Richard Roht

Richard Johannes Roht (12. aprill 1891 Krootuse vald – 22. august 1950 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Luule[muuda]

Kewadises looduses on elu:
Rohelised konnad laulwad rohelisi laule rohelise konnakapsa rohelisel lehel rohelises tiigis roheliste kallastega keset rohelisi nurmi sini-rohelise taewa all
...
Kewadises looduses on elu:
Tume-rohelised laewad sõudwad mööda mere rohelisi laineid üle roheliste sügawuste sini-rohelise Lõuna taewa all. Kaugel horitsondil seiswad wõõrad rohelised
saared, rohelised linnud lendwad roheliselt oksalt rohelise oksale

"Roheline", lk 3 (Richard Roht, Henrik Visnapuu, Alfred Varik. "Roheline Moment: Pühendatud kõigile kirjanduslistele paganatele ja wariseeridele". Tartu: Moment, 1914.)

Mälestusteraamatud[muuda]

"Tsaari ohvitser"[muuda]

Richard Roht, "Tsaari ohvitser", Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1935.

Mis teha, kirjanduse teed viivad väheseid kõrgete kohtade poole, vastupidi, mõnikord viivad nad päris rappa. (lk 7)
Nälgiti, aga kohvikus pidi saama istuda. Ja kui kellelgi kuidagi välja kukkus, siis toodi korv õlut koju ja lauldi seejuures kirikulaule kolme hääle peal ning sellest saadud inspiratsiooniga mindi kõrtsi ja kelnerid ja puhvetipreilid ei suutnud sageli vastu panna me innukatele tõendustele, et arve tasume järgmisel päeval. (lk 11)
Kapten päris, millisesse perre ma kuulun, — kas realistide, romantikute, naturalistide, impressionistide...

Mulle tuli meelde Joh. Aaviku kirjutis minu raamatust "Postimehes" ja ma vastasin, et olen esimene eesti dekadent!

"Huu!" hüüdis kapten. "See on midagi niisugust — sinist, lillat ja lainetavat..." (lk 18)

