Nimed marmortahvlil II

"Nimed marmortahvlil II" on Albert Kivika romaan, mis keskendub tagalaelule Vabadussõja aastatel. Vabatahtlike sõjategevus on esitatud taustamaterjalina, mitte keskse tegevustikuna. Peatagelasest Henn Ahasest on saanud staabikirjutaja, kelle tõeliseks kireks on kirjandus. Albert Kivika kombel on temast saanud futurist. Tegelaskujude seas on äratuntavad mitmed tolle perioodi kirjandustegelased, eelkõige rühmituse Siuru liikmed.

Esimene peatükk

• Parunid tahavad lüüa siis nüüd mesti vene valgekaartlastega - et siis on kõik nuudi- ja nagaikavennad jälle koos.
  • Tääker landesveeri plaani kohta vene valgekaartlastega ühist fronti teha.

• Ilus küll, aga natuke ikka imelik see päkapiku Eesti sõjapoliitika! Nüüd, kus oma maa punaste alt vaba, minnakse juba võõraid maid ahnitsema. Kas tahetakse siis viimaks Lätist soetada endale ka asumaa?
  • Karrask eesti vägede kohta Lätis ja eesti juhtkonna otsuse kohta landesveeri nõudmistele mitte järele anda

• Kas sa kuuled, või muudkui lasku aga landesveer oma parunitega vabalt Eestisse marssida, visake püssid põõsasse ja kummardage maani tagasitulnud härrade ees. Seda sa vist tahaksid, va parunite kintsukaapija.
  • Mõdrik Karraskile

• See oli ikka nõnda nagu mõne kirjutamata eeskirja järgi, et siin surma ooteruumis tuli naljatella ja lõbus olla.
  • Meeleolu kohta sõjaväevanglas

• Talle oli ikka ja alati vastik olnud see teadmine, et oma vabariigi eest tuli võidelda just koos mingite vene valgekaartlastega, selle kõige mustema ja tagurlikuma elemendiga maailmas.
  • Ahase mõtted vene valgekaartlaste abi kohta

• Aga mis teha, kui oleme nii väikesed ja meie jõud on üksikult nii nõrk. Ainult suurrahvas võib endale vabalt võitluskaaslasi valida.
  • Laanest

• Eks ta hale ole see meie väikerahva värk, ikka peame me nähtavasti suurtele olema see kasukas, mida jagatakse ja kes kunagi sirgelt ja vabalt oma teed ei saa käia.
  • Laanest

Teine peatükk

• Ta nagu kartis oma raske meeleoluga täna üksi jääda, kuigi ta muidu nii väga üksindusega harjunud oli, sellest lugu pidama ja seda isegi armastama oli õppinud. Sest üksinduses oli Ahase meelest sügavust, kaunidust ja vabadust. Ainult üksinduses oli inimene tema ise ja ainult üksinduses oli ta kaitstud kõige selle eest, mis elu võib saata vastumeelset, kibedat ja alamustunnet sisendavat.

• Sest raamatute maailmas, seal oligi seda kõige puhtamat ja õilsamat rõõmu ja meelelahutust, see oli nagu teine, parem elu, mis asetses küll kusagil väljaspool reaalsust, kuid oli ise siiski nii reaalne.

• Kõigepealt tuleb ainult lõhkuda ja purustada, sodiks lüüa kõik vana, mis kirjandust kui vaba kunsti kammitsas hoiab. Aga niikaua, kui ei ole vana maha lõhutud, ei saa ka uut looma hakata.

Kolmas peatükk

• Noh, mis raske see kirjanikuametki on, võta ainult sõnaraamat kätte ja kirjuta sealt õiged sõnad paberile. Sõnaraamatus on ju kõik sõnad olemas.
  • Pärlin

• Igavus, see on igasugusele kunstile kõige kindlam surm.
  • Gottfried Tertsius, ilmselt Friedebert Tuglast kujutav tegelane

• Inimene kirjutab siis just kõige paremini, kui ta kirjanik ei olegi.
  • Gottfried Tertsius (Ahasele, kui too ütles, et ei kirjuta enda jutte trükkimiseks)

• Aga see on nähtavasti kõigi meie kultuuriloojate ja ka kultuuri enda saatus, et seda tuleb luua pooleks näljaga. Ja olla kirjanik väikerahvale, kes ise on nii vilets ja vaene, on väga tänamatu saatus. Mis on ühe suurrahva kirjanikul viga?
  • Gottfried Tertsius

• Oh, lootuseta on see asi igatpidi, kas iseseisvusega või ilma, väikeseks ja vaeseks jääb meie rahvas ikkagi. ja olla ainult ühe väikerahva kunstnik, selles on nii vähe ülendavat.
  • Vasar

• Nõuab ka edaspidi sangarlust ja enesesalgamist olla oma väikese rahva kirjanik või kunstnik.
  • Gottfried Tertsius

• Ma tahan ütelda, et kirjandus ei ole üldse kunst, nagu teda selleks peetakse. Sest sõnaga, kuidas saab sõnaga üldse mingit kunsti teha?
  • Veede

Neljas peatükk

• Pisitillukesed piisad sünnitavad nire, niredest kogub endale jõudu suur jõgi ja viib kogutu merre. Ning suur meri võib marus tormama hakata, nii vaikne kui ta muidu näib...

• Ja läks siis kõik oma ajaloolist, kõrgema krooniku poolt ettekirjutatud rada...

• Sinul on muidugi nüüd õnne kui tõrva, et need parunisead siis jälle tagasi ronivad.
  • Mõdrik Karraskile

• Sõjavägi oli juba kord säärane asutus, et siia võis küll vabatahtlikult astuda, aga kui juba olid siin, siis oli sellel vabal tahtel ka lõpp.

Viies peatükk

• Ta püüdis siis ennast trööstida sellega, et on sõda, et on erakorraline aeg, kus mustad reaktsioonilised ja vastutustundeta jõud võivad vee peale tõusta ja vabariigi organismis mädapaiseid tekitada.
  • Ahase mõtted, kui maha lasti kakskümmend kaks mobiliseeritut

• Ainult äärmused sünnitavad ekstsesse.
  • Laanest

• Ja kirik, see oli tagurluse viimne suurim kants, ja Jumal, keda seal kuulutati, oli ikka rikastega nõus...
  • Ahase mõtted

• Mõni vana krõbi, ei ela ega sure, palub Jumalalt surma, aga see ei tule. Surm võtab noored, kelle elu alles ees.
  • Käsperi ema, rääkides poja surmast

Kuues peatükk

• Arvustusel ja följetonil on suur vahe. Ühega hinnatakse ühe kirjaniku teoseid, teisega aga tehakse kirjanduslikku poliitikat.
  • Jaanus Kraulis, kelle prototüüp on ilmselt August Gailit

• Ta oli ikka tõesti härra, kõneles ooberiga käsutavate laiade žestidega ja põrutaski ta peale ebaviisakalt, nii et Ahasel hakkas nagu pisut piinlikki ja ta kartis, et ehk oober viimati haavub säärasest käitumisest. Kuid vastupidi, see muutis teda viisakamaks, mida ebaviisakamalt temaga kõneldi, ja seda sügavamaid kummardusi ta hakkas tegema.

• Suur kiitus rikub noore ära. Kiitus hellitab ära, paneb noore nahka.
  • Jaanus Kraulis

• Ahas jälle arvas, et suur laitus ja hoolimatu mahategemine võtab noorelt usu endasse ja lööb ta kohe algusest peale surnuks.

• Mina küll ei näe seal mingit sügavust. Ega tumedus ja õudus pole veel sügavus. See on lihtsalt ainult tume ja õudne.
  • Jaanus Kraulis

• Mis hakkab üks õige kirjanik peale niisuguse mööbliga kui naine?
  • Jaanus Kraulis

Seitsmes peatükk

• Ta paistab küll saamatu ja vindub kui tuli toores puus, aga ta on visa. Visiseb ja visiseb, aga läbi sööb lõpuks.
  • Nikodeemus, kelle algkuju on ilmselt Artur Adson, Viinalase kohta, kelle algkujuks loetakse Henrik Visnapuud

• Ning tal hakkas nüüd heameel ja imekerge sellest teadmisest, et mitte ainult siin, vaid teisteski kaugetes maades leidus suuri, õilsaid ja kuulsaid inimesi, kes umbes samuti mõtlesid ja tundsid nagu tema siin. See tähendas, et peab olema mingi nähtamatu, kuid siiski väga reaalne side kõigi vaimuinimeste vahel üle kogu maailma, mis neid ühteviisi mõtlema ja tundma paneb.
  • Ahase mõtted prantsuse rühmituse "Clarté" üleskutse kohta vaimuinimeste seas kõikjal humaansuse eest võidelda

Kaheksas peatükk

• Ahv on inimesest arenenud, aga mitte vastupidi.
  • Kraulis

• Ikka tasa ja targu tuleb asju ajada, pikkamisi üles ronida, nagu tigu mööda seenevart!
  • kraulis

• Poliitika on juba kord nii must asi, et seal isegi valesüüdistustega, mis oletuste järgi võimalikud võiksid paista, oma vastaseid jalust maha püütakse lüüa.
  • Sotsiaalrevolutsionäär Joonatan

Üheksas peatükk

• Aga see oli juba kord selle aja nooruse saatus, et kui üks käsi hoidis küll juba raamatut, pidi teine käsi ikka veel püssi pidama.

• Sest kirjanik, see oli ju looja, kelles peitus säde, mis oli ainult harvadel.

• Mis oli armastus? See oli ju ainult ühe inimese animaalne tung teise sugupoole järele soo edasikandmiseks, see ainuke võimalus inimkonnal igavesti elada ajutiselt elava inimese kaudu. Seesama tung oli aga ka loomadel, mitte ainult inimesel. Ei olnud selles siis midagi romantilist.

• Kõik, mis naised teevad, see pole teie arust kunagi midagi. Vaat', ainult mehed, need on maailma sambad ja taeva talad!
  • Ann

Kümnes peatükk

• Ma ei saa aru, missugune mees siis oma laulatatud naisest enam nii väga huvitatud on?
  • Gottfried Tertsius

• Kõik see, mis katkeb vägivaldselt, pealegi alles oma kõige hoogsamas arengujärgus, kutsub välja katastroofi.
  • Ahase armastuse katkemise kohta

• Armastus, see on kord juba säärane mõistust tumestav tunne, et tahad ennast päris vabatahtlikult kellegi pärisorjaks maha müüa ja oled nõus kõigist oma vabadustest loobuma.

• Ära lenda kõrgemale kui tiivad kannavad.
  • Ahas enda kallal ironiseerimas

• Sest vara, eraomandus, see oligi see saatana kingitus inimestele, mis neid üksteise vastu õelaks, upsakaks ja hoolimatuks tegi ja mispärast nende üle nagu needus valitses, ilma et nad ise sellest arugi oleks saanud.

• Ning kõik, millel ei olnud suuremat mõtet, ei olnud ka suurt väärtust.

• Pole tuju, aga tuju saab ju teha. See nüüd mõni kunst!
  • Tusti Ahasele

Üheteistkümnes peatükk

• See on lihtsalt skandaal, nii halvasti tantsida!
  • Fabian Veede

Kaheteistkümnes peatükk

• Keegi ei tea, mis armastus on, kust ta tuleb ja kuhu läheb. See on otsekui tohutu jõud inimestes, mis stiihilise tuulena lõõskab üle nende ja määrab vääramatult nende saatusi. See võib puhuda mahedalt ja leebelt nagu laotuse sigitav hingus üle tolmlevate ja õõtsuvate viljaväljade, kuid võib paisuda ka kohutavaks maruks, mis kõik oma teel purustab.

• Ka kassipoeg hoiab ennast tulest mõni aeg hoopis kaugele, kui ta oma esimeses rumaluses sellele liiga lähedale on läinud ja oma vurrud kõrvetanud.
  • Ahase sõjaka hoiaku kohta kogu naissoo vastu

• Aga venelane on juba kord nihuke, et kui sa ta kuramuse kord taganema lööd, siis ta jookseb ühe hooga ikka samas suunas.

Vaata ka

• Nimed marmortahvlil
• Nimed marmortahvlil III
• Nimed marmortahvlil IV