Jakob Johann von Uexküll

See artikkel räägib baltisaksa bioloogist; tema lapselapse, Europarlamenti kuulunud ökopoliitiku kohta vaata artiklit Jakob von Uexküll.

Jakob Johann von Uexküll (8. september 1864 Keblaste mõis, Läänemaa – 25. juuli 1944 Capri, Itaalia) oli baltisaksa bioloog, filosoof ja biosemiootika rajaja. Eesti keeles on valimik tema töid ilmunud raamatuna "Omailmad" (2012) "Eesti mõtteloo" sarjas.

"Omailmad"

Jakob Johann von Uexküll, "Omailmad", 2012.

Tolles eas olin ma midagi maleimelapse taolist. Ka kõige vilunumatel maletajatel kulus minu võitmiseks sageli tunde. Mu väga mõistvad vanemad leidsid, et see erutab mind asjata ja keelasid mul malemängimise ära. Hilisemas eas ei ole see mäng mitte kunagi suutnud minus erilist huvi äratada. (lk 11)
Kolmanda elamuse sain tudengina jahil käies. Mind saatis mu onu metsavaht. Olime tedrejahil ja märkasin, kuidas tedre-kana ja tema juba täiskasvanud pojad lagendikul ringi jooksid ning nokkides toitu otsisid. Laskmise asemel panin oma haavlipüssi lukku ja jälgisin looduse kütkestavat mängu.

Metsavaht ärritus: "Teist ei saa mitte kunagi jahimeest," ütles ta. "Seda mitte," kostsin mina, "küll aga loodusuurija." (lk 11)

Borisi elu oli tulvil romantilisi seiklusi ning et ta oli väga andekas muusik, õnnestus tal ohtralt ka naiste südameid murda. See Don Juan oli kaksteist korda kihlatud, kuni kolmeteistkümnes pruut sundis ta endaga abielluma ning tegi sellisele seiklemisele lõpu. Minu vanatädi Klara, protestantliku piiskopi tütar, sobis oma energilise iseloomu tõttu abikaasa kergemeelsust korrastatud radadele juhtima. Tädi Klara oli väga usklik ja tema käitumine imponeeriv. Hotellides jagas ta jootraha asemel vagasid traktaadikesi ning tähelepanuväärsel kombel tundsid rahaahned kelnerid end sellest meelitatuna, ehkki traktaadikestel igasugune rahaline väärtus puudus. (lk 12)
Samas olid need arvukad seiklused saadetud vaimsetest huvidest. Ta mõistis teistest varem noore Hegeli olulisust ning sai tema esimeseks õpilaseks, võideldes elu lõpuni innukalt suure meistri õpetuse eest. Ta andis oma seikluslikule omailmale Hegeli mõttelennuga õilsama hoo ning üritas oma eluviisi kõrgemate probleemidega sidudes igati õigustada, mida aga tema vend Jakob ei tahtnud sugugi tunnustada. Too nägi filosoofilises garneeringus, mille tema vend tavatses oma tegudele lisada, kerglase elulaadi tõelist põhjust ning jälestas seda kogu südamest.

Sellele ausale, praktiliste kohustuste täitmisega hõivatud mehele ei sobinud filosoofia üldse. Ta nägi selles üksnes mõistetega mängimist, millega sai oma südametunnistust rahustada ja kõike õigustada. (lk 13)

Minu vanaisa oli harjunud omaenese seatud eesmärke ka tõepoolest saavutama. Ta oli palunud Virtsu mõisa pärija Karoline von Roseni kätt tolle vanemate käest, kes võtsid tema pakkumise vastu. Kõik oli korras. Ainult vormitäiteks soovis ta jah-sõna kuulda ka noore seitsmeteistaastase tüdruku suust ja sai eitava vastuse. See ei heidutanud teda sugugi. Ta võttis neiu käekõrvale ja palus vanemate õnnistust. Tütarlaps oli liiga pelglik, et vastu hakata. (lk 13)
Ta oli kirglik jahimees, kes ei eksinud kunagi, sest ei tulistanud eales, kui polnud tabamises päris kindel. (lk 13)
Tal oli tähelepanuväärne võime ainult näiliselt vihastuda. Ühel päeval istusin ma ema seltsis puu varjus Haimre ilusa härrastemaja ees, kui me nägime, et isa väljus majauksest, sarjates raevukalt hooletut ametnikku, kuni see täiesti rusutuna minema läks. "Miks isa nii vihane on?" — "Ta ei ole üldsegi vihane," kostis ema. Ja tõepoolest, isa tuli täiesti rahulikult meie juurde ja lausus midagi ükskõikselt ilma kohta. Minu hämmastunud märkuse peale sõnas ta: “Need inimesed peavad lugu üksnes vihasest härrast. Sellepärast ei pea ma veel päriselt vihaseks saama." (lk 15)
Ma ei ole veel kunagi kohanud omailma, mis oleks olnud nii vahetu kui minu isa oma; suuremeelse ja kindlana, rikka ja ometi lihtsana oli ta meile, lastele, alati eeskujuks, sest siin mõõdeti meid õige mõõduga ja kaaluti õige kaaluga. (lk 15)
Kui mu isal oli tool, millel ta sai mugavalt istuda, ja laud, mille taga ta sai kirjutada, oli ta rahul. Mööblile ta muid nõudmisi ei esitanud. Mu ema suhtumine oli hoopis teistsugune. Mõte elust üüritud mööbli keskel oli tema jaoks kohutav. Vaid oma mööbel, mis oma maitse järgi seatud, andis talle oma kodu tunde. (lk 15)
Inimesel on väga tugev vajadus oma kodu ka teistes omailmades kehtestada. Kui mees piirdub enamasti sellega, et annab oma näo oma töötoale, täidab naine oma vaimuga kogu maja, mis väljendub tuhandes pisiasjas.

Kellel oli silma nende pisiasjade jaoks, adus meie majja astudes kohe, et siin elab suur daam, ning seejärel teda ennast kohates teadis ta, et ema silmis lugupidamise teenimiseks ei pidanud sisse astudes mitte üksnes loobuma oma tolmustest tänavajalatsitest, vaid jätma kõrvale ka tänavamõtted. Kes selle vaimse tseremoonia heal meelel läbi tegi, sellele tasuti sissepääsuga imeliselt rikkasse ja harmoonilisse omailma. (lk 16)

Pole vaja pikemalt süveneda Uexküllide suguvõsasse, kust ma põlvnen. Sama veri ja pikk traditsioon on kindlasti omailma loovad faktorid.

Perekonna nimi oli algselt Bardewisch ning see pärines väidetavasti Bremeni piiskopkonnast. Liivimaale tulnud esiisa sai esimese saksa linnuse lääniks ja võttis endale linnuse nime Uexküll. (lk 21)

Eestimaa rüütelkond, kuhu ma ka ise kuni selle hääbumiseni kuulusin, oskas oma sotsiaalseid ülesandeid suurejoonelisel viisil lahendada. Talupoegade vabastamise kõrval tuleb eeskätt nimetada "punase joone" seadust, mis eraldas igast rüütliomandist ühe osa, mis ei tohtinud minna üle mõisa suurmajapidamisse, vaid jäi talupoegade majandada.

Vene riigi Balti provintsides tegutsesid saksa rüütelkonnad alati vastavalt põhimõttele: "Üldine heaolu on tähtsam kui omakasu."

Milline laimulaviin juba Vene ajal "balti parunite" peale langes, on raske ette kujutada. Ja veel täna kõnelevad Eesti ajalehed kohutavast orjapõlvest, mida vaene eesti rahvas pidi saksa isandate all seitsesada aastat kannatama.

Ma sain nüüd vanade talupoegade seas viia läbi eraviisilise küsitluse, eriti Eesti selles osas, kus elas minu perekond: talupoegade üksmeelne arvamus sakslastest oli järgmine: "Sakslased on lollid, aga ausad." (lk 23)

krahv Alexander Keyserlingist:

On suveaeg - üleni valgeis rõivais sinisilmne majahärra, lumivalge juus kerges suvetuules lehvimas ilusa kardinalipea kohal. Minu isa ja mina oleme ainsad külalised.

Majahärra näitab meile aia keskel kõrguvat ümarat küngast, mille ta on kujundanud kiviktaimlaks.

Sestpeale läksid kiviktaimlad moodi, ent ühtegi neist ei rajatud tolle esimese põhimõtete järgi. Sest selle taimede korrastatus kujutas kõrgmäestiku taimestikku levimas orupõhjast mäetippu. Mõtlemapanev looduse koopia. (lk 24)

See küngas on meile võtmeks Keyserlingi omailma. Kes mõttes süüvib päikesepaistelise aasa vaatlemisse, kus mitmevärvilist» ja erikujuliste taimede kohal lendlevad liblikad, tiirutavad kärmed kiilid ja sumisevad ringi lennates kumalased, küllap see tunneb, et see aas ei ole mitte üksnes valgusküllane, vaid ka vaimuküllane moodustis, mis koondab võluvasse tervikusse kogu mitmevärvilisuse, erikujulisuse ja liikuvuse.