Täielist päikesevarjutust polnud ma, muidugi, varem näinud ja ei näe vist enam oma elus. Nii et just 1914. aastal, Maailmasõja algul, sain teda ainukordselt näha. Kummaline igatahes. Taevas oli selge ja varjutust võis korralikult jälgida. Kui kogu päikese ketas kattus musta varjuga, oli kasarmuõu peaaegu hämar — keskpäeva ajal. Sõdurid jälgisid pilti väga pessimistlikult. Ja selleks oli neil täieline õigus. Venemaale ja vene vägedele igatahes oli see päikesevarjutus väga halva tähendusega, nagu pärast osutus. (lk 21)
Inimene algas vene sõjaväes alles lipnikust ehk paremal juhul alamlipnikust. Ja siis oli ka kohe inimese ja alamväelase vahel säärane kuristik, et ühel pool seisis hall tõbras ja teisel pool kuldpagunitega keerub. (lk 49)
"Vaimse maailma probleeme" mu kaasteenijal küll ei olnud. Ta oli "korralik inimene", kes austas korda, — ja seda võib igaüks isegi arvata, mis saksa mõisnik "korra" all mõistis. Muud erilist tal midagi juures ei olnud. Maha arvatud ta rassi- ja seisuseuhkus. Aga seda võime näha ka mujal, isegi Viljandimaa mulgi juures juba, ja erilist vaimukõrgust, -sügavust, -suurust ning -peenust see ei paku. Ennem vastupidi: vaimutömpust, -kitsust, vaimu omaette nohisemist. (lk 78-79)
Kena kevad oli tulnud, kuigi kaunis jahe. Maikuu (vana vene kalendri järgi) oli seal "ülal", tagapool Peterburi, Viiburi kubermangus, õhtuti päris külm. Keskpäeval aga soojendas päike üsna mõnusasti ja linnud ning lilled ilmusid omal ajal. Kuigi õhtu ja öö oli külm, mõnikord isegi nullini, oli see-eest huvitavalt valge peaaegu kogu öö; vabalt võis lugeda ja väljas jalutada nagu päeva ajalgi. Kuid see valgus polnud siiski päevavalguse sarnane. See oli kummaline, ebamäärane, võiks öelda ebamaine valgus. Veidi nagu viirastuslik, "unenäolik", teise maailma valgus. Temas kõndisid kui tundmatul maal. Kõik asjad paistsid temas teisiti kui päevavalguses, olid saladuslikud. Mets, üksikud puud, nurmed, põllud, majad magasid, aga nad ei maganud ka. Nad just kui nägid und. Jutustasid oma imelistest unenägudest. Kui mai lõpu või juuni alguse hilisõhtul kella poole 11 paiku läbisid metsa ja küla, tuli tahtmata mõte, et sa ei kõnni reaalsel maal: küla magas juba, ei inimese-, linnu- ega loomahäält kostnud kuskilt, puud seisid vagusi, kõik lõpmata, lõpmata vaikne, aga — päike põles veel metsa taga kui mahajäetud, unustatud tuli taevaserval. (lk 91-92)
Kroonlinnast väljas asetsesid suured moonalaod — püssirohi ja püroksüliin, miinid, pommid, granaadid. Need olid maa sisse kaevatud keldrid, maakamaraga kaetud, pealt kasvanud ilusasse rohtu. Keldrite vahel kasvasid puud, põõsad. Kevadel õitsesid sirelid ja toomingad, suvel orjavitsad. Omapärane idüll: all surm, peal õitsev elu. Kord oli ühes laos juhtunud õnnetus, midagi oli plahvatanud. Kus siis käisid kärakad! Seisin kodus akna all ja kuulasin. Iga kärakas viskas aga akna alt minema ja pööras veel toas ringi otsegu tantsutuuris. Majad värisesid ja aknaklaasid lendasid klirinal puruks. (lk 116)
Soomlased olid ägedad mehed igal alal. Kord, kui oli juba paks lumi maas, sõitsin ma ratsa maanteed mööda ja mu ees sõitis kitsal sõidurajal võõra küla soomlane pikali reel. Ta mängis minuga: niipea kui ma hakkasin temast mööda tüürima, andis ta oma hobusele piitsa ja laskis minu hobusel vantsida sügavas lumes, nii et möödapääsemine võimatuks osutus. Ja kui ta nägi, et ma maha jäin, laskis ta oma hobusel jälle lonkida.

See vihastas mind lõpuks ja ma hüüdsin täieliku tsaari ohvitserina vene keeles:

"Davai doroogu!" (Anna teed!)

Ja mida vastas mees: ma ei uskunud oma kõrvu:

"Sam davai doroogu! Eto naaša zemlää!" (Ise anna teed! See on meie maa!)

Ma olin nii meeldivalt üllatatud, et oleksin heameele pärast mehele kaela langenud! (lk 117)

Kui Aleksander III Helsingi olevat sõitnud, olevat platsi ümbruses, kus peeti paraadi, majadel luugid kinni olnud, eesriided alla lastud — majad kui surnud. Vaat see oli distsipliin! Ja on sellega midagi kaotatud? Ennem küll võidetud.

Meil aga filosofeeritakse ikka veel rahvuslusest, mida tuntakse vaid oma südames, ja naerdakse kõiki väliseid oma rahvusliku väärtuse avaldusmärke, nimetades seda teinekord isegi šovinismiks.

Eestlane on ju kord nii "kultuuriline", et paneb oma lapsed saksa kooli — ise "südames" ikka olles eestlane!

Välist rahvusliku tunde ja eneseväärtuse representeerimist hüljatakse meil niivõrd, et sellega end teiste rahvuste ees sageli alandatakse. Ja ikka arvamises, et see on hirmus- ja ülikultuuriline teguviis! (lk 120)

Vana tuntud põhimõte näis selleski asjas valitsevat: vene sõdur ei tohtinud luksust taga ajama hakata korraliku riietuse ja ihupesuga; vene sõdur pidi ju sangar olema ja mitte unustama, et ta suurim voorus on hoolod, goolod (külm, nälg) ja hõõrutud jalad; ning sellepärast anti varustist ka ikka nii tsutt-tsutt (vähehaaval), et sõdur iialgi ei võinud tunda end igapidi päris hästi ja mugavasti. Sõdurit "karastati" ... (lk 192)

"Sõjasõit"[muuda]

Richard Roht, "Sõjasõit", 1928.

Donau oli ja jäigi mu kujutlustes sõja-jõeks, surma-jõeks. Balkani riigid, kust ta läbi voolab, on teda oma minevikuga selleks teinud. Too, mis ma nägin, oli kui vana klassikaline episood. Pärastpoole jälle kord jalutades Donau ääres, nägin, kuidas üks naine kalda ääres pesu pesi; ta juurde ujus midagi, astusin ligemale, nägin: inimese keha, pääta ja jalgadeta, täis koledaid haavu. Naine tõukas keha kui puutüki enese juurest ja pesi edasi. Muuseas, Reni linnal puudus mõistagi veevärk. Suured läbikäivad sõjaväeosad, keda Renis toideti, said oma söögivee Donaust. Sõin neid sööke mõnikord minagi. Süda ei pööritanud. Oli sõda. (lk 52-53)
Minu kompaniiülem oli lõunamaalistesse oludesse sattudes väga ohtralt viina tarvitama hakanud ja selle tagajärjel libisenud libedale teele. Et ta mu ülemus oli, siis tuli minul sellest kõige rohkem kannatada. Kaasa joomine ja kaasas prassimine — kui seda ülemus nõuab — on peaaegu sunduslik. Sellepärast katsusin ülemusest vabal ajal võimalikult kõrvale hoiduda. Eriti ei meeldinud mulle, et ülemus venelaste moodi purjus olekus liiga palju suudlema kippus, mis oli üks väga märg ja vastik talitus. (lk 63-64)
Ühel platsil oli mingi väeosa öölaagris. Tee ääres oli suremas väeosa hobune. Ta suu oli lahti ja hambad läikisid kuuvalguses kui surnupääluul, kuna silmad mustendasid koledate koobastena. Aegajalt rabeles ta, hirnus meeleheitliku kileda häälega ja ohkas siis säärase südantlõhestava nukruse ning kaebega, et külm judin jooksis üle mu keha. Kaugusest aga kostis: trahh—trahh— tra—ta—ta—ta—ta—trahh! (lk 65)
Renis oli miniatuurne, kuid sügav pilt ennerevolutsioonilisest Venemaast. Kõrgemate ohvitseride prassimised ja sõdurite ääretu viletsus. Sellest kasvas vene revolutsioon enamluseks. Oli ju veel palju teisi põhjusi, kuid sõjavägi oli see, kes teisedki põhjused mõjule viis. Vene sõjaväe kõrgem ülemus lubas endale kõik ja sõdureile peaaegu mitte midagi. See tekitas säärast kuulmatut vihavaenu sõdureis, et nad revolutsiooni puhkedes muutusid otse kättemaksjateks saadanateks. Ja neil oli selleks õigus. (lk 72)
... 1916. a. lõpu poole vene sõjaväes juba mõjuvalt oli tunda halva lõpu lõhna ja kogu vene sõjavägi oli nii sõjaväärtuseliselt kui ka kõlbliselt allamäge veeremas. See viis ka nooremad ohvitserid alla ning levitas nende keskel kõrgema ülemuse halbu kombeid. Elunautimise ja prassimise tendents levis ka nooremate ohvitseride keskel, kogu väe seljatagune ühes jõukama kodanluseklassiga oli üks suur lõbumaja, kus liiderdati, joodi ja võeti elult, mis saadi. Sõdur aga vaatas seda päält ja pigistas oma käe sinelitaskus ikka rohkem ja rohkem rusikasse. (lk 74)
Ühest teisest joomingust rääkis kompaniiülem, et paaril mehel äkki tarvidus tulnud naiste järele. Kuid oli keskpäev ja "turukohad" tühjad. Siis ütles keegi, tema teadvat kohta, kust juhatatakse esimese sordi libusid. Ta võttis teised järele ja viis politseivalitsusse. Sääl jättis ta teised ootetuppa istuma ja tuli peagi ühe politseinikuga tagasi, kes teejuhiks kaasa antud. See politseinik istus nendega ühes voorimehele ja sõidutas nad parajasse paika. Keisri politsei teenis keisri ohvitsere. Venemaa oli revolutsiooniks küps. (lk 76-77)
"Lipnik", ütles kolonel uhkelt. "Teie olete noor mees ja vähe veel teeninud. Vene sõdur suudab kõik kannatada — külma ja nälga — ega vaja teiesarnase noore inimese eestkostmist."

Sellele, et vene sõdur "kõik suudab kannatada," oligi õieti vene sõjaväe kogu korraldus rajatud. Kuid vene sõduri kannatus katkes — ning kogu Venemaa läks uperkuuti.

Sellest ei saanud too tuimapääga kolonel muidugi ka pärastpoole aru, kui ta, võib olla, "seina ääres" seisis või sõdurid ta nahast "lampasse" lõikasid. (lk 78)

Kolonel ajas enda sirgeks. Ta näos oli natuke viha, natuke hirmu ja suur portsjon aukartust. Ekstsellents, tsaari sohivend rääkis! See oli hirmu põhjuseks. Ekstsellents andis väikese pääpesu — see oli viha põhjuseks. Kuid ekstsellents näitas oma võimu, ekstsellents sülitas kõige pääle, igasuguste seaduste ja reeglite pääle — see tekitas hiigla aukartust. See oli võim, oli kõrge lend, oli suurus ja hiilgus! Nägin oma silmaga: vene väes austati rohkem õiglusetust kui õigust. Kuid õiglusetus, seadusest üleastumine, reeglipärasetus pidi sanktsioneeritama distsipliinimõistega. Siis oli kõik korras. Ekstsellents võis teha, mis tahtis, talle oli see andeksantav, lipnik aga ei tohtinud õigust otsida — seda talle andeks ei antud. (lk 90-91)
Ühes kohas diivanil väänles õrn piimanäoga noormees — nii joobnud, et ta pisarad segunesid ta oksega — ja kisendas teda ümbritsevale ringile lakkamatult: "Andke, andke mu revolver, ma lasen enda maha! Ma ei taha minna suurtükisöödaks, ei taha, ei taha, ei taha!" Teda katsus rahustada ta sõber. "Vasja, Vasja!" meelitas sõber, "jää rahule, ole mehine, sa oled ju ohvitser, sõidad kaitsema oma keisrit ja isamaad, vanemaid ja omakseid..." Seepääle ajas Vasja enda istuli, vaatas kõigile otsa viinast ning meeletusest metsikuks muutunud silmil ning räuskas hirmsa, elajalikult kriiskava häälega: "Persse pistke oma isamaa ja keiser! Sülitan oma vanemate ja omaste peale, jumala eest! Hoidke kuradid, vangivahid ja timukad, ma tapan teid kõiki, litapojad!" Ta hakkas märatsema ja ta seoti kinni. Käsist ja jalust seotuna viskles ta põrandal ja neas ning sõimas kõiki: vanemaid, kes ta sünnitanud, Venemaad, kes ta verd tahab imeda, ülemaid, seltsilisi. Oli vähe hale, naljakas, kuid ka õudne. (lk 98-99)
Sadama komandant pidas laevale kõne.

"Härrad ohvitserid... kõrge au... rõõm surra keisri ja isamaa eest... meie kõikide tahe viia sõda võidurikka lõpuni..." Sääraseid asju ta rääkis umbes. Siis tuli üleskutse pidada karskust, kasinust, hoida kõrgel oma mundri au jne.

Talle vastati vilistamisega ja kutsega kaasasõidule. (lk 101)

Üldse, näis linnaelanik, keskmine rumeenlane, koledasti kohkunud olevat, nõutu ning abitu. Otse linna ees löödi lahinguid, aeroplaanid puistasid pomme kaela — mis pidi küll tulema? Pääasi aga — suur, vägev Venemaa oli jõuetu kaitsma, vägev Venemaa taganes kogu aeg armee ees, mis suuremalt jaolt koosnes naljakaist matsidest — bulgaarlastest — ja kehkenpüksidest türklastest, keda Venemaa alati löönud. Rumeenia algas sõda suurte lootustega, vähemalt väljendas seda lootust keskmise rumeenlase imestus Venemaa jõuetuse ees. Rumeenlane mõtles nimelt sõja alguses, et tal pole ise suurt midagi teha, muudkui saavutada võite. Venemaa pidi tema eest kõik tegema. Venemaal on miljonid sõjaväge, kolepalju raha, kolepalju vilja, suhkrut, varustust. Nii arutas keskmine rumeenlane. Ei Venemaaga hätta jää ega nälga tunda saa. Ning Rumeeniale kippus juba ilma sõjatagi nappus kätte. Kuid Venemaa sai lüüa ega suutnud rumeenlase hääks midagi teha, vastupidi — Rumeenia sai sääraseid lööke, mida keskmine rumeenlane uneski ei võinud aimata: detsembri lõpuks oli peaaegu kogu Rumeenia vallutatud /---/. (lk 102-103)
Ilmasõjaaegse vene liinisõduri välimus jättis väga palju soovida puhtuse, elegantsuse ja isegi sõjaväelise kuju mõttes: need olid rõhutud, muljutud, eluta inimesed, hallid nii riietuselt kui ka näolt, ülihalvasti toidetud, lõpmata ebapraktiliselt riietatud ja varustatud. Nad sammusid tõesti kui elavad surnukehad, kui kujud varjuderiigist. Venemaa kaotus oli liig selgesti juba ennustatud säärase armee välimuseski.

Vast mööda sõitvad ratsaväe salgad elustasid vähe seda tuhmi pilti, kuid juba teadis iga uulitsapoiss, et mis mõju on ka ratsaväel või isegi kuulsatel vene kasakatel saksa tehnika ees. (lk 106)

"Üldse," jätkas kapten, "alguses on see ikka nii. See, kes fronti sõidab, eriti veel säärased noorurid, arvavad, et nüüd tuleb päris põrgu, et nüüd muudkui kisenda ja sure. Aga varsti harjutakse ära. Varsti selgub, et väeliinil on kogu see suremise värk üks pagana harilik ja igapäevane asi ning hirmu tunneb vast veel ainult see viimane argpüks. Ja need poisid siis," näitas kapten purjus lipnikele, "neid ei tunne siis äragi. Kõik see uim ja hullumeelsus on kui pühitud, nad muutuvad püüdlikeks, eeskujulikeks ja vahvadeks ohvitserideks, kes peagi oma Georgi ära teenivad."

Nii kapten. Ta soovis mulle kõike hääd ja ruttas edasisõidu võimalusi kuulama ning teateid saama oma väeosa asupaigast.

Lipnikud aga olid sedapuhku veel uima pääl väljas. Ning kui rõhutud ka linn oli, kui ebaharilik, segaminipaisatud ta elu, kui kirju ta elaniku hingeelu, aga litsilöömise värk oli ikka veel hästi korraldatud ja töötas paremini kui sõjaväeline organisatsioon: Veenus on ju ikka kangem Marsist. (lk 108)

Aga häda sundis seekord ikkagi komandantuuri üles otsima. Sääl ei saanud ma aga palju targemaks. Mulle anti küll order korteri saamiseks hotelli, kuid mis väärtus sel oli, seda ma juba teadsin, kui ma ilma orderitagi — kohe makstava raha eest — hotelli tuba ei saanud.

"Otsige oma väeosa üles," soovitati.

"Nagu istuks mu väeosa siin ja ootaks mind mu ööbimise korteri pärast," vastasin kihvtiselt.

Kehitati õlgu.

"Aga kuhu, kuradile siis minna?"

Jälle kehitati õlgu. Sest seda väsinud ja tülpinud rahvast komandantuuris ei huvitanud see põrmugi, kus ma oma öö mööda saadan.

See oli alati see lugu vene sõjaväes, et kehitati õlgu. Polnud sõdureil korterit, varustust, sööki — kehitati õlgu. Nõudis väsinud ohvitser oma inimesõigusi — kehitati jälle õlgu. Seaduse järele pidi iga sõdur saama oma korteri, varustuse ja söögi. Kui ei saanud — kehitati õlgu. Seaduse järele pidin minagi nüüd saama öömaja, aga — kehitati õlgu. See tähendas: ei ole, võib olla et ka on, aga meie ei tea, kas on, meie ei jõua, ei saa, võib olla ka ei viitsi põhjalikult läbi viia seda asja, mis seadus nõuab. (lk 110-111)

Sõja aja pärast ei tohtinud sõdurid nõuda inimeslikke õigusi, kuid sõja aja pärast pidid nad tegema üliinimeslikke asju.

See oli jälle üks põhjusist, miks vene vägi ilmasõjas kaotas. Selle loogikaga oli vene väeülemus vanasti hiilgavalt läbi saanud, kui sõdureile õpetati, et tühi kõht on kangelasomadus, külmetamine vägitegu ja vihma käes ligunemine, pikad marsid, täid ning hõõrutud jalad vahvuse ülim tipp. Selle loogikaga ei saanud enam läbi ilmasõjas, kuna venelasedki olid juba alginimese põlvest välja jõudnud, ja võitis see armee, kelle sõdureil rohkem inimesõigusi, kelle sõdurid hästi toidetud, hästi riietatud, hästi varustatud. Säärased sõdurid ei tarvitsenud oma kangelasmeelt raisata võitluses tühja kõhu, külma ja täidega, vaid võitluses vaenlastega. (lk 112)

Nälgida, külmetada ning täiu täis olla võib, kui selleks on mõni õige suur ja hädaline põhjus või idee, kuid uhkustada nälgimise ja külmetamisega Rasputini riigikorra auks oli hale ja kurb. (lk 122)
Mittemidagiteadmine - see oli vene staapidele üldiseks omaduseks, vähemalt sattusin mina selle nähtusega alati kokku. Teoreetiliselt ja võhikule väeliini taga paistab alati, et vägede liikumised, võitlused ja paigutused sünnivad kõik kella mehanismi täpsusega, kus iga üksik väike osa teab enda ning üldsuse seisukorda ning täidab oma kohuse selle selge teadmisega. Kuid praktiliselt pole see sugugi nii. Vähemalt vene armees valitses igas asjas üldine mitteteadmise meeleolu. Kas oli side halb või tuli see halvast korraldusest, aga mäletan, et sagedasti isegi üks kompanii ei teadnud, mis teisega sünnib või kus ta õieti asub, rügementidest rääkimata. Staapides ei teatud, mis väerinnal õieti sünnib, — kas võidetakse, kas kaotatakse, taganetakse või tungitakse pääle, — ei teatud üksikute, isegi suuremate vägede seisukohti ega liikumist, rääkimata teateist vaenlase vägede seisu- ja olukorrast. (lk 131)
Sõda liini ja staapide, liini- ning staabiohvitseride vahel kestis nimelt kogu sõja läbi ning võttis lõpuks ikka teravama ning teravama kuju. Liiniohvitserid süüdistasid staape, et need muud ei tee kui segavad, maitsevad mugavusi, söövad, joovad ja —, kuna staabid kirusid liiniohvitseride suuremalt jaolt sõjaaegsete — halba ettevalmistust, väheseid teadmisi ja nõrku võimeid. Väga võimalik, et ma erapooletu ei saa olla, kuid pean ütlema, et vene sõjas liiniohvitserid kõik tegid, mis nende võimuses, kuna staabid tihti tõesti midagi muud ei teinud kui segasid ja elasid mugavat elu. Seda arvamist kinnitavad ka vene kõrgemate sõjategelaste eneste kirjutatud mälestused, kust staapide ja kõrgemate ülemuste tegevusest võib lugeda sääraseid meeletusi ja rumalusi, et neid ei aidanud päästa ükski väeliini osav ning ennastohverdav teguviis. Staapides mõeldi välja niisuguseid ebaõigeid võtteid ja plaane, mis tihti olid otse hävitavad, kuna väga sagedasti väeliini väiksemad ülemused oma enese algatusel päästsid seisukorra. (lk 137)
Moldau talvine maastik, mida mööda meie sõitsime, oli kurb ja hall. Ta sarnanes sügisese Bessaraabiaga — oli ilma puudeta kiltmaa, kus maa ja taevas sulasid kokku nukras abituses. Võib olla suurendas seda meeleolu sõda, mis igasse asja vajutab oma pitseri. Jaamad olid täis põgenejaid — närudes, külmunud inimesi, viletsaid hobuseid, lõhutud asju ja vankreid. Ning sõdureid, sõdureid oli igal pool — halle, poriseid, pesematuid, habetunuid, sinikas-halliks külmunud nägudega, ilmatu tusaga silmis, viha ning paratamatusega ilmes. (lk 139)
Kõik elu väljavaated, kõik elu avarus ja ilu oli riisutud, kõik oli kokkupigistatud sellesse rõhuvasse teadmisse, et sa ei ole midagi muud kui tapaori, vaene hall inimtäi, kes sa varsti, märg ning porine kui loom, lähed sunnitöölisena tapma, kuna sind sunnitakse, sunnitakse maha jätma kõik, mis väärtuslik, inimlik, suur, kõrge ja alluma elu inetusele, närususele, väiklusele, suurimale alatusele, mis ilmas veel olemas. Kannata külma, nälga, pori, mustust, jäta maha omad unistused, mine tapa — ja sure! See ei ole sugugi kergem tee kui tee Kolgatale, see ei ole kergem tee kui tee tapalavale, kus timukad raiuvad su pää. Sest mul puudus iga idee, iga mõte, miks ma pidin minema sinna rumeenia poristele põldudele, alanduma sääl, kannatama ning surema. Sõda ei ole kõige hirmsam — nagu võhikud arvavad — oma välise küljega: mitte kahurimürtsud ja püssiragin, mitte puruks kistud soolikad ja inimkeha tükid ei ole kõige painajalikumad koledused — kõige painajalikum on see tapalavaline paratamatus, see kokkupressiv teadmine, et pääsemist ei ole: sa pead, pead, pead minema ja võtma osa noist koledusist. (lk 141)
Prantslastel oli sõdides suur mõte hinges: nad maksid kätte sakslastele ja tahtsid tagasi tükki oma kodumaast. Kuid mille eest võitlesid vene väed ? Ülivõimu pärast! Dardanellide pärast! Konstantinoopoli pärast! Prantslastel juhtis sõda rahva valitud valitsus. Kuid venelastel rida despoote, narre, psühhopaate, kojaintrigante. Saksamaa tõrjub praegu kogu väest tagasi sõjasüüdi, kuid see, et ta vägedes puhkes revolutsioon, näitab, et ta sõjas rohkem süüdi oli kui Prantsusmaa, ta südametunnistus ei olnud puhas, ta sõjaväed tõstsid mässu mõttetuse vastu, mis neid rõhus. (lk 142)
Deserteerida? Jah, miks mitte. Ma olin kaugel sellest mõttest, et see on midagi häbistavat, "ebakangelaslikku", "ebaaumehelikku" jne., nagu seda seletati. Ma tundsin, et mul midagi ühist ei ole selle põrguga, mis mind ees ootab, see oli mu vägistamine ja muud ei midagi. Vahvus, julