Mine sisu juurde

Nimed marmortahvlil II

Allikas: Vikitsitaadid

"Nimed marmortahvlil II" on Albert Kivika romaan, mis keskendub tagalaelule Vabadussõja aastatel. Vabatahtlike sõjategevus on esitatud taustamaterjalina, mitte keskse tegevustikuna. Peatagelasest Henn Ahasest on saanud staabikirjutaja, kelle tõeliseks kireks on kirjandus. Albert Kivika kombel on temast saanud futurist. Tegelaskujude seas on äratuntavad mitmed tolle perioodi kirjandustegelased, eelkõige rühmituse Siuru liikmed. Tsitaadid väljaandest: "Nimed marmortahvlil. I ja II osa", Tallinn: Leksiko, 2003

  • [Tääker:] "Parunitel on ju nüüd jälle oma uus salamanööver, pärast seda kui nende vägev Balti hertsogiriik ühes okupatsiooniga nii haledasti nässu läks. Saksamaast pole kah neile enam asja, pole seal enam keisrit ega kedagi, kes paruneid toetaks. Sotsialistid ja demokraadid valitsevad seal riiki nagu meilgi. Parunid tahavad lüüa siis nüüd mesti vene valgekaartlastega — et siis on kõik nuudi- ja nagaikavennad jälle koos. Tahavad Judenitši abil Venemaal tsaari jälle pukki upitada ja landesveeri abil jämeda otsa Baltimaadel uuesti enda kätte võtta — et siis oleks jälle kõik, nagu oli okupatsiooniajal ja enne sõda." (lk 274)
  • "Aga adjutant ütles ju siin praegu, et nõutakse ainult eesti vägede tagasitõmbamist Läti territooriumilt," alustas Karrask nüüd uuesti. "Mina ei mõista, mis need eesti väed sinna Lätimaale üldse tükivad, pole see ju eestlaste maa. Tulgu oma piirile tagasi ja kaitsku ainult oma maad."
"Aga kuidas," küsis Tääker, "lätlased on ju meie liitlased ja meil on seal ühine front enamlaste vastu. Kui Läti jääb enamlaste või parunite alla, kas sina arvad, et meiegi siin enam kaua vastu jõuame? Ja näe, Laidonergi ütles, et sõdida tuleb ikka võõral pinnal, et oma maa jääks terveks. No miks ei peaks siis meie väed Lätimaal sõdima nagu Narva ja Pihkvagi taga?"
"Ilus küll," ironiseeris nüüd Karrask korraga väga iseteadvalt, "aga natuke ikka imelik see päkapiku Eesti sõjapoliitika! Nüüd, kus oma maa punaste alt vaba, minnakse juba võõraid maid ahnitsema. Kas tahetakse siis viimaks Lätist soetada endale ka asumaa?" (lk 275)
  • [Karrask:] "[---] Eesti valitsus on hakanud väga ohtlikku poliitikat ajama, kui ta tahab landesveerile vastu hakata. Meie ei või ju ometi suurt Saksa riiki oma vaenlaseks teha. Ja punaste vastu võitlevad nii nemad kui meiegi."
"Aga miks nad siis siia trügivad?" küsis Tääker, "Riiast pääseb ju palju otsemalt punaste vastu kui siit."
"Kas sa kuuled," ilkus nüüd Mõdrik väga mürgiselt, "või muudkui lasku aga landesveer oma parunitega vabalt Eestisse marssida, visake püssid põõsasse ja kummardage maani tagasitulnud härrade ees. Seda sa vist tahaksid, va parunite kintsukaapija." (lk 275-276)
  • Aga ka haiglas oli nüüd kuum. Ja Ahasele tundus, nagu haiseks siin ka haavamädast ja surnutest rohkem kui muidu. Imelik, ise kuude kaupa siin olles ei olnud ta peaaegu kunagi märganud seda lõhna. Kuid nüüd väljast tulles paiskus talle alati esimesena vastu see lahingutes puruksrebitud inimliha mädanemise hais, mis ei rippunud siin mitte ainult õhus, vaid ka seintes, põrandates, riietes ja sängides lamavate haavatute ning neid talitavate halastajaõdede hingeõhuski.
"Oi, minu peigmees jälle siin," hüüatas paks ja elatanud õde, kes siin väsimatult tubade vahet jooksis ja omal ajal Ahastki oli põetanud.
Ahas lõi raksudes oma rautatud tankide kannad kokku ja õde ulatas talle naeratades oma higise kuuma käe.
See oli ikka nõnda nagu mõne kirjutamata eeskirja järgi, et siin surma ooteruumis tuli naljatella ja lõbus olla. (lk 278-279)
  • [Laanest:] "Ja Judenitš, see on ju ka teada, mis sorti seikleja see on. Ta sõdib ju ikka oma "ühise ja jagamatu" Venemaa eest, nagu need teisedki seal, Koltšak ja Denikin. Ta on ju ennegi lubanud selle "tšuhhonskaja respublika" valitsuse vastu otsa ümber pöörata, niipea kui ta enamlastega valmis on ja Petrograd on langenud. Ta ei taha meie iseseisvusest enam midagi teada, kuigi ta ainult meie vabariigi armust endale jalad alla sai."
"Ühesugused röövlid kõik," tähendas nüüd Ahas, "ei ole see Judenitš targem kui Bulak-Balahhovitš oma bandega. Ja asjata oli meie valitsusel üldse jändama hakata selle vene valgekaardi kõntsaga. See on halba varju heitnud kõigile meie rahva õilsatele vabaduspüüetele ja kangelaslikulte võitlusele selle eest. Röövlipealikutega komplotis olla, saab ka ise selle au osaliseks."
Ja Ahas lõi käega, sest ta vihkas neid vene valgeid hoopis enam kui enamlasi.
"Kas nüüd just seda," naeratas Laanest vaevaliselt Ahase ägedusele, "sõja olukorras tuleb kõik võimalikud abinõud ära kasutada, siis ka vene valgekaart. Ja abi sellest Judenitši armeest meie frondil on ju ka olnud, seda ei saa salata, nagu on meile abi ka nendest teistest, Denikinist ja Koltšakist, kes seal mujal enamlaste vastu võitlevad."
"Aga see närune abi võib meile nüüd väga kalliks minna," väitis Ahas.
"Tjah," vastas Laanest, "aga kes siis võis teada, et nad meie vastu nii ülbeks lähevad."
Laanestil oli muidugi õigus, seda ütles Ahase endagi mõistus. Kuid talle oli ikka ja alati vastik olnud see teadmine, et oma vabariigi eest tuli võidelda just koos mingite vene valgekaartlastega, selle kõige mustema ja tagurlikuma elemendiga maailmas.
"Aga mis teha, kui oleme nii väikesed ja meie jõud on üksikult nii nõrk," resoneeris Laanest, "Ainult suurrahvas võib endale vabalt võitluskaaslasi valida." (lk 280-281)
  • "Eks ta hale ole see meie väikerahva värk," möönis Laanest kibedusega, "ikka peame me nähtavasti suurtele olema see kasukas, mida jagatakse ja kes kunagi sirgelt ja vabalt oma teed ei saa käia." (lk 281)
  • Kui Ahas sel õhtupoolikul pärast staabitöö lõppu hakkas marssima oma sõduritoa poole, mis asetses all-linnas, tundis ta järsku, et ta ei taha sinna praegu minna. Ta nagu kartis oma raske meeleoluga täna üksi jääda, kuigi ta muidu nii väga üksindusega oli harjunud, sellest lugu pidama ja seda isegi armastama oli õppinud. Sest üksinduses oli Ahase meelest sügavust, kaunidust ja vabadust. Ainult üksinduses oli inimene tema ise ja ainult üksinduses oli ta kaitstud kõige selle eest, mis elu võib saata vastumeelset, kibedat ja alamustunnet sisendavat. (lk 282)
  • Sest raamatute maailmas, seal oligi seda kõige puhtamat ja õilsamat rõõmu ja meelelahutust, see oli nagu teine, parem elu, mis asetses küll kusagil väljaspool reaalsust, kuid oli ise siiski nii reaalne. (lk 283)
  • Ühel päeval, kui Ahas oli alles haiglas, kuid juba paranemisel, tuli teda sinna vaatama ka Ralf Rott. See oli reaalkoolist ja Ahas oli temaga tihti varem kokku puutunud Noorsoo Rahvusliku Liidu avalikel kõnekoosolekuil, kus mõnikord oli vaieldud ka kirjanduslike küsimuste üle ja kus Rottki oli sõna võtnud. (lk 285)
  • Seletas siis Rott ka teoreetiliselt oma loomingulisi printsiipe. Kõigepealt tuleb ainult lõhkuda ja purustada, sodiks lüüa kõik vana, mis kirjandust kui vaba kunsti kammitsas hoiab. Aga niikaua, kui ei ole vana maha lõhutud, ei saa ka uut looma hakata. Tuli lammutada riimid, rütm, sõnad ja silbidki pihustada, et oleks täielik vabadus otsast peale hakata. (lk 285)
  • Rott oli otsustanud siis kuulutada enda avalikult poeetkonna diktaatoriks ja hakata välja andma ka oma päevakäske. Ta kutsus ka Ahast endaga ühinema, et oleks üks diktaator luule, teine proosa alalt. (lk 285)
  • Muidugi ei olnud futurism senises kirjanduses enam täiesti tundmatu maneer. Sellega oli katsetanud juba enne Maailmasõda "Kollase Komeedi" kirjanikerühm, mis koosnes ka ainult kahest mehest — Emmanuel Viinalasest ja Konrad Vohabist — ja neistki oli üks luuletaja, teine prosaist. Nad olid aga saanud väga mõnitavate arvustuste osaliseks, isegi Gottfried Tertsius oli tookord oma maapaost nende vastu kirjutanud üsna sapiselt, iseloomustades nende "Kollast Komeeti" kui pehmet paberit, millel on ainult üks teatud otstarve, ja nende fantaasiatuld kui tulekahju paberihunnikus, mis kedagi ei soojenda. Nad ehk ei oleks selle pärast oma edaspidiseid katsetusi jätnud, kuid parajasti oli puhkenud suur Maailmasõda, kus kogu kirjanduslik elu oli mitmeks aastaks soikunud. Revolutsiooni ajal, kus see uuesti oma varjusurmast ärkas, ei olnud nad oma rühma siiski enam elustanud ja katseid korranud. Nad olid koguni samal ajal asutatud "Orhidee" kirjanikerühmas ühinenud endiste "uus-parnaslastega", oma tookordsete vaenlastega, ning Emmanuel Viinalasest oli saanud koguni selle rühma kuulsam ja laineidlöövam poeet teise niisama kuulsa naisluuletaja Mai Muraka kõrval. Ja oli üsna vähe, mis temast kui kunagisest "Kollase Komeedi" luuletajast futuristlikku ta hilisematesse luuletustesse järele oli jäänud. (lk 286)
  • Nende "diktaatorlik" tegevus oli kooltöö lõpul soikunud, pealegi kui sellele varsti järgnes kooliõpilaste üldmobilisatsioon ja Ahaski uuesti pataljoni astus. Aga varsti käis Rott juba uue ideega ringi. Nad peaksid nüüd välja andma ka oma esimese koguteose, et mitte ainult kirjutusmasina, vaid ka trükisõna kaudu levitada oma kunsti. Ahasel ei olnud midagi selle vastu, ainult ta ei teadnud, kas selleks on võimalusi. Kuid Rott oli juba ka sellele mõtelnud. Ta oli käinud "Orionis" ja seal asjast rääkinud. [---]
Ahas siis valiski oma valmisolevast tagavarast paar miniatuuri ja andis need Rotile. Ja Rott läks nüüd uuesti kirjastusse. Ja tuli päev hiljem Ahase sõdurituppa ja teatas, et kirjastus on nõus. Honorari küll ei olevat lubatud maksta, kuid see ei olnud nende arvates tähtiski, peaasi, et kirjastus juurdemaksu ei nõudnud. Ja paar nädalat hiljem oli koguteos väljas ja kandis pealkirja "Nülitud konn". (lk 287-288)
  • "Primavera" — see oli väike kunstiühing, mis siin alles saksa okupatsiooni ajal oli asutatud ja millel olid ka oma väheldased ruumid kesklinnas. Need olid küll ainult ühingu ateljeed, kus kunstnikud andsid õpetust oma õpilastele, kuid siin käidi vahetevahel ka koos. Tulid kunstnikud ja ka mõned Tartus olevad kirjanikud. Ahaski oli käinud seal Pärlini kutsel mõned korrad. (lk 291)
  • [Gottfried Tertsius:] "No mis te teete siis siin?"
Aga ta nägi isegi, mis siin tehti, ja haaras sealsamas ka ühe albumeist. See sattus olema Pablo Picasso. Kui ta seda mõnd aega hooletult oli sirvinud, torkas ta sõrmega ühele pildile ja muigas:
"Ja see olevat kunst."
See oli seesama, kus olid segi paisatud fragmendid viiulist ja ka teistest muusikariistadest.
"Eks ole, kunstnik on ikka palju kergem olla kui kirjanik," ironiseeris meister Ahase poole pöördudes, "tõmba ainult paar-kolm kriipsu risti-rästi — ja pilt ongi valmis, muudkui riputa seinale. Sina aga näe aastate kaupa vaeva üheainsa novelliga."
"Noh, mis raske see kirjaniku-ametki on," naeris talle Pärlin vastu, "võta ainult sõnaraamat kätte ja kirjuta sealt õiged sõnad paberile. Sõnaraamatus on ju kõik sõnad olemas."
Nad naersid nüüd, kaasa arvatud ka Ahas, kes tähendas:
"Eks ta üks mäng ole."
"Jah muidugi," nõustus Tertsius kohe, "aga miks ka mitte? Sest kogu kunst, ka kirjandus kaasa arvatud, on ju kõik paljas mäng, mida tõsised inimesed ei saa tõsiselt võtta."
"Peaasi, et on huvitav," tähendas Pärlin.
"Muidugi," möönis Tertsius, "igavus, see on igasugusele kunstile kõige kindlam surm." (lk 293)
  • Ning Gottfried Tertsius, tema oli ikka üks kõige tähtsamaist praegu, kuulus oma stiilikindlate ja meisterlike novellidega ja peenes impressionismis kirjutatud romaanidega. Vähe sellest, ta oli ka teoreetik ja autoriteetne arvustaja, kes oli ümber hinnanud ja troonilt tõuganud terveid valitsevaid kirjanduslikke voole ning teed rajanud uutele. Ta oli nõnda nagu kogu oma maa moodsa vaimuelu juhtija, sest ta toimetas ka kõiki kirjanduslikke ajakirju, mis kusagil ilmusid, algatas rühmitusi ja ühinguid ja võitles nende eest. Ta oli ju ka üks "Uus-Parnassi" liikumise algatajaid, mis oli hoopis uue lehekülje pööranud kogu senises kirjanduse ajaloos. Liikumine oli ise küll pealetulnud Maailmasõja tõttu vaibunud ja seda kandev kirjanikerühmgi hajunud, kuid selle sihid ja vaated — "Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!" — olid muutunud juba ammu endastmõistetavaks.
[---] Peamiselt tema energilisel algatusel oli ju jälle teoks saanud uus kirjanduslik rühmitus "Orhidee", mis nüüd küll juba lõhki oli läinud, kuid revolutsioonile järgnenud aastal ja saksa okupatsiooni ajal uut suurt kirjanduslikku elevust tekitanud ja uusi tähti eesti kirjandustaevasse tõstnud. (lk 293-294)
  • Tertsius, sorinud pisut aega Picasso albumis, viskas selle tagasi ja pöördus Ahase poole:
"No kas te kirjutate nüüd jälle ka midagi?"
Ahas mühatas kuidagi vastu, et ta ikka kirjutab, aga mitte enam niisuguseid nagu need, mis praegu trükis on.
"Kuidas mitte niisuguseid?" küsis Tertsius.
"Nojah, niisuguseid lihtlabaseid külajutte," täiendas Ahas.
"Ärge ütelge," vaidles nüüd Tertsius vaevaltmärgatava muigega, "need on teil head asjad, kirjutatud väga heas ja lühidas Maupassant'i novellitehnikas. Ka realistlikus laadis võib kirjutada värskelt ja huvitavalt, kõik on ainult võimete küsimus. Seesama Picasso seal, ta algas ka realismiga, maalis siis kubistlikult, kuid olevat nüüd uuesti oma vana žanri juurde tagasi pöördumas."
"Aga need minu jutud ei olnud õieti trükkimiseks kirjutatudki," väitis nüüd Ahas.
"Seda parem," vastas Tertsius, "inimene kirjutab siis just kõige paremini, kui ta kirjanik ei olegi." (lk 294-295)
  • "Aga see on nähtavasti kõigi meie kultuuriloojate ja ka kultuuri enda saatus, et seda tuleb luua pooleks näljaga," jätkas Tertsius. "Ja olla kirjanik väikerahvale, kes ise on nii vilets ja vaene, on väga tänamatu saatus. Mis on ühe suurrahva kirjanikul viga? Charles Baudelaire, ta ei kirjutanud rohkem kui üheainsa luuletuskogu, elas sellest terve oma eluaja ja jõi oma absinti. Aga tema taga oli ka suur prantsuse rahvas. Ning mõni Walter Scott, Guy de Maupassant, vennad Dumas'd, nad ajasid oma muinasjutuliste honoraridega hiigelvarandused kokku."
"Aga meil lasti Juhan Liiv nälga surra," nentis nüüd Ahas. (lk 296)
  • [Tertsius:] "[---] Varem oli ju päris mõeldamatu, et meil keegi kirjandusest saaks ära elada. Juhan Liiv katsus seda, aga jäi nälga ja läks hulluks. Aga nüüd hakkab juba paistma, et saab, meil on juba terve rida kutselisi kirjanikke, kes mingit muud kõrvalametit ei pea. Ja elavad ära. Ning kui kujuneb välja ka omariiklus, võib oletada, et asi veelgi peaks paranema. Aga sellest hoolimata jäävad meie väikerahva olud kirjanikule ikkagi kitsaks. isegi suurvaimu tee oleks okkaline meie rahva juures ja nõuaks suurt sangarlust, et eksisteerida ja ennast maksma panna."
"Nojah, kui see omariiklus nüüd jälle ei varise," ütles nüüd Ahas välja kogu oma raskuse, mis teda terve päeva oli vaevanud.
"Ei varise?" tõstis Tertsius jälle oma prillid.
"Nojah, kui landesveer maad jälle ei okupeeri," lisas Ahas.
"Jah, olukord frondil on vist küll sandivõitu," möönis Tertsius, "aga kas sellest just uut okupatsiooni tuleb, ei taha nagu uskuda."
"Ehk antakse sellele landesveerile veel mööda muhku," arvas Pärlin ja kritseldas midagi paberitükile. (lk 297)
  • Ahas ei saanud sellele enam midagi vastata, sest sealsamas kisti ruumi uks suure hooga lahti ja sealt küütis nüüd sisse mees, kes oli vähemalt pool Koljatit ja keda oleks võinud pigemini pidada mõneks pommitõstjaks kui kunstijüngriks. Kuid ta oli seda siiski ja pealegi mitmel alal. See oli müüdimeister Konstantin Seebulon, kes arhailises ja hardas stiilis lõi legende pühakutest ja nende imetegudest, maalis idüllilisi asju loodusest, mõne kivi, mõne kännu, ja tegi õhulisi ja lillelisi vinjette ning illustratsioone raamatutele. Ahas oli ikka pidanud imestama selle mehe suurt kontrasti tema teostega võrreldes. Sest niisama elukauged, nagu olid kõik ta legendid ja maalingud, niisama vitaalne ja teovõimeline oli mees ise. Ta nagu pragises suurest energiast, mis tulvas ta kogukast kehast. Teda jätkus kõigeks, ta maalis ja kirjutas, organiseeris kunstinäitusi ja žüriisid, käis kontsertidel ja kirjutas muusikaarvustusi, tuhnis muuseumides ja antikvariaatides, hankis ühingule ateljeede jaoks mööblit ja seltskondlikku toetust, sest peale muu oli ta ka kunstiühingu esimees, kogu asja algataja ja selle hing. (lk 297)
  • Oli õige, et Tertsius siin kodumaal mitte ei olnud hakanud ainult suitsetama, vaid oli jõudnud võtta ka naise, ja räägiti, et see toonud talle kaasa ka maja koos pehme pesaga…
Aga nüüd kuuldi jälle kedagi tulevat. See oli noor kunstnik Fabian Veede, kes ka alles hiljuti Münchenist kodumaale oli jõudnud ja võis maalida ja joonistada nii futuristlikult, kubistlikult, kuubofuturistlikult kui ka ekspressionistlikult. Teda peeti üldiselt nagu mingiks enfante terrible’iks, sest ta aina mängles ja virtuoosles oma kunstiga. Ning ta ise oli alles otse poisikeselikult noor ja teda oleks võinud pidada kas või tütarlapseks, kui ta mitte ei oleks kandnud väikest lõuahabet, nagu oma mehelike omaduste allakriipsutamiseks. Aga ta oli väga moes, eriti oma futuristliku graafikaga, sest peaaegu kõik uuemad kirjanikud lasksid oma raamatud Veedel illustreerida või tellisid temalt vähemalt kaaneilustuse.
Temaga ühes tuli ka skulptor Adam Pürkopp, juba puhastverd ekspressionist, kes oma kujusid modelleeris väga dünaamilises tehnikas, sest ka tema oli tulnud Saksamaalt, kuigi mitte Münchenist, vaid Berliinist. Üks ta hoogsalt väljavenitatud naiseportree kipsis seisis siinsamas ruumis laual.
Ning tuli ka kunstnik Villem Vasar, inetu ja mannetu kehaehitusega mees, kellele ta ülikondki sobis selga halvasti. Ta vormitu, ilmetute silmadega ja pisut rippuva alahuulega nägu oli kaugel nende maastikkude kaunidusest, mida ta maalis. (lk 298-299)
  • "Oh, lootuseta on see asi igapidi, kas iseseisvusega või ilma," tähendas meister Vasar nüüd väga pessimistlikult, sest ta paha tuju näis ikka veel jätkuvat, "väikeseks ja vaeseks jääb meie rahvas ikkagi. Ja olla ainult ühe väikerahva kunstnik, selles on nii vähe ülendavat. Kõik suured plaanidki kuivavad siin kokkuja jäävad nii imepisikeseks. Ma pean ütlema, et ma siin kodumaal viibides veel kunagi pole tundnud õiget tuult oma tiibade all." (lk 300)
  • [Tertsius:] "[---] Nõuab ka edaspidi sangarlust ja enesesalgamist olla oma väikese rahva kirjanik või kunstnik." (lk 301)
  • [Veede:] "Ei, mina loen kirjandust alati heameelega," ütles ta, "ma loen vahetevahel, kui igav on, näiteks Goethet ja Schillerit. "Fausti" olen ma vähemalt kolm korda läbi lugenud. Aga mul on sealjuures ikka tundmus, et see ei ole kunst."
"Kuidas? Goethe "Faust" ja ei ole sinu meelest kunst?" imestas Seebulon.
"Aga ma loen ka ajalehte," vastas Veede, "aga ega see sellepärast veel kunst ei ole, et ma seda loen."
"Mis sa sellega tahad öelda?" ei saanud Seebulon aru.
"Ma tahan sellega ütelda, et kirjandus ei ole üldse kunst, nagu seda selleks peetakse. Sest sõnaga, kuidas saab sõnaga üldse mingit kunsti teha?"
Kõik hakkasid naerma, arvates, et Veede teeb nalja ja üsna sündsusetul kohal. Sest Veede, tema mõttekäigud olid tihtigi hoopis isesuguse loogikaga. Mõneski suhtes naiivsed ja ootamatud. Ning peale kõige muu oli ta ju futurist. (lk 306)
  • "Ei, Veedel on õigus," ruttas nüüd ka Tertsius vaidlejate vahele, "kirjandus ei ole tõesti mitte kunst, vaid ikkagi mingi pool- või hädakunst. Sellele veendumusele olen minagi ammu jõudnud. Ühelegi teisele kunstile ei ole niipalju kõrvalülesandeid kaela aetud kui kirjandusele. Ta peab olema õpetlik, ta peab olema kasvatav, ta peab olema moraalne, tal peab olema oma tendents ja siht, paremal juhul oma idee. Ühe sõnaga, temast peab midagi kasu olema. Ja kõik see, mis kirjandust lähendab kunstile, on tõrjutud tagaplaanile ja võib olla nagu ainult muuseas. Aga mis on kõigil neil asjadel kunstiga tegemist? Ei mingit. Võib olla, et kunagi ka kirjandus oli kunst, aga nüüd on see täitsa nahka pandud kõigi moraaliköstrite ja rahvavalgustajate ja ka kirjanike eneste poolt. Ei, kirjandus ei ole tõesti mitte kunst, samuti kui kehakultuur ei ole mingi kultuur!"
"Selle peale vanad eestlased jõid," naeris Pärlin ja tõstis klaasi. (lk 307)
  • Kuid vabariik pääses ka seekord. Sest sündis jälle ime, nagu see oli sündinud talvel, kui punane rinne oli seisnud juba Valklas, otse Tallinna külje all, ja vabariiki ei näinud päästvat enam miski. Nagu siis korraga üleöö vapraks ümbersündinud rahvavägi pani seisma kõik punaväe edasitungid ja asus ise rünnakule, sündis temas nüüdki see üleloomulik jõud, mis viis ta landesveeri purustamisele. Ning tuli sellest halastamatu ja metsik võitlus elule ja surmale vabariig ja hertsogiriigi vahel, nii halastamatu, et ei võetud vangegi ega antud ennast ka ise vangi. (lk 307-308)
  • Pisitillukesed piisad sünnitavad nire, niredest kogub endale jõudu suur jõgi ja viib selle merre. Ning suur meri võib marus tormama hakata, nii vaikne kui ta muidu näib… (lk 309)
  • Ja läks siis kõik oma ajaloolist, kõrgema krooniku poolt ettekirjutatud rada… (lk 309)
  • Ning päev hiljem tuligi teade, et ka landesveer ise, von der Goltzi enda juhtimisel, on astunud tegevusse, murdnud Võnnu all läbi rinde, löönud seal põgenema läti polgu ja jõudnud ainult kümne kilomeetri kaugusele Volmarist.
"Kas ma ei ütelnud," hüüatas nüüd Karrask pisut nagu triumfeeriva kahjurõõmuga, "ilmaasjata hakkasid need eesti väed landesveeriga sõdima!"
"Mis sa sellega tahad ütelda, sina seal?" tõstis Mõdrik oma vihase silma Karraski poole.
"Ei muud midagi," jätkas see, "kui seda, et oleks võinud ikka õigel ajal kokku leppida, hulk verd oleks omavahel valamata jäänud."
"Sinul on muidugi nüüd õnne kui tõrva, et need parunisead siia jälle tagasi ronivad," ilkus nüüd Mõdrik.
"Mitte sugugi rohkem kui teil," vastas Karrask, kes tundis täna oma positsiooni kindlamana kui kunagi enne, "asja oleks võinud rahulikul teel ära lahendada ja Lätimaalt ära tulla, aga et see läheb nüüd verevalamisega, on palju halvem."
"Verevalamisega," urises Mõdrik, "sinusugused tuleks küll enne aegsasti mättasse lüüa, kui see von der Goltz oma verekoertega siia jõuab."
"Ära ütle, kust need parunid siis toapoisse saavad," torkas nüüd ka vanem kirjutaja.
Suuremaks sõnelemiseks ja tüliks aga seekord ei läinud, olid nad ju kõik väga löödud sõnumist, mis sealt Võnnu alt oli tulnud. (lk 310)
  • "Olen elus ja terve," kirjutas Tääker, "ja nokutame parajasti oma rongiga siin Riia linna väravate all ja vahime ainult eemalt suure linna ilu. Liitlased, sunnikud, astusid ju jälle parajal ajal vahele ega lasknud meid Riiat ära võtta. Nõnda et jääb nüüdki Eesti ajaloos see Riia linna eestlaste poolt vallutamatuks. Liitlased seletavad, et see ehk oleks lätlasi haavanud, kui me Riiga sisse oleksime marssinud, et piisab nende aitamiseks sellestki, kui me von der Goltzi puruks oleme peksnud ja üle Düüna kihutanud, et sealt ehk läheb isegi häbiga minema. [---]" (lk 311)
  • Aga Ahasele olid tulnud nüüd ka muidu rõõmsad ajad, mitte üksnes seepärast, et landesveer oli löödud ja vabariik jälle kord pääsenud. Sest nagu õnneliku kokkusattumuse tõttu oli just samal ajal trükist ilmunud ka ta esimene raamat. See ei olnud mitte, nagu oleks võinud oodata, ta esikteos, külajuttude kogu "Kui rukkilill õitseb", mille ilmumine trükikoja koormatuse tõttu seni oli veninud, vaid ta futuristlikud asjad, mis ta just viimasel ajal oli kirjutanud.
Ning juhtunud oli see nõnda, et Gottfried Tertsius, saanud Ahaselt käsikirja oma uue ajakirja jaoks valiku tegemiseks, oli viinud selle jälle kirjastaja kätte. Ning kirjastajagi oli neist Ahase uudsetest katsetustest vaimustusse sattunud ja leidnud ka omalt poolt originaalse idee. Ta oli lasknud need trükkida makulatuurile, vanadele trükikojas seismajäänud kinoplakatite restidele, kus ühel küljel figureerisid süllapikkused tähed verdnõretavatest kinodraamadest ja teisel Ahase suurest revolutsioonilisest paatosest lõhkevad futuristlikud oodid, internatsionaalid, manifestid ja päevakäsud. Ning oli saanud läbi ja lõhki futuristlik see Ahase raamat nii sisult kui välimuselt. Ja see kandis pealkirja, mis oli niisama futuristlik — "Unistavad lehmad". (lk 313)
  • Varsti pärast seda ilmus ka Ahase teine raamat, külajutud "Kui rukkilill õitseb", mis oleks pidanud olema õieti esimene. Aga Ahase meelest oli see siiski hea, et see nõnda juhuse tõttu oli jäänud nüüd teiseks. Sest ta halvustas ja häbenes neid jutte ise nüüd rohkem kui kunagi enne, häbenes koguni sel määral, et oli käinud enne trükipoognate masinasse minekut kirjastuses ja muutnud seal autori nime pseudonüümiks. [---]
Et "Kui rukkilill õitseb" oma edaspidiste teoste nimekirjast hoopis kustutada, seks laskis Ahas kirjastuse kaudu ajalehtedes lahti koguni kõmu, et selle autor on landesveeri sõjas Rodenpoisi lahingus surma saanud, nõnda siis ainult vähe enne seda, kui ta esikteos oli ilmuda saanud. Ta oli leitud lahinguväljalt, kõrval tühjakslastud automaatpüss, millega ta vaenlasi oli tulistanud.
Kuid ei saanud Ahas siiski oma puhastverd futuristliku kirjaniku nime puhtaks pesta vanast külarealismi patust. Saladus tuli varsti välja, pealegi kui see juba algusest peale oli olnud ainult poolik saladus. Ainult mõned üksikud arvustajad kukkusid sisse, nagu Aliide Ertel, kes "Eesti Naises" kirjutas nõretava nekroloogi varakult varisenud kirjanikule. Teised aga pidasid seda kohe uue kirjastuse osavaks reklaamiks, et noorele kirjanikule nime ja raamatu ümber kõmu teha. (lk 314)
  • Nõnda nad kõmistasid, need arvustajad seal Ahase esimeste raamatute ümber ja Ahas ise nagu häbenes kõike sedagi, et temast korraga nüüd ajalehtedes nii palju oli hakatud kirjutama. See tegi teda esialgu päris segaseks. Oli ta ju elanud seni endamisi nagu tõuk puus, tõmmanud endale koore ümber ja ainult mõtelnud ja unistanud. Nüüd korraga aga näidati teda kõigile ja püüti tungida isegi sellesse, mida ta kogu aeg hoolega endas oli varjanud. Ta nimi vilkus nüüd aina ajalehtedes, kõlas kirjandushuviliste suus ja ta külajuttude väljendusi hakati kasutama isegi poliitilistes följetonides ja need olid saanud populaarseks. (lk 315)
  • Parata polnud aga midagi, sõjavägi oli juba kord säärane asutus, et siia võis küll vabatahtlikult astuda, aga kui juba olid siin, siis oli sellel vabal tahtel ka lõpp. Siin kuulati ainult sõna ja täideti käsku. Ning seda nimetati distsipliiniks, mille vastu ei võinud karistamata eksida. (lk 317)
  • Mõdrik oli kohe jooksnud uudiseid kuulama, ja kui ta sealt mõne aja pärast tagasi tuli, teatas ta naerdes:
"Pole olnudki mingit mässu."
"Kuidas nii?" imestas Ahas.
"Pole olnud jah," kordas Mõdrik, "ainult lipnik Rätsepale antud kere peale." Ja ta jutustas nüüd, et kogu lugu juhtunud õhtuses hämarikus tagavarapataljoni kasarmute värava taga, kuhu olnud kogunenud salkkond mobiliseerituid, kes seal juttu ajanud, tiritamme kasvatanud ja muud nalja teinud. Kui lipnik siis linna minnes nendega seal kärkima hakanud ja poisid kõik kartserisse lubanud lüüa, kuna nad talle küllalt korralikult au ei anna, tekkinud tüli. Lipnik saanud poistelt tuupi ja tõmmatud tal pagunidki maha. Kui pataljoniülem siis pärast hakanud süüdlasi välja nõudma, ei ole mehed andnud, võtnud püssid kätte ja hakanud vastu. (lk 322)
  • Kuperjanovi partisanid olid eelmisel ööl omakorda tagavarapataljoni kasarmud ümber piiranud. Nad olid kohale toodud erirongiga Valgast, kus nad olid olnud lühiajalisel rindepuhkusel. Ka neile olid vastuhakkajad oma saadikud vastu saatnud, et asja seletada ja oma ohvitseride vastu abi paluda. Partisanid aga vastanud, et nad mässajatega läbirääkimistesse ei lasku, enne kui sõjariistad on maha pandud. Et pärast on küllalt aega läbi rääkida ja asja seletada. Ja kui sõjariistu siiski jalamaid maha ei ole tahetud panna, lasknud piirajad sissejuhatuseks kogupaugu õhku. Kas see õhkulastud kogupauk või paljas kuulsate partisanide nimi — kuid püssid visatud nüüd hunnikusse ja mässajad tulnud kasarmutest välja. Muist mehi oli küll hirmuga Raadi mõisa rukkisse jooksnud, kuid nad toodi sealtki tagasi. Ning nüüd seletati seal asja varasest hommikust saadik.
Kuidas see seletamine käis, kuuldi varsti ka tagavarapataljoni staabi käskjalalt, kes tuli siia nüüd tooma terveks päevaks seisma jäänud vahekirju. See siis seletas, et kogu pataljon on viimse kui meheni rivistatud kasarmuõuele, meeskonna püssid on eemal pikkades hakkides ja nende varjus istub väljas laua taga diviisiülema poolt määratud välikohus… (lk 325)
  • Mõistis siis välikohus seal kakskümmend kaks mobiliseeritut surma ja otsuski oli eelmisel ööl juba täide viidud, kui teade sellest kooliõpilaste pataljoni jõudis. (lk 326)
  • Lehes oli ka sõnum tagavarapataljoni verise sündmuse kohta. Selles teatati, et kommunistid on jälle kord üritanud oma õõnestustööd teha ühes vabariigi rahvaväe tagavaraväeosas, kus nende kihutustöö ohvriks olid langenud mitmed kergeusklikud mobiliseeritud, kes nende ässitusel oma ohvitseridele vastu olid hakanud ja distsipliini rikkunud. Kord väeosas on aga uuesti jalule seatud ja välikohus on süüdlasi valjult karistanud.
[---]
"Lori," vastas Mõdrik, "ajavad muidu kärbseid pähe, polnud seal mingeid kommuniste."
"Aga miks nad siis kirjutavad niiviisi?" küsis Ahas.
"Muidu oli näotu poisse mättasse lüüa, mis muud," vastas Mõdrik, "teevad nüüd tagantjärele kommunistideks." (lk 326)
  • Ei olnud tõesti mitte tähtis, et ainult võideldi selle eest, et löödi nii punaseid kui ka landesveeri, palju tähtsam oli see — millise vabariigi eest see võitlus käis. "Võitlusel" oli õigus — ei ole mõtet verd valada, kui punase terrori asemele astub ainult valge ja vabariik edaspidi tuleb panna jutumärkidesse, nagu "Võitlus" seda juba oli teinudki.
Ahasel ei olnud juba enam tükk aega olnud endaga konflikte selle vabariigi pärast, õieti juba sellest saadik, kui nad talvel Käsperiga seal Tõrva soos mättal olid istunud ja kui Käsper ta kõrval sealsamas langes. Kuid nüüd tundis ta äkki üsna selgesti, et ta tasakaal oli jälle uue hoobi saanud ja kõigahtama löönud.
Aga ta ei tahtnud seda siiski mitte nii kergesti käest ära anda, mille ta nii suurte raskuste ja tohutute sisevõitlustega oli saavutanud. Ta püüdis siis ennast trööstida sellega, et on sõda, et on erakorraline aeg, kus mustad reaktsioonilised ja vastutustundeta jõud võivad vee peale tõusta ja vabariigi organismis mädapaiseid tekitada. Aga kord ometi peab sellele sõjale ka lõpp tulema — muidugi, kui see nende võitlus üldse õnnestub. (lk 328)
  • Ühel päeval, kui ta jälle haiglasse Laanesti juurde oli läinud, lugesid nad seal, et Tallinnas oli peetud suurt ametiühingute kongressi, kus tööliste esindajad olid olnud koos üle maa, Aga juba algusest peale olid kommunistid seal jämeda otsa endi kätte haaranud ja võtnud siis vastu ägedaid vabariigi- ja sõjaseadusevastaseid resolutsioone. Oli protesteerinud valge terrori vastu tööliskonnas ja süüdistati valitsust, et see ajab ainult tööliste huvidele vaenulikku poliitikat. Parajasti aga, kui kongressi pidamine olnud täies hoos, piiranud sõjavägi kongressimaja ümber, ajanud kongressi laiali ja võtnud ninamehed kinni. Ning siseminister oli sealsamas määranud kõik kinnivõetud kongressisaadikud väljasaatmiseks Venemaale. (lk 328)
  • Aga lõpuks toimus ometi midagi, mis kõigile neile valitsuse heakskiidetavatele otsustele pani nagu halva ja tülgastava punkti. Nimelt hakkasid varsti levima teated, et väljasaadetud kongressisaadikud ei ole jõudnudki üle rinde Venemaale. Et üks eesti soomusrongidest, kelle ülesandeks oli antud arreteeritute ülesaatmine Irboska all, oli need soo peal üle eikellegi maa punaste poole minema saatnud ja siis neile tagant järele tule avanud. Kas neist keegi eluga punasesse "paradiisi" oli pääsenud või olid nad kõik laipadena sinna soo peale jäänud, ei teatud kinnitada. (lk 329)
  • Ka Laanesti suhtumine soomusronglaste teesse oli hukkamõistev, seda enam et, nagu pärast selgus, suures rabinas arreteeritute hulka oli sattunud ka õigeid inimesi.
"Igatahes halb tunnistus meie sõjaväele," ütles ta, "ja veel halvem reklaam meie vabariigile. Aga," lisas ta sealsamas juurde, "ega sellepärast veel kogu sõjavägi säärane ole nagu need mõned üksikud mõtlematud ja närvid kaotanud, kes selle vereteo korda saatsid. Selle tuum on ikkagi terve, nagu kogu rahva oma. Ainult äärmused sünnitavad ekstsesse ja küllap meil nendega tuleb veel edaspidigi tegemist teha." (lk 329-330)
  • Ja kirik, see oli tagurluse viimne suurim kants, ja Jumal, keda seal kuulutati, oli ikka rikastega nõus... (lk 334)
  • "See sõda, see sõda," ohkas proua Käsper, "jälle hulk noori pandi mulda. Üsna lapsed alles ja koolipoisid pealegi. Eks nende pärast ole ka vanemad vaeva näinud ja kulusid kandnud. Mõni vana krõbi, ei ela ega sure, palub Jumalalt surma, aga see ei tule. Surm võtab noored, kelle elu alles ees. Nagu meie Herbert, kasvata üles, näe vaeva, koolita ja vii siis mulda. Oh, see on nii suur ülekohus, et kohe aru ei saa, kuidas Jumal laskis seda sündida!" (lk 335)
  • "Paljusid katab nüüd muld, kes punaste vastu oma vabariigi eest on langenud," püüdis Ahas teda uuesti trööstida.
Aga see mõjus jälle vastupidiselt. Sest vana naise nuuksumine lõppes nende sõnade järel kohe ja selle asendas vihahoog.
"Vabariigi eest," ütles ta, "mis see vabariik parem on kui punased? Sõdurid tulid ärisse ja rekvireerisid hulga riidetagavarasid. Mis see parem on kui enamlaste natsionaliseerimine?"
"Aga selle eest maksab riik tasu," leidis Ahas.
"See nüüd mõni tasu, mis riik maksab," põlastas proua, "sandikopikad antakse selle asemel, mis riidest praegu muidu võib saada. Ka kirjutusmasinad viisid kontorist ära."
"Sõjaväele oli vaja," tähendas Ahas jälle.
"Aga peavad siis need just meie kirjutusmasinad olema? Ja meie pesuriie? Kas neile sellest veel ei jätku, et meie poeg nende nahka läks? Ja sihukese vabariigi eest on minu poeg sõdinud, eks ta vanemad nüüd varandusest paljaks teeb!"
Ahas ei lausunud nüüd midagi ja proua jätkas:
"Vabariik või asi, iseseisvus või muu. Hakkasid landesveerigagi sõdima!"
"Aga muidu oleksid parunid tagasi tulnud," pidi Ahas tähendama.
"Parunid?" küsis proua. "Aga kas neil ei olnud õigus tulla oma varandusi päästma? Ja mis halba need parunid siis neile eestlastele nõnda on teinud, nagu nüüd igal pool karjutakse? Leiba ja tööd on nad inimestele andnud, ja nüüd, kus mõisad on lõhutud, on ka inimesed näljas. Midagi ei ole enam kellelgi suhu-silma pista ja varsti on sihuke nälg, et malk kargab maast. Tsaari ja parunite ajal oli ikka hea elada, nüüd ei saa enam korralikult tšekileibagi kätte ja seegi on puukoortega pooleks. Ja kas teie arvate, et üks sihuke vabariik võib seisma jääda? Rumalate talupoegade valitsus! Kas üks alam rahvas oskab riiki valitseda või muud? Rekvireerida ja röövida — seda nad mõistavad, nagu punasedki. Minu mees ütleb ikka, et see kõik on muidu üks asjata jant, varem või hiljem peab ikka ka üks õige valitsus tulema." (lk 336-337)
  • Oli siis Kraulis kuulsam kuulsamate hulgas, ja ka tema oli nüüd kirjutanud Ahase üle arvustuse. Ning oli see kõike muud kui need heatahtlikud sõnavõtud ja soovitused, mis Gottrfried Tertsius ja teised seni olid Ahase puhul avaldanud. Sai siis Ahas nüüd kuulda, et ta futuristlikud asjad on ikka üsna epigoonilised ja ilmetud sepitsused, mida uuel kirjastusel isegi naljanumbrina ei oleks passinud välja andma hakata. Sest Issand ise heitku armu, missuguste kahtlaste soperdustega nüüd uue kirjastuse poolt välja tullakse ja missugused mehikesed kõik suure hoo ja hallooga parnassile turnivad ja pretendeerivad. Nii mõnigi poisiklutt, kellel alles kõrvatagused märjad ja kellel esialgu viisakam oleks jääda oma lihtlabaste külajutukeste juurde ja avaldada neid maarahvale pühapäevaseks vahelugemiseks kuskil Mats Tõnissoni tähtraamatu sabas, on üleöö futuristiks hakanud ja muudkui parnassile ja parnassile, kas nui pooleks.
[---]
Ahasel oli seda lugedes tundmus, nagu oleks ta suure puuga kõva hoobi pähe saanud. (lk 338-339)
  • Oli teada, et ka Kraulisel oli varasemast ajast oma külarealistlik surmapatt, pikem jutustus, mis oli ilmunud pealkirja all "Kui kuu tõuseb", mis oli aga üsna mageromantiline külarealism, nagu seda kirjutati mõnikümmend aastat tagasi.
"Ja plagiaat olevat see "Kui kuu tõuseb" pealegi," tähendas Pärlin.
"Väidetakse," vastas Tertsius, "aga mina seda just kinnitada ei või. Pole huvi olnud seda asja just uurima hakata."
"Aga just võiks uurida," ütles Pärlin, "no oleks alles skandaal, kui saaks selgeks teha!"
Kuid Tertsius lõi käega.
"Ei tasu vaeva," ütles ta. (lk 340)
  • Ei oleks maksnud tõesti laskuda samale valimatule tasemele, sest kes tahab maailma paremaks teha, peab kõigepealt ise parem olema kui ta vastane! (lk 341)
  • Ühel päeval, kui Ahas oli staabitööst vaba ja teda asendas Mõdrik, oli ta läinud kirjastusse. Parajasti, kui ta sealt oli lahkumas, astus sinna sisse ka Kraulis. Nõnda sattusid nad siin silm silma vastu kokku ja see sai ka nende esimeseks tutvuseks.
Kraulis vaatas Ahast vaikides tükk aega ülalt alla ilmega, mis oleks tahtnud nagu ütelda: ah, siis sina oledki Ahas, siis sihuke sa oledki!
Kuna Ahas aga samuti vaikides mujale vahtis, küsis Kraulis:
"Kas olete mu peale pahane?"
Ahas ei oleks saanud vastata, et ta pahane ei ole, kuigi ta esimene, raske norutuju oli juba järele andnud.
"Noh, see teie arvustus oli ikka kuri küll," vastas ta siis.
"Arvustus?" küsis Kraulis nagu imestades. "Aga see ei olnud ju arvustus!"
"Aga mis see siis oli?" küsis Ahas.
"See oli ainult följeton," vastas Kraulis, "arvustusega ei ole seal midagi tegemist."
"Ükskõik," ütles Ahas, "arvustus või följeton, aga mahategemine ikka."
"Ei ole sugugi ükskõik," seletas Kraulis, "arvustusel ja följetonil on suur vahe. Ühega hinnatakse ühe kirjaniku teoseid, teisega aga tehakse kirjanduslikku poliitikat." (lk 342)
  • Ahas nägi nüüd kohe, et Kraulis, see oli hoopis teist mesti mees kui need, keda ta seni oli näinud seal "Primaveras". Ta oli ikka tõesti härra, kõneles ooberiga käsutavate laiade žestidega ja põrutaski ta peale ebaviisakalt, nii et Ahasel hakkas nagu pisut piinlikki ja ta kartis, et ehk oober viimati haavub säärasest käitumisest. Kuid vastupidi, see muutus seda viisakamaks, mida ebaviisakamalt temaga kõneldi, ja seda sügavamaid kummardusi ta hakkas tegema. (lk 344)
  • [Ahas:] "[---] Kirjanikku hinnatakse ju ikka ta teoste järgi. Ja mind huvitab nüüd, mis teil nendes siis minu puhul vastu hakkas?"
"Aga ma ei ole ju neid lugenud," vastas Kraulis päris lihtsalt.
"Ei ole lugenud, aga teete maha?" imestas Ahas.
"Ei ole," kinnitas Kraulis, "aga ma tean ilma selleta, mis seal on, Tertsiuse suure kiidulaulu järgi. Te kirjutate miniatuure ja vinjette. Ja see on ju jälle seesama uus-parnaslaste fragmenditõbi. Teie käite ainult truult nende jälgedes ja jumaldate ainult Gottfried Tertsiust, nagu oleks ainult tema see meie kirjanduse a ja o. Aga kirjutage natuke pikemaid asju, kas või novellegi, kui te romaani kirjutamiseks alles noor olete." (lk 346)
  • "Nojah, see on ka lüürika," möönis Ahas, "tunne on ju alati reaalne ja ka realistlik asi, kui see on ehtne."
"Aga ta pööras futurismile selja," jätkas Kraulis, "ja tegi muidugi hästi ja teeksite ka teie, kui te futurismi asemel oma külanovelle jätkaksite, mis teil kindlasti paremad on kui teie futuristlikud pisipalad."
"Aga kust teie seda teate, kui te neid lugenud ei ole?" küsis Ahas.
"Aga Tertsiuse arvustustest," vastas Kraulis, "kui Tertsius juba realistlikke asju kiitma hakkab, siis ei või need päris halvad olla."
"Aga ta on kiitnud ju ka mu futuristlikke asju," nentis Ahas.
"Noh, neid juba sellepärast, et te nendes ta epigoon olete," vastas Kraulis.
Nad ei saanud enam jätkata, sest nüüd tulid tellitud ahvenad. Kraulis käsutas jälle ooberit. Kord ei olnud ta kahvel küllalt puhas, kord puudus sinep või sool, ja oober pidi lendama kui Issanda välk, frakisabad taga sirged. (lk 348)
  • Jah, oma teostega võistelda, üksteis oma loominguliste võimetega üle trumbata, see oleks olnud Ahase meelest ainuke õige võitlusviis vaimuinimeste vahel, nagu on seda kirjanikud ühele rahvale. Aga see oli muidugi jälle üks Ahase järjekordseid naiivsusi, mis tõsiasjadega kokku puutudes ta kohe kibedalt kuivale jättis. (lk 348)
  • Nüüd sai Kraulis jälle muudele asjadele mõtlema hakata uut ahvenat oodates ja see oli jälle Tertsius, keda ta kohe jälle uuesti sarjama hakkas.
"Tertsius talitab täiesti valesti, kui ta nii pakilt-palavalt kohe noori kiitma ruttab ja üles upitab," ütles ta. "Suur kiitus rikub noore ära."
Aga Ahas arvas, et suur laitus ja hoolimatu mahategemine võtab noorelt usu endasse ja lööb ta kohe algusest peale surnuks.
"Aga kiitus hellitab ära, paneb noore nahka," kordas Kraulis, "aga Tertsiusel on sellega muidugi omad tagamõtted. Ta on ju kaval, see mees, nii kaval, et te ei või aimatagi, oi, kui kaval ta on! Ta on see viimane salakaval juut, kes kõiki katsub oma leierkasti järgi tantsima panna kui ahve. Kes aga ei tantsi, selle sööb välja, et lust näha. Sööb välja, ja nii peenelt, et ei saa arugi. Ise aga jääb ikka puhtaks ja soliidseks meheks." (lk 349)
  • Ahasel pidi juba päris hirm hakkama selle Tertsiuse ees, kuid seal tulid parajasti uued ahvenad ja nad asusid jälle hoogsalt nende kallale.
"Tertsius ise, ta on ju õieti minevik, kirjanduse ajalugu," jätkas Kraulis nüüd juba ka süües. "Ta toodang, see ei ole ju midagi muud kui üks lilletamine, ilutsemine ja müüditsemine. Et, ah, liblikas lendas õiele, et, ah, meri on täna indigosinine!"
Ja ta naeris nüüd oma valju rämeda häälega, et kajas kogu restoran ja kõrvallaudadeski tõsteti päid.
"Ma ei ütle muidugi, et need teosed iseenesest halvad on, eriti ta kriitikalised asjad," jätkas ta naeruhoo vaibudes. ""Uus-Parnassi" ajal olid need koguni veel väga head. Tänapäevale ei ütle nad aga enam midagi, on ajast ja arust."
"Kas nüüd just seda," kahtles Ahas, "teataval määral on ta ehk väljapoole aega ja ruumi sattunud oma ilutseva kunstiga, aga seal on siiski ka allegooriaid tänapäeva õuduste kohta ja isegi sotsiaalseid momente, kuigi enam mitte niipalju kui ta kunagistes noorpõlve teostes. Selle eest on aga ta kunst nüüd ka palju täiuslikum ja sügavam."
"Sügavam," osatas Kraulis halvustavalt, "mina küll ei näe seal mingit sügavust. Ega tumedus ja õudus pole veel sügavus. See on lihtsalt ainult tume ja õudne. [---]" (lk 349-350)
  • "Tema võtab naise," ironiseeris Kraulis, "aga ütelge, mis hakkab üks õige kirjanik niisuguse mööbliga peale kui naine? Varsti hakkab naine ka lapsi tooma ja ongi väikekodanlik papa oma pesas valmis, et lust näha. Ja pange tähele, suur ja kuulus Tertsius ei kirjuta enam sedagi, mis praegu. Väikekodanlik mõnulemine ja endaga rahulolemine, see on üks kunstniku ja kirjaniku kõige kindlam surm. Seda tuleb meil kõigil karta rohkem kui tuld või katku ja kallist aega! Kunstnik ja kirjanik peab vaba olema, ainult vabana võib ta midagi luua. Ta peab õitsema kui lilleke Issanda viinamäel, kes homse ette ei muretse. Kunstnik peab olema santlaager, muidugi mitte mõni näotu päevavaras, aga inimene, kes end elus kõigest lahti ütleb ja ainult oma kunsti teenib. Aga naine võtta ja spiissbürjeriks hakata!"
Ja Kraulis lõi nüüd väga laias kaares käega. (lk 350)
"Tuttavad olete?" küsis Kraulis ja hakkas ennast püsti ajama, et Ahast Viinalasega tutvustada.
"Me juba tunneme," vastas Viinalas aeglaselt ja pisut sõnadel komberdades. Ta oli ju luuletaja ja proosa tegi talle raskusi isegi kõnekeelena. (lk 351)
  • Kuid sõda jätkus ja sündmused läksid oma rada.
Pataljon oli rindelt naasnud juba mõni aeg tagasi. Sellest oli langenud veelgi poisse ja mitmed haavata saanud. Kuid hädaohtlik auk Pihkva all oli kinni topitud ja rinne oli muutunud uuesti kindlaks ja vankumatuks. Ja asjata jooksis punavägi jälle selle vastu tormi ja veristas ennast. Ning ühel päeval tulid siis Lenini saadikud läbi võitleva rinde ja pakkusid vabariigile rahu…
Nende rahupakkumine võeti vastu ja mõni päev hiljem istusid vabariigi saadikud juba Pihkvas ja pidasid venelastega rahuläbirääkimisi. Ahasel oli esimesel silmapilgul nagu imelik mõtelda sellele, et võib tulla ka rahu. Nii ootamatult oli tulnud see ettepanek vaenlase poolt. Sest kogu aeg oli talle paistnud, nagu ei saakski selles hirmsas sõjas rahu teha, nagu võiks see lõppeda ainult siis, kui tuleb selle loomulik lõpp, kui on varisenud vabriik või enamlus Venemaal langenud. Nii metsik ja halastamatu oli see sõda, metsik rindel, kuid veel metsikum siin tagalas. (lk 356-357)
  • "Riias?" küsis Ahas. "Mis läbirääkimised seal siis olid?"
"Kas sa siis ei teagi?" imestas Laanest. "Riias oli ju suur nõupidamine liitlaste esindajatega eesotsas. Kõik olid sinna kokku aetud, eestlased, lätlased, leedulased ja loode-armeelased. Isegi endine landesveer oli esindatud Bermondt-Avalovi näol."
Aga Ahas ei teadnud neist nõupidamistest tõesti midagi. Oli ta ju viimasel ajal enne rahusõnumit olnud kogu aeg säärases meeleolus, et talle ajuti kogu sõda ja vabariikki enam korda ei läinud. Sest milleks veel vabariik ja kõik muu, kui omaenda elumõte nii ähvardavalt vaaruma oli löönud.
"Ja mis seal Riias tehti siis?" küsis ta nüüd.
"Ei muud midagi kui sunniti meid edasi sõdima," vastas Laanest, "ja küllapneed läbirääkimised seal Pihkvas meie poolt sellepärast nii järsku katkestati. Ja kõige suuremad sõja jätkamise nõudjad olid muidugi jälle prantslased, kes ise püksinööbigagi meie võitlust enamluse vastu ei ole toetanud."
"Ja kõige suuremad meie de jure tunnustamise vastased on nad ka," siunas Ahas.
"Jah, kogu see lugu hakkab tõepoolest nagu vastikuks jandiks kujunema," ütles Laanest, "nende liitlaste poliitika üle võiks ju naerda, kui see ainult meile nii tõsine ei oleks."
"Aga peab siis neid prantsuse kehkenpükse nii väga arvestama?" ägenes nüüd Ahas jälle kord. "Oleks võinud ju rahu ikka teha, kui enamlased pakuvad. Me sõdime ju nendega!"
"Paljugi mis sõdime," vastas Laanest, "aga ei sõdi ju meie üksi nende vastu. Sõdib ka Denikin seal Lõuna-Venemaal ja löövat nüüd enamlasi üsna rängasti. Arvatakse, et on varsti otsaga juba Moskvas. Ja sellepärast tahetakse, et ka meie siin fronti peame ja rahu ei tee."
"Aga mis huvi meil selleks peaks olema, kui nad meid niikuinii ei tunnusta?" küsis Ahas.
"Aga kui Denikin Moskva ära võtab ja enamluse kogu Venemaal kukutab?" vastas Laanest. "Meid visatakse ju siis pärast punastega ilma pikemata ühte patta, kui me vastu liitlaste tahtmist nendega siin rahu oleme teinud. Ja meie iseseisvus on siis veel küsitavam kui praegu. Ja enamlased? Ega nemadki just heast peast tulnud meile rahu pakkuma, ju neil siis ikka häda selle Denikiniga seal käes on." (lk 358)
"Rongile ta Tartus igatahes tuli, nagu ma nägin," vastas Tertsius.
"Tuleb siis nüüd kongressi ka lõhki ajama," turtsatas Nikodeemus paberossi otse masina otsast Tertsiusele ulatades.
Ahasele tundus, nagu oleks Nikodeemus Kraulise peale veelgi vihasem kui Tartu kirjanikud, ta oli otse sapine. Ning oli selleks ka põhjust. Sest Nikodeemus ei olnud mitte ainult endine orhideelane, vaid ka ühingu kirjastuse juhataja ja selle organiseerija. Ühes ühingu lõhkiminekuga oli aga kirjastuski vett vedama läinud ja selle ladu oli tulnud "Orionile" poole hinnaga maha müüa.
Nad kirusid ka siin siis puhu aega jälle Kraulist, kelle tujude pärast see kõik oli sündinud.
"Ja Viinalas sõitis muidugi ka?" küsis Nikodeemus edasi.
"Nähti tulevat mõlemad," vastas nüüd Seebulon.
"Noh, Viinalas," ütles Tertsius, "temaga ehk saab paremini asju ajada; kuuldavasti isegi Kraulisega viimasel ajal tülli läinud nende ühingu asjade pärast."
"Ära ütle seda Viinalast midagi," salvas nüüd Nikodeemus mürgiselt, "ta paistab küll saamatu ja vindub kui tuli toores puus, aga ta on visa. Visiseb ja visiseb, aga läbi sööb lõpuks. Viinalas, vaata, on meile veel suurem vaenlane kui Kraulis ongi."
See oli muidugi kuidas kellelegi. Tertsiusele kui prosaistile paistis hädaohtlikum Kraulis, Nikodeemusele kui luuletajale aga just Viinalas. Ja ei olnud Nikodeemusel küsimuses mitte ainult oma luuletused, sest ta teadis, et Viinalas oli Kraulisel "Orhideed" lõhkuda aidanud Mai Muraka pärast. Mai Murakas oli aga Nikodeemuse naine ja selle asjade pärast oli ta truu rüütlina alati palju enam valvel kui omaenese asjade pärast. (lk 362)
  • Erksamaks virgus Ahas alles kongressi lõpu poole. Ja see oli siis, kui läbirääkimiste all küsis sõna luuletaja Naatanael, kolmandada siia juhatuse laua taha tuli ja informatsiooni korras hakkas kongressile kõnelema Clarté liikumisest.
Ka Naatanaela oli Ahas varem esinemas kuulnud, sest oli temagi üks endisi orhideelasi, kes omal ajal oli kaasa teinud ka kõik "Orhidee" ringreisud. Ta ei olnud luuletajana küll nii kuulus kui näiteks Mai Murakas või Emmaanuel Viinalas, kuid oli temalgi silmapaistev koht orhideelaste hulgas, seega kogu moodsas kirjanduses. Aga et ta just nii kuulus ei olnud, sõltus ta laadist, mis oli selleks pisut eklektiline, et leida laiemat kõlapinda.
[---] Ta tunnetes ja melanhoolias oli ikka midagi teatraalset, taidurlikku. [---]
Aga ta ei olnud üksnes luuletaja, see Naatanael. Ta oli ka poliitikamees ja istus peaaegu ainukesena kirjanike hulgast Asutavas Kogus, olles seal rahvasaadik sotsiaalrevolutsionääride fraktsioonis. Sest ka tema oli sotsialist ja mitte ainult mõõdukas, vaid üks neist kõige äärmisemaist pahema tiiva meestest, kes olid opositsioonis isegi sotsiaaldemokraatidega nende koostöö pärast kodanlike parteidega. Selles oli Ahase meelest küll nagu mingi ebakõla, et nii peent, osalt isegi peenutsevat luulet harrastav mees nagu Naatanael oli seal kõrges asutuses just tööliste esindaja, kuid nõnda see oli. [---]
Ja nüüd kõneles see Naatanael siin kongressil Clarté’st, rühmitusest, mille hiljuti olevat rajanud kaks kuulsat prantsuse kirjanikku, Henri Barbusse ja Georges Duhamel.
Selle rühmituse eesmärk ei olevat mitte võidelda niivõrd oma kunstiliste tõekspidamiste eest ega esitavat see ka mingit uut kirjanduslikku voolu, vaid taotlevat kõigi vaimuinimeste ühist võitlust inimsuse ja humaansuse nimel kõige tagurliku, ühiskondlikult ülekohtuse ja muu säärase vastu. Nad kutsusid siis üles kogu maailma vaimuinimesi ühinema endiga selles suures ideelises võitluses ja sellesamaga pöördus nüüd Naatanael ka kõigi kongreslaste poole. Sest vaim tahab selgust, võim aga pimedust ja segasust mitte ainult kõikjal mujal, vaid ka meie noores vabariigis.
Aga see kõik oli ju seesama, mille peale Ahaski kogu aeg oli mõtelnud, või kui mitte veel päris selgesti mõtelda ei osanud, siis vähemalt ebamääraselt aimanud ja tundnud. Ning tal hakkas nüüd heameel ja imekerge sellest teadmisest, et mitte ainult siin, vaid teisteski kaugetes maades leidus suuri, õilsaid ja kuulsaid inimesi, kes umbes samuti mõtlesid ja tundsid nagu tema siin. See tähendas, et peab olema mingi nähtamatu, kuid siiski väga reaalne side kõigi vaimuinimeste vahel üle kogu maailma, mis neid ühteviisi mõtlema ja tundma paneb. (lk 372-373)
  • "Aga oma kirjastus oleks ikka ilus asi," jätkas Nikodeemus sealsamas nagu unistavalt, "kirjastaks ainult oma liikmete paremaid raamatuid, halvemad jätaks "Orionile" ja "Uus-Parnassile". Trükkigu siis ainult pahna ja tulgu võistlema."
"Ja tulevadki," vastas Kraulis, "ujutavad oma pahnaga kirjandusturu nii üle, et sa oma heade raamatutega sinna alla täiesti ära upud ja paugupealt pankrott oled." (lk 375)
  • Siis oli küll nõnda, et toidud olid nüüd laual ja Ahase kõhtki hirmus tühi, kuid ta ei jugenud siiski hästi peale hakata, kartes midagi valesti süüa ja sellega teiste naeru alla sattuda. Ta siis vaatas esialgu ainult pealt, kuidas ja mida teised ette võtsid, ja sirutas siis lõpuks ka oma käe aralt millegi järele. Ja kui ta enda teada kunagi kellegi epigoon ei olnud, siis nüüd siin pidulaua ääres söömises oli ta seda kindlasti.
[---]
Oli siis Ahasel seekordse kõhutäiega vaeva ja õppimist. Osa roogi olid ta meelest väga head ja otse sulasid suus, kuid oli ka neid, mis ei maitsenudki nii hästi, nagu välja nägid, liiga hapud, soolased või mõrud olid. Aga ta sõi neid kõiki ühesuguse sangarlusega ega jätnud midagi taldrikule vedelema, rääkimata tagasipanemisest, mis tema teada viisakas ei olnud. (lk 376)
  • "Igatahes algus on käes ja tuleb koostada trupp," arutas nüüd Kraulis, "anderikas eesel kõrgema riigiametniku näol on olemas. Mina küll harilikult oma vanu ameteid ei armasta korrata, ma võtan juba parem ikka uue, kuid kirjanikkonna üldistes huvides olen ma nõus seekord erandi tegema ja kupletistiks hakkama. Muudkui lööme ringreisu lahti, ja kui meil hästi läheb, on ka kapital su uue kirjastuse jaoks olemas, kust sa sõpradele kohe priskeid avansse võid jagama hakata."
"Aga paljast eeslist ja kupletistist oleks nagu vähe," arvas Mart Vala.
"Vähe jah," nõustus Nikodeemus, "ka ahvi oleks vaja, rahvas peab ahvist väga lugu."
"Vaata, ahvi on ju raskem saada kui eeslit," arvas Vala, "eesleid on kõik kohad täis, aga ahve on palju vähem näha ja neid näidatakse ainult kalli raha eest. Suurem osa neist on inimesteks arenenud."
"Noh, see on ainult Darwini müüt, et ahvid on inimesteks arenenud," väitis nüüd Tertsius. "Noa laeval minu mälu järgi ahvi ei olnud, aga inimene Noa näol oli olemas. Kuidas siis inimene sai ahvist areneda, kui esimene ahv sündis maailma alles pärast inimest?"
"Tertsiusel on õigus," möönis Viinalas, "muidu oleksid ju ahvid maailmast ka ammu otsas, nad oleksid ju kõik inimesteks hakanud."
"Õigus jah," möönis ka Kraulis, "ahv on inimesest arenenud, aga mitte vastupidi. Sellepärast on meil ka ainult üks võimalus ahvi oma truppi saada. Me palume Tertsiuselt ühe ta epigooni — ja trupp on täielik!"
Naerdi jälle ja naeris ka Ahas, kuigi talle tundus, et see piste käis nagu tema kohta. (lk 383-384)
  • "Seda ma juba tean," naeris Maran, "aga see teie kongress oleks võinud ka mõne resolutsiooni Asutavale Kogule vastu võtta!"
"Mis resolutsiooni?" küsis Tertsius.
"Noh, mõne protesti tagurluse vastu, mis nüüd sõjaseaduse varjus suure hooga pead tõstab," vastas Maran. "Kirjanikud oleksid sellega võinud kodanlaste suurele räuskamisele ka oma müksu anda."
"Aga poliitika pole meie ülesanne, vähemalt kogumikuna," vastas Tertsius, "selleks olete ju teie koos Naatanaela ja Joonataniga seal Asutavas Kogus."
"Aga meist üksi on vähe," vastas Maran, "meid on ju ainult seitse saja kahekümnest. Poliitika on aga leib ja seega kõigi ülesanne, ja mina leian, et esmajoones ja kirjanikkude ülesanne, teie, kes te tahate oma rahva vaimuvalgus ja südametunnistus olla."
"Noh, poliitika, see on ikka liiga must asi meile," leidis nüüd ka Nikodeemus, kes ikka veel oma toidu kallal mugis, kui teised juba ammugi olid lõpetanud, ja suud salvrätiga pühkis.
"Aga just selle mustuse vastu oleks tulnudki protesteerida," väitis Maran.
Aga kust sa tead, et meie resolutsioon just sinu parteiprogrammiga kokku oleks passinud?" naeris nüüd Tertsius.
"Oh, selles ma ei kahtlegi," naeris Maran talle vastu, "kui te juba kord kirjanikud tahate olla ja seda suurt aunime kanda. Ja kujutelge, missugune suur propagandanumber see oleks olnud kodanlike kisakõride vastu, kui kirjanikkude kongress avalikult nende vastu üles oleks astunud!"
"Aga naljamees," hüüatas nüüd Kraulis, "kuidas sa võid protesteerima hakata, kui varsti ise riigilt vaestemaja ja toetusi lähed kerjama? Ikka tasa ja targu tuleb asju ajada, pikkamisi üles ronida, nagu tigu mööda seenevart!" (lk 385)
  • "Aga miks see partei siis lõhki hakkab minema, või õigemini, teie sellest välja tahate astuda?" ei andnud see mõte Ahasele rahu.
"Aga kui teie minu asemel "Võitluse" toimetaja oleksite ja ei tea, kust selle väljaandmiseks raha tuleb?" küsis Joonatan.
"Kuidas ei tea?" ei saanud Ahas aru.
"Ei tea jah," kinnitas Joonatan, "aga seda ma tean, et raha ka palju põranda all liigub."
"Põranda all?" kordas Ahas jälle.
"Nojah, põranda all," kinnitas Joonatan.
"Tuleb siis seda sealt?" küsis Ahas.
"Ma ju ütlen, et ma ei tea," vastas Joonatan, "ma küsin ainult, et mis teie minu asemel teeksite, kui seda sealt tõesti tuleks?" (lk 389)
  • Ahases oli küll kogu aeg kibelnud küsida midagi ka selle öösise asja kohta, et selles nüüd täielisele selgusele jõuda, kuid ei olnud siiski söandanud. Sest nagu talle nüüd hommikuselt värske peaga selguma oli hakanud, oli see siiski niisugune asi, mis teda tugevasti häirima oli hakanud.
Kuid siiski, võtnud juba kübara siitsamast laualt, kuhu ta selle eile öösel tulles oli heitnud, alustas Joonatan ise selle asjaga.
"Ma vist ajasin teile siin öösel igavest jama, nagu ma tumedalt mäletan," ütles ta.
"Oli midagi rahadest ja muustki," vastas Ahas ja teritas kõrvu.
"Noh, see oli, kuidas ta oli, purjus pea jutt," jätkas Joonatan kübarat pähe seades.
"Siis polegi sellel mingit põhja all või kuidas?" küsis Ahas.
"Põhja on sellel all niipalju," vastas Joonatan, "et meie head sõbrad ja truud naabrid, kodanlased, on ähvardanud säärase süüdistusega Marana vastu välja tulla, nagu ma alles eile kuulsin. See lõi siis mu tuju ka nii saapasäärde, et ma seal "Lindenis" kohe mitu klaasi üksteise järel tühjendasin. Aga ma usun, neil pole selleks mingeid tõendusi."
"Tõendused on iseasjad," arvas Ahas, "aga mis teie ise sellest asjast arvate?"
"Ma ei tahaks uskuda, et Maran siiski nii libedale teele oleks laskunud," vastas Joonatan, "sest mis oleks selle tagajärg? Mitte vähem ega rohkem kui meie partei surm, aga seda ju Maran ometi ei taha teha, kuigi "Võitluse" seisukord rahaliselt kerge ei ole."
"Seda ta ei tohiks teha, ükskõik mis," hüüatas nüüd Ahas.
"Pole kindlasti vist teinud ka," lisas Joonatan, "aga poliitika on juba kord nii must asi, et seal isegi valesüüdistustega, mis oletuste järgi võimalikud võiksid paista, oma vastaseid jalust maha püütakse lüüa." (lk 390-391)
  • Liitlaste suurejooneline plaan oli siis anda kogu enamlusele Venemaal viimne otsustav surmahoop.
Kuigi rahvavägi võitles ka nüüd ikka veel oma endise vaprusega, ei vaimustanud see uus pealesunnitud võitlus siiski enam kedagi. Ei käinud see ju enam otsekohe vabariigi eest ja Ahasele paistis, et see käis nüüd selle vastugi. Enamlased, keda nüüd otsustavalt kukutama mindi, olid vabariigile rahu pakkunud. Kuid kukutama minejad? See oli kõigile väga hästi teada, kuidas need vabariigisse suhtusid, olid nad seda oma tegudega juba küllalt näidanud. Ning sellest teadmisest sõltudes oli see sõda saanud Ahasele vastikumaks kui kunagi enne. See oli ju nüüd asjatu võitlus, nagu olid asjatud ka kõik need ohvrid, mis see võitlus vabariigilt ikka veel nõudis.
Kuid parata polnud midagi, tuli upitada üht vaenlast teise asemele nagu selleks, et see siis parajal ajal otsa saaks vabariigi vastu pöörata. (lk 394)
  • Õppetööd hakati jätkama isegi keskkoolide kõrgemates klassides, mis kevadel vanemate õpilaste üldmobilisatsiooniga suleti. Pataljoni sõjalised õppused Tähtvere väljal katkestati. Poisid elasid küll kasarmus sõduritena edasi, kuid hakkasid sealt nüüd koolis käima. Demobiliseerida neid ei võidud, sest lahinguvalmis pidid nad olema endiselt. Aga see oli juba kord selle aja nooruse saatus, et kui üks käsi hoidis küll juba raamatut, pidi teine käsi ikka veel püssi pidama. (lk 394)
  • Ei olnud ju teistelgi kirjanikkudel, kes nüüd nii kuulsad olid, akadeemilist haridust ega huvigi selle vastu. Mitmed neist polnud isegi keskkooli lõpetanud, näiteks Tertsius, kes juba koolipingilt revolutsionäärina esiti vanglasse ja siis maapakku oli pidanud minema. Aga kogu aeg oli ta oma otsekohese loomingu kõrval ka suuri kirjanduslikke ja isegi ajaloolisi uurimusi kirjutanud ning sel alal ei oleks saanud temaga võistelda ükski akadeemilise haridusega mees. (lk 395)
  • Aga teisest küljest oli Ahasel siiski olnud ka kahju ülikoolist eemale jääda. Ta oli sellele ju omal ajal nii palju mõtelnud ning maal olid sellest isa ja emagi kogu aeg rääkinud ja unistanud, et lõpuks saab siis ühest Ahasestki ülikoolitatud mees. Muidugi, isal ja emal olid oma vaated asjale, mis poja plaanidega sugugi ei tarvitsenud ühtuda. Ahase arvates oli kirjanik ikkagi palju tähtsam mees kui ülikooli professor või mõni teine. Sest kirjanik, see oli ju looja, kelles peitus säde, mis oli ainult harvadel. Oli siis ikka palju haruldasem olla kirjanik kui mõni kuiv teadusmees, kes ka ilma selle sädemeta ja ainult raske tööga oma ülesseatud sihile võis jõuda. (lk 396)
  • "Kuidas siis seal frondil ka praegu meeleolud on?" küsis Ahas viimaks.
"Mis ta kurat on," tõsines Tääker, "meestel pole enam tuju sõdida, partisanid hakkasid kord juba mässamagi."
"Partisanid? Ja mässama?" üllatus Ahas. "Aga mispärast siis?"
"No kes siis enam nii loll tahab olla ja oma pead selle valgekaardi pärast tulle pista," vastas Tääker. "Rongimehedki tulid paarist lahingust tagasi. Sai küll külad punaste käest moe pärast ära võetud, siis aga need uuesti maha jäetud ja oma vanadele positsioonidele tagasi tuldud. Sõdigu ise oma "jediinaja" või "jebiimaja" eest!" (lk 397)
  • Sest mis oli armastus? See oli ju ainult ühe inimese animaalne tung teise sugupoole järele soo edasikandmiseks, see ainuke sild ajutiselt elava inimese kaudu inimkonnal igavesti elada. Seesama tung oli aga ka loomadel, mitte ainult inimesel. Suur bioloog Charles Darwin oli ju selle asja kõik väga usutavalt ära selgitanud. Ei olnud selles siis midagi romantilist. Romantilise oreooli olid sellele mõistele ümber põiminud ainult romantilised kirjanikud ja luuletajad. (lk 401)
  • "Aga mis teie üldse ka pedagoogikast ja lastekasvatamisest teate?" küsis korraga Ann.
"Nooh," tõstis Ahas häält, "sedasama meie nüüd ei tea."
"Meie oleme sihukesed mehed, et meile on kõik need maailma asjad klaarid," praalis ka Tääker.
"Nojah, teie mõlemad olete ju tuntud naistevihkajad ja suured Nietzsche jüngrid," naeris Ann. "Kõik, mis naised teevad, see pole teie arust kunagi midagi. Vaat', ainult mehed, need on maailma sambad ja taeva talad!"
"Ja on kah," põrutas nüüd Tääker jämeda häälega ega sallinud selles küsimuses enam vastuvaidlemist.
Nõnda nad siis arutasid seal neid pedagoogilisi küsimusi väga targalt, kuigi ise vaevu alles lapseeast välja olid saanud. (lk 410)

10

[muuda]
  • Kui nad pärast loengu lõppu olid suuremast ateljeeruumist jälle kogunenud väikesse tuppa, et enne kojuminekut veel pisut jutelda, küsis Tertsius oma madamilt:
"Miks siis sinu sõbrannat enam näha ei ole?"
"Ah sa mõtled Eleonooret?" küsis madam vastu, lastes mehel oma sigaretti süüdata. "On sul siis nii suur igatsus ta järele?"
"Ja kuidas veel," naljatas Tertsius.
"Aga sul on ju nüüd oma naine, mis sa enam teisi igatsed?" naeris madam.
"Oma naine," kordas Tertsius, "ma ei saa aru, missugune mees siis oma laulatatud naisest enam nii väga huvitatud on?"
"Ole aga ettevaatlik," jätkas madam samas toonis, "Eleonoorel on nüüd tulevane linnas ja suurtükiväelane pealegi." (lk 410)
  • Kõik oma endised armastused oli ta saanud teatud mõttes nagu nende loomuliku lõpuni läbi põdeda ja neist siis terveneda. Kuid armastus Eleonoore vastu pidi nüüd katkema nii järsku ja ootamatult. Aga kõik see, mis katkeb vägivaldselt, pealegi alles oma kõige hoogsamas arengujärgus, kutsub välja katastroofi. Ning katastroof see oligi, mille esimesed tõuked Ahas oma hinges juba läbi oli elanud, ning valmistus nüüd vastu võtma järgmisi.
Iseenesest oli kogu see lugu ta meelest halekoomiline ja naeruväärne. Ahas paistis endale jälle kord nii viletsana ja kahetsusväärsena. (lk 413-414)
  • Aga mis Ahas oma armastusega Eleonoore vastu üldse oli mõtelnud? Mis ta oli tahtnud sellega peale hakata? Miks ei rookinud ta seda endast kohe alguses välja, niipea kui ta seda märkama oli hakanud? Või oli ta tahtnud Eleonoorega ka abielluda? Aga Ahas ja abielu? Abielu Eleonoorega? Aga miks ka mitte? Ta oli olnud ju nagu hull Eleonoore järele. Oli vahtinud mõnikord poolte päevade kaupa Toomel, oli käinud "Primaveras" ja oleks käinud kindlasti ka mujal, kui ta ainult oleks teadnud, et Eleonoore ka seal on. Ahas oleks siis kindlasti küll nõus olnud temaga abielluma, kui aga ainult Eleonoore seks talle märku oleks andnud, kuigi ta sellele kunagi ei olnud mõelnud. Ning Ahas oleks selleks valmis olnud, tema, kes ise põhimõtteliselt nii kõrgelt hindas oma boheemlasevabadust, kes oli kavatsenud kogu oma elu pühendada ainult kunsti teenimisele, ja Kraulisega Rötlingeris kord nii väga kaasa oli naernud, kui see Tertsiuse naisevõtmise üle oli irvitanud.
Nüüd oli aga Ahas valmis olnud kas või endagi boheemlasevabaduse maha müüma samale väljanaerdud väikekodanlikule armastusele, sest armastus, see on juba kord säärane mõistust tumestav tunne, et tahad ennast päris vabatahtlikult kellegi pärisorjaks maha müüa ja oled nõus kõigist oma vabadustest loobuma. (lk 414)
  • See oli küll kõik nõnda, et Ahas püüdis ennast ironiseerida, sõimata, noomida ja hurjutada, kuid ta ei sanud midagi selle vastu, et ta süda sees valutas ja vahetevahel nagu nuttki enda haletsusväärse seisukorra pärast peale kippus.
Ära lenda kõrgemale kui tiivad kannavad, ironiseeris ta ennast sealsamas jälle. Aga ta ei olnud ju tahtnudki lennata, ta ei olnud ometi meelega Eleonooret armastama hakanud, see tunne oli tulnud ta peale vastu ta enda paremat tahtmist. Oli tulnud nagu varas öösel, teadmata, salaja. (lk 415)
  • Sest vara, eraomandus, see oligi see saatana kingitus inimestele, mis neid üksteise vastu õelaks, upsakaks ja hoolimatuks tegi ja mispärast nende üle nagu needus valitses, ilma et nad ise sellest oleksid arugi saanud. (lk 415)
  • Ahas ju kunagi suur pidumees ei olnud. Ta ei olnud nagu kunagi mingit mõtet leidnud kõigis neis nooruse ülemeelikuis trallingutes ja kergeis lõbustustes. Ning kõik, millel ei olnud oma suuremat mõtet, sellel ei olnud ka tõsise Ahase silmis suurt väärtust. (lk 417)
  • "Miks sa ei tantsi ka?" küsis Tusti jälle. "Tüdrukuid, tead, on siin täna päris jalaga segada, üks ilusam kui teine!"
"Ah, pole tuju," viskas Ahas vastu.
"Pole tuju," naeris Tusti, "aga tuju saab ju teha. See nüüd mõni kunst! Tead, tule alla!"
"Kuhu alla?" küsis Ahas.
"Noh, alla puhvetisse," vastas Tusti, "mul on seal laud tuju täis ja ka mõned ilusad totsid." (lk 418)
  • Ning Tusti valas varsti uued klaasid ja nad jõid jälle.
Ahase hirmus norutunne ei lahkunud küll, kuid see segunes siiski nagu mingi vägivaldse rõõmutahtega, mis teda nagu kuhugi ülespoole hakkas kiskuma. Ja sai sellest siis mingi veider, segane, metsik meeleolu, mis sundis midagi tegema, kuhugi minema ja nagu nutma ja naerma ühekorraga. (lk 420)
  • "Ann, sina oled esimene tüdruk, keda ma olen suudelnud, tea seda," ütles ta siis.
"Ja sina oled minu esimene suur arm ja valu," vastas tüdruk kurvalt.
Sealsamas haaras Ahast uus sööst ja ta tõmbas peaaegu nutva tüdruku endale veelgi lähemale ja ütles:
"Siis tahan mina olla ka su esimene mees."
Aga selle vastu, mis Ahas nüüd mõtles, oli tüdruk kindlasti.
"Oh, et sa nii hirmus külm ja kole mõistuseinimene oled, sellepärast ei saagi keegi sulle lähedale," ütles Ahas ja tõukas tüdruku vihaselt endast eemale.
Siis pööras ta talle sealsamas selja ja juba varsti kuulis tüdruk, kuidas ta seal magama oli jäänud. Tüdrukul oli oma õnnetust sõbrast nüüdki kahju ja ta võttis ta ümbert nuuksudes kinni, magav meeski sirutas siis oma käed ta ümber ja nõnda nad magasid, need kaks valutavate südametega inimlast sel ööl seal ühises voodis. Tüdrukul oli kleit seljas ja poisil sinel üll, mille rihmapannalgi oli kinni. (lk 425-426)

11

[muuda]
  • Ühel päeval olid linnas kuulutustulpadele ilmunud suured plakatid kahe soome tantsukunstniku külaskäigu kohta. Need olid Maggie Gripenberg ja Onni Gabriel, kes pidid andma siin kaks etendust. "Postimeeski" soovitas soojalt nende etteasteid külastada, sest tulid ju kunstnikud maalt, mis vabariigi võitlust enamlaste vastu nii esimese välislaenu kui ka sõjariistade ja vabatahtlike saatmisega oli toetanud. (lk 426)
  • "See on lihtsalt skandaal, nii halvasti tantsida!" tuli väike Fabian Veede suure käraga.
"Skandaal jah, täiesti skandaal," nõustus ka Kraulis, "see vanamoor võiks ainult veel kuskil kabarees üles astuda, aga mitte teatrilaval iseseisva tantsuõhtuga!"
"Oh, on tulnud nüüd siia parajal juhul lihtsalt hanesid püüdma," tähendas Tertsius, "oma kodumaal on see Gripenberg juba korduvalt läbi kukkunud ega julge seal vist enam üles astudagi." (lk 428)
  • Kuid sealsamas anti märku, vaheaeg oli läbi.
"Kas minnagi enam sisse," arutas Tertsius, "pole nagu tahtmist."
"Ega vist," arvas ka Vasar, "kõige targem oleks ära koju minna."
"Aga lähme pealegi korraks," ütles Kraulis ja hakkas sealsamas saali poole tüürima, "võib ju kohe ära tulla."
Läksid siis teisedki. Ja läks ka Ahas, kel küll ka enam mingit lusti ei olnud.
Nad ei läinud enam oma kohtadele, vaid jäid saali kõige tagumise külgukse juurde tropis seisma.
Ning siis kordus jälle kõik. Vaimustatud publiku ohklemine ja õhkamine, aplauside vägevad tõusud ja mõõnad. Koguni enam, publiku vaimustustorm ja lömitamistahe võõraste kunstnikkude ees näis aina paisuvat.
Nad ei kannatanud seda varsti enam välja. Kõigepealt nooruslik ja impulsiivne Veede, kes korraga sõrmed suhu pistis ja vilistas. See spontaanne reaktsioon oli signaaliks kõigile teistelegi ja siis kajas vägev vilekoor ootamatult üle saali… (lk 429)
  • "Välja!" hüüatas korraga keegi eespool keset vaikust. "Vilistajad saalist välja!"
See oli väljakutse vastuvõtmine publiku poolt, kes hakkas juba ärkama oma esimesest ootamatust hoobist. Hakkas kostma vihaseid ja ärritatud hüüdeid siit ja sealt. Mõned naised sattusid korraga hüsteerikasse ja avaldasid valjult käratsedes oma meelt vilistajate vastu. (lk 430)
  • "Aga küll ikka pööbel sattus marru," naeris Veede oma nooruslikku võidurõõmutsevat naeru.
"Peaasi, et sai sellele lohele kord ka sarve vahele anda," ütles Vala.
Võidurõõmsad olid kõik. Kraulis naeris nii, et kogu tänav kajas. Ülevas tujus oli ka alati sapine meister Vasar, kes ei jõudnud nüüd väikese Veede spontaanset tegu ära kiita. Ning võidurõõmus oli Ahaski, kellest sel kombel Kraulisega lõpuks siiski kaasvõitleja oli saanud.
Aga nad olid siiski liiga vara oma võidu üle hõisanud. Haavatud kodanlik seltskond ei mõtelnudki nende kallaletungi vastamata jätta. Järgmisel päeval ilmunud "Postimees" võttis kohe asja kohta sõna ega leidnud küllalt valimatuid sõnu ja isegi toorest sõimu nende teoviisi hurjutamiseks. [---]
Ja oli selge, et võitlus "Postimehe" sekkaastumisega oli kandunud jälle sinna, kus see ikka oli olnud — kahe generatsiooni antagonismile. Ning oli see juba vana võitlus, mis siin ikka oli käinud ja millele nüüd skandaal teatris oli andnud ainult uue ettekäände. (lk 430-431)

12

[muuda]
  • Keegi ei tea, mis armastus on, kust ta tuleb ja kuhu läheb. See on otsegu tohutu jõud inimestes, mis stiihilise tuulena lõõskab üle nende ja määrab vääramatult nende saatusi. See võib puhuda mahedalt ja leebelt nagu laotuse sigitav hingus üle tolmlevate ja õõtsuvate viljaväljade, kuid võib paisuda ka kohutavaks maruks, mis kõik oma teel purustab. (lk 435)
  • Nagu see igavestes looduse seadustes ette on nähtud, järgneb marule vaikus ja puhkus. Ahas võis nüüd juba oma hiljutistele heitlustele rahulikuna ja pisut ka elutargema naeratusega tagasi vaadata. Võis Eleonoorest tänaval ja mujal üsna külma rahuga mööda minna nagu kõigist võõrastest naistest, kes teda küünevõrdki ei huvita. Ta ei tarvitsenud teda teretadagi, sest neil ei olnud enam tutvust. Ja see oli Ahase meelest üpris hea nii.
Aga et see talle kõigist senistest kokkupuutumistest naistega kibedaim kogemus oli olnud, oli ta nüüd esialgu nagu ettevaatuse pärast siiski kogu naissoo vastu võtnud üsna sõjaka hoiaku. Ka kassipoeg hoiab ennast tulest mõni aeg hoopis kaugemale, kui ta oma esimeses rumaluses sellele liiga lähedale on läinud ja oma vurrud kõrvetanud. (lk 436)
  • Ning Ahas oli jälle Ahas ise, oli futurist, kellele midagi püha ei ole siin maailmas, kus ainult lehmnaised oma händvibalikke lehvitades ringi ammuvad. (lk 436)
  • Ahas sai aru, et tüdruk oli siiatulekuks ehtinud ennast oma parimaga. Ning kaunis ta nägigi nõnda välja. Ta tavaliselt kahvatuvõitu nägu oli veelgi kahvatum ja silmad magamatutest öödest sügavale vajunud.
"Henn, sa oled ikka veel nii hirmsasti haavunud, nagu ma näen," ütles siis tüdruk.
"Ah, mis," mühatas Ahas ainult.
"Nojah, ka mina olin haavunud, et sa mulle üldse niisuguse mõttega julgesid läheneda," jätkas tüdruk, "ja me peaksime siis tasa olema. Aga mina annan selle sulle siiski andeks, Henn. Ma andestan sulle nende värinate eest, mis ma sinu läheduses ikka olen tundnud, ja nende võngete eest, mis mind ikka sinna on kiskunud, kus ma arvasin sind nägevat."
Ahasel oli hakanud korraga häbi kõigest sellest, mis tüdruk praegu seal kõneles, ja ta tundis end punastavatki. See sundis teda näo kiiresti tüdrukust ära pöörama. Ta vahtis nüüd aknast välja ja toksis veel kiiremini ja närvilisemalt sulepeaga lauaveerele.
Aga sealsamas tuli ka Tääker. Ta sammud kolisesid trepil ja varsti ka toas.
"No mis Tristanit ja Isoldet siis teie siin kahekesi mängite?" küsis ta sinelit seljast varna heites ja nähes, et toasolijad mornilt enda ette põrnitsevad.
"Ann sõidab maale kohale ja on tulnud jumalaga jätma," ütles Ahas.
"Ära räägi," ehmus Tääker ja jäi keset tuba seisma kui post.
Siis lähenes ta aeglaselt tüdrukule ja pani oma suure käe õrnalt ta õlale, küsides:
"Tõega ikka?"
Tüdruk noogutas peaga.
"Kui kahju," ütles Tääker siis tõsiselt ja kaugel oli temast seekord ta tavaline lõõpimishimu, mis teda Anne juuresolekul alati haaras.
"Kahju asi," kordas ta veelgi, "meie ilus sõpruskond hakkab nõnda siis juba laiali pudenema." (lk 438)
  • Punavägi andis nüüd taganema hakanud loodearmeele hoobi hoobi järel ja ikka suuremaks ja suuremaks muutus selle taganemise hoog, kuni muutus juba täielikuks paanikaks. Langes punaste kätte juba Luuga linn ja varsti jäeti maha ka Jamburg. Ning ainult haledad riismed jõudsid sellest liitlaste poolt toredasti ülesklopsitud väest üle Narva jõe eesti vägede selja taha rettu. Suurem osa sellest oli punaste poole lihtsalt üle jooksnud, nagu jäi sinnapaika ka kogu armee vägev varustus. Loodearmee oli likvideeritud, desarmeeriti selle jäänusedki Virumaa metsades Kuperjanovi partisanide poolt. Täitunud desarmeeritute hulgas puhkes varsti plekiline tüüfus ja neid suri seal karjakaupa.
Aga paremini ei olnud käinud ka Denikini käsi seal Lõuna-Venemaal. [---]
Oli siis lõplikult kokku varisenud see liitlaste vägev enamlaste kukutamise plaan nagu mingi kaardimajake.
"Ega see kah jälle hea ole, et see asi punastel nüüd nii libedasti hakkab minema," kahetses Tääker, "parem, kui nad seal ikka kauem üksteise kõrisid oleks lõiganud, meil oleks siis siin hea hingata olnud. Aga venelane on juba kord nihuke, et kui sa ta kuramuse kord taganema lööd, siis ta jookseb ühe hooga ikka samas suunas."
"Nojah," möönis ka Ahas, "valgetest oleme küll sedamoodi lahti, aga punane laviin tuleb uuesti. See on nagu meie needus, et kui ühe käest vaevalt pääsed, siis teise pihku satud."
"Mitte ainult seda," jätkas Tääker, "punased ehk on nüüd koguni nii ülbed, et ei pakugi enam rahu, kui neil kõik nii hästi läheb." (lk 442-443)
  • Aga Narva all käisid juba rängad võitlused. Taganeva loodearmee kannul tormanud tohutu punavägi oli langenud eesti vägede kindlustatud liinidele, et needki ühe hooga läbi murda. Kõneldi loendamatutest väehulkadest, seitsmest või kümnest diviisist korraga, mis seal pealetungile oli asunud koos mitmesaja suurtükiga. Ning eesti vägesid oli seal ainult üks diviis juurdeantud osadega ja mõnekümne suurtükiga. (lk 443)
  • Aga Tääker oli siiski eksinud oma kartuses, et punased nüüd ehk enam rahu ei pakugi. Sest rahu oli lõpuks vaja neilegi. Augustis katkenud rahuläbirääkimised võeti uuesti üles ja Lenini rahusaadikud tulid läbi rinde seekord koguni Tartusse. Ja varsti oli kuulda, et tähtsamates küsimustes oli kokkulepe juba saavutatudki.
Kuid ülbeks läksid venelased siiski. Ja seda otse keset rahuläbirääkimisi, kus nad äkki esitasid nõude, et Eesti oma piiriribas ei tohi ehitada Venemaa vastu kindlustusi ega pidada seal sõjaväge. Et seda tingimust aga vastu ei võidud võtta, ähvardasid venelased läbirääkimised katkestada ja veel kümme uut diviisi Narva alla lisaks saata. Ja rahu, mis kord juba nii lähedal oli paistnud, kaugenes jälle. (lk 443)
  • Kuid siis võtsid eesti väed endid nagu viimses meeleheites kokku ja tormasid peale. Tormasid peale ja viskasid punase laviini uuesti üle jõe idakaldale tagasi nii Krivasoo kui Samokrassi juures. Ja ei olnud siis jälle ühtki punast venelast Narva jõest lääne pool, välja arvatud ainult suured purustatud surnute kuhjad, mis siinpool lebasid. Narva jõgi oli jälle piir ida ja lääne vahel, nagu see seda siin juba põliselt oli olnud. (lk 444)

Epiloog

[muuda]
  • "Meie täname Sind, Issand, selle suure ime eest, mis Sa oled lasknud sündida! Meie täname Sind selle jõu eest, mis Sa andsid meie rahvale võitlemiseks, kui tal oli kitsas käes! Issand, ära jäta ka nüüd meie rahvast maha, kus ta selle võitluse on võitnud, vaid näita talle õiget teed tulevikku…"
Nad ei tahtnud kumbki, sest olid nad ju mõlemad veendunud sotsialistid ja seega ka jumalatud, kuid nad ei saanud midagi selle vastu, et ka neis oli sündinud praegu tahtmine nagu kellegi kõrgema ette põrmu heita ja tänada sama eest, millest õpetaja seal altaris kõneles.
Nad ei laskunud küll põlvili, vaid kummardasid ainult pead alla ja Ahas nägi, et Tääkeri nägu oli tõmbunud sealjuures üsna tõsiseks ja pühalikukski.
Ning kui õpetaja oli lõpetanud, oma õnnistussõnadki lugenud ja kogudus laulu alustas, kuulis ta, kuidas Tääker oma vägeva bassiga orelile kaasa laulis:
Suur Jumal kõrguses,
Sull’ tänu, kiitus olgu… (lk 446)

Bibliograafia

[muuda]
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil II", Vadstena: Orto, 1948
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil II", Tallinn: Olion, 2000
  • Albert Kivikas, "Nimed marmortahvlil. I ja II osa", Tallinn: Leksiko, 2003

Vaata ka

[muuda]