Kui uurija uurib selle põimingu üksikuid lõimi, siis tark üritab terviku koetise esile tuua, andes kaemusele kõrvaliste asjaolude ärajätmisega ülevaatliku vormi. Tark on kaugel sellest, et üritada loodust inimlikku mõistete süsteemi sobitada, ta soovib vaid tunda rõõmu looduse üha selgemini mõistetavatest imedest. Nii kandis Keyserling vaimupäikese valguses oma imeaeda alati silme ees.

Oma armastusväärsel moel üritas ta ka konventsioonide kütkes olevatele kaasinimestele avada tee sellesse imede maailma. Sest tavalisus tapab kõik imed. (lk 24-25)

Aleksander II õukonnas armastati Keyserlingi tema vaimukate ütlemiste tõttu. Eriti keisrinna austas teda väga ja küsis sageli tema arvamust. Ta mõtles oma poegade koolitamise peale ja päris Keyserlingilt, kas ta peaks laskma noorematel suurvürstidel ülikoolis õppida, kuna vanemad peavad ju saama sõjaväelasteks. "Lubage, Teie majesteet," oli Keyserlingi vastus, "et ma kordan teile kahe Berliini juudi vestlust, kes saavad kokku Brandenburgi väravate juures. "Kuule, Iisak," ütleb Samuel, "ma lasen oma pojal õppida kõige paremat asja, mis on olemas, ma lasen tal õppida õigust." "Kanäe," kostab Iisak, "lase tal pigem õppida vägivalda — vägivald käib alati õigusest eespool."

Keisrinna oli natuke tõre, ent möönis siiski, et ülikoolihariduse tõsidus suurvürsti elulaadiga kokku ei sobiks, ning loobus sellest mõttest. (lk 27)

Kodumaa mõjutab loodusuurijaid määravamalt kui kõiki teisi, keda äri või naudingud on kõike nivelleerivasse Euroopa tsivilisatsiooni tõmmanud, sest kodumaa on see, kes inimese ja looduse suhte kaudu annab esmase kaemuse ja juhib mõtlemise esmastele radadele. (lk 55)
Mida muud leiab Kesk-Euroopa elanik linnast maale minnes kui teid, mida on ehitanud inimesed, põlde, mida on äestanud ja kündnud inimesed, aasu, mida on nutnud inimesed, ja metsi, mida inimesed on maha raiunud ja uuesti istutanud?

Talupojal, kes võitleb otseselt maaga ja tunneb muret tuule ja ilma pärast, on veel aimu sellest, mida tähendab loodus, ent linnakodanikul seda enam ei ole. Tema jaoks on loodus oma tegeliku näo peitnud ja võtnud vormi, mille inimene on talle peale surunud. Nii on loodus muutunud rattakeseks moodsas inimeseks olemise suures masinavärgis. (lk 55)

Õnneks on eriti Kesk-Saksamaal kanaliseeritud jõgede ja köisraudteede kõrval ka imelisi metsi, kus on kodu leidnud idüll ja romantika. Aga idüll ja romantika ei ole enam puhas loodus, nad on inimese ja looduse suhte idealiseeritud väljendus.

Prantsusmaal puudub ka see viimane ühenduslüli. Seal on loodus pea täielikult välja juuritud, välja arvatud lõunas, kus isegi mitte hotellid, kasnnod ja autod ei suuda täielikult alla suruda Itaalia maastiku ilu. (lk 56)

Aga isegi soodsaimal juhul, mil loodus astub Kesk-Euroopa elanikule vastu millegi suurena, mis on kõrgem kõigest inimese tehtust, mõjub ta siiski kutsuvana ja pakub mõtetele ideaalset elu- ja kasvupaika, kus meel on lahe ja rahulik. (lk 56)
Hoopis teisiti on lood Eestis. Seal on looduses midagi võõrast, sageli vaenulikku, suisa salakavalat ning rahutukstegevat. Ta ei ole seal ei ilus ega õilis; romantika ja idüll on seal võõrad.

Sellel maal on loodus veel tugev, suisa ülivägev. Igal sammul on tunda, et ta valitseb inimeste meelte üle. Mitte ühelgi teisel maal ei ole nii ohtralt kohutavaid tondilugusid kui Eestis, alati on need lood ähvardavad nagu loodus isegi.

Mis imet siis, et sellel maal hoiduvad inimesed rohkem üksteise ligi kui kuskil mujal, muretsedes ühiselt, rõõmustades ühiselt ja tehes üheskoos tööd. Ühistöö aga saab edeneda vaid hästi toimivates organisatsioonides. Nii näeme me, et Eestimaa elus on väga tugev sellesuunaline tendents.

Sotsiaalsetel suhetel on oma osa selle tendentsi tugevdamisel. Võõrast tõust ja võõra keelega talurahva massi kohal moodustab saksa maa-aadel koos saksa arstide ja pastoritega üksnes õhukese kihi. (lk 56)

Eestlane on virk, kaine ja kokkuhoidlik talupoeg, aga tema puhtmateriaalne mõttelaad eraldab teda sakslastest kuristikuna. Vääramatu kasusaamise vaim on nagu igal pool mujalgi täiesti viljatu. Iga tellis, iga nael on saksa kultuuri produkt. Tallinna kõrgest kirikust kuni selle maa imetlusväärse agraarseadusandluseni - kõikjal hõljub saksa hingelaad. Sellel maal on kas saksa kultuur või kultuuri ei olegi.

Puhas materialism ei toimi, niipea kui igaühe ette seatakse kõrgemad nõudmised ja nii on see eesti rahva puhul iga suurema erutuse korral, mis käib läbi maa: sellel pole mingit sisemist pidet ja see on abitult massisugestiooni meelevallas.

Selle alatiseks massina eksisteerimisele määratud rahva suhtes ei moodustaiisaksa aadel mitte teist seisust, nagu see on muudel maadel, vaid ta on üleüldse selle maa organisatsioon. (lk 57)

"Tähendusõpetus"

Lk 317-378, tlk Mari Tarvas.

[M]e oleme loonud kõikide tarbeesemetega sillad oma isikult looduse juurde, millele me seejuures ei lähene, vaid millest me üha enam kaugeneme. Siis oleme asunud üha kiiremas tempos rajama sildu sildadele, mida looduslähedasel inimesel on juba lihtsate masinate ehituse puhul raske märkamata jätta. Suurlinnas ümbritsevad meid veel vaid kunstlikud asjad, sest me oleme loodustervikust välja rebinud ja tarbeesemeteks muutnud isegi meie puud ja lilled, mida me omatahtsi välja valime ja istutame. (lk 364)

Tema kohta

Uexküll oli bioloogiaprofessor Saksamaal, 20ndatel ja 30ndatel kirjutas ta raamatuid ja artikleid sellest, kuidas elusolendid tajuvad ümbritsevat maailma, eriti aega ja ruumi.

Tema kirjutatut pole raske lugeda, vähemalt kui võrrelda mõne teise raamatuga, millest ennast elu jooksul tuleb läbi närida. Ta üritab kogu aeg olla väga selge. Ja tal pole olnud midagi varjata; kui ta on milleski kahelnud, on ta selle otse välja öelnud.

Samal ajal on ta väga tagasihoidlik. Nii tagasihoidlik, et ta arvab, et tema tehtu ei erine suuremat sellest, mida teised enne teda on teinud. "Teoreetilise bioloogia" eessõnas kirjutab ta, et läheb edasi mööda sama rada, mille Helmholz ja Kant juba enne sisse on käinud. Nemad väitsid, et me ei saa mõista ümbritsevat tegelikkust - või iseennast - mitte kuidagi teisiti kui omaenese meelte kaudu. Ja meeled ei registreeri tegelikkust passiivselt, nad töötlevad seda; kõik, mida me tajume, on tugevasti töödeldud.

Niisiis pole mõtet rääkida väljaspool olevast tegelikust tegelikkusest, sellest ei tea me midagi. Me tunneme ainult töödeldud jäljendit. Bioloogia saab uurida, kuidas meie meelteaparaat on struktureeritud, kuidas see tegelikkust redigeerib. Ja kuidas teiste elusolendite teadvus meie omaga võrreldes töötab. (lk 195-196)

Kuidas on ajast saanud okastraat? Kui me ise oleme selle kaasloojad, kuidas on see siis saanud meid endasse sulgeda?

Sellele ei anna Uexküll mingit seletust ja seda ei saa ükski inimene ka temalt oodata. Ta kirjutas sellest, mida pidas ajataju kõige lihtsamateks ehitusklotsideks: taktist, rütmist ja suhtest lihaste liikumise ja ajataju vahel. Nende uurimist pidas ta oma ülesandeks, nendega töötas ta oma laboratooriumis. Esimestest lehekülgedest peale on selge, et ta andis endast parima. (lk 197)

Peter Høeg, "Piiri peal". Tõlkinud Tiina Toomet, 2004

Välislingid