma üleilmset dialoogi eeldusega, et meil on vastanduvad väärtussüsteemid ja meid ühendab ainult ahnus, siis kindlustame, et igasugust tegevust on liiga vähe ja liiga hilja.
  • Kõige suurem oht, millega me praegu silmitsi seisame, ei ole mitte "business as usual" põhimõtte jätkumise võimatus, vaid ühiskondade kokkuvarisemise oht olukorras, kus meie liidrid kaotavad oma usaldusväärsust ning asendatakse obskurantismi ja ebatolerantsuse preestritega. Kohalikul tasandil tuleb hoolitseda majandusdarvinismi ohvrite eest. Alternatiiviks on konflikt ja sõda globaalsel skaalal.
  • Demokraatliku poliitika ja otsustusõiguse asetamine rahamaailma diktatuurist kõrgemale on kodanike, mitte ekspertide ülesanne. Meie valitud poliitikud ei tee seda, kui neid ei kannusta teie surve, tähendab meie kõigi surve.


  • Selleks võimalikuks keskmiseks sissetulekuks, mida keskkond suudaks taluda, ei ole kindlasti Rootsi keskmine. Isegi Rootsi keskkonnaminister tunnistas umbes viis aastat tagasi ÜRO tervisliku elukeskkonna konverentsil Sundsvallis, et kui rootslaste sissetulek ja tarbimise tase muuta ülemaailmseks normiks, suudaks maailm elatada vaid kümnendikku praegusest rahvastikust. Ökoloogiliselt talutav maksimum on tõenäoliselt lähedasem tänapäeva Kesk- ja Ida-Euroopa maade elatustasemele.
  • Kõik tootmisprotsessid tuleb üle vaadata, et luua tooraineringlusel põhinevat mahedat majandust, mis vähendaks loodusressursside kasutamist keskkonna taluvuse tasemeni ja soodustaks sellist taastuval toorainel põhinevat majandustegevust, mille puhul loodusvara taastumine ei ole ohus. Seda, mis looduses ei lagune, ei tohi toota. Jäätmed tuleb asendada remontimise, korduvkasutamise, sekundaarse tooraine ja korrastamisega.
  • Keskkonna puhastamiseks vajaminevad kulutused avaldavad suurte ja rikaste riikide eelarvetele juba üha tugevamat mõju. Sellised väikesed riigid nagu Eesti ei saa endale lubada isegi mitte ainukest suuremat keskkonnakatastroofi ega sellist majanduslikku “kasvu”, mis kahjustab looduskeskkonda.
  • Usk, et keskkonna võib ohverdada majandusliku "kasvu" heaks, on niisama levinud turumajanduse kummardajate hulgas, kui oli Marxi ideede pooldajate seas. Nad vaidlevad küll selle üle, kellele peaksid loodusvarad kuuluma, kuid mõlemad on veendunud loodusvarade ammendamatuses (või piiramatus asendatavuses).
  • On ju lihtne naerda nende meeste üle, kes paljude Euroopa suuremate ettevõtete eesotsas olles muretsevad, et nemad on halvemini organiseerunud kui keskkonnaprobleemidega tegelevad kodanikeühendused. Kuid väga murettekitav on asjaolu, et sellise mõjuvõimuga inimesed, kes on praegu Ida- ja Kesk-Euroopa ärimeestele ja poliitikutele eeskujuks, usuvad tõepoolest, et rikkumata looduslik keskkond on luksus, mida saavad endale lubada ainult rikkad ja “tugeva” majandusega riigid. Veelgi šokeerivam on nende usk, et keskkonnaõigused ähvardavad muudatusi, kohanemist ja majanduslikku kasvu.
  • Viimaste ametlike küsitluste põhjal tunneb keskmine ameeriklane umbes 1000 kaubamärki, kuid ainult 10 kohalikku taime... Neile, kes usuvad, et rikkumata looduskeskkonna eest maksmiseks on vaja tugevat majandust (Rooma Klubi hollandlasest liige Wouter van Dieren nimetab neid autistide kastiks), on vaja kedagi, kes vabastaks nad sellest vaimsest vangitornist ja aitaks neil mõista, et keskkond ei ole kulukas eraaed.
  • Tegelikult polegi meie jaoks muud võimalust kui roheline tulevik. See tee võib küll raske tunduda, kuid tulevik, milles keskkonna säilimine ei ole esimesel kohal, ei ole lihtsalt võimalik — see hävitab varsti isegi need, kes arvavad, et tugeva majanduse abil saab osta uue keskkonna.
  • Milleks püüda ehitada tulevikku, kui laseme jätkuda sellisel poliitikal, mis tapab meie lapselapsed? Kui me ei suuda veel seda tõde mõista, siis meie lapsed juba suudavad, ja mida paremini informeeritud nad on, seda pessimistlikumalt ja lootusetumalt nad elu näevad.
  • Asjaolu, et vabaturg on mõjus suunav mehhanism, ei tähenda veel, et see peaks olema süsteem, mis otsustab, millises koguses mida ja kuhu paigutada. Selliseid otsuseid peab tegema ühiskond, lähtudes seejuures keskkonna taluvuse ökoloogilistest ja vara hooldaja eetilistest kriteeriumidest.
  • Veendumus, et majandus on kõrgemal kõigist muudest väärtustest, on ebausk, mille on meile peale surunud sallimatuse ideoloogia. See röövib meie elult tähenduse, eesmärgi ja väärtused. See hävitab meie identiteedi, meie võime tajuda õiglust ja koostöövajadust ning ähvardab ohverdada kõik tulevased põlvkonnad praegusel ajahetkel elava vähemuse ahnuse altarile.
    • "Eesti tee rohelisse tulevikku". Aulaloeng Tartu Ülikoolis 6. septembril 1994. Tõlkinud Ehte Puhang. Tartu: Tartu Ülikool, 1994

Välislingid[muuda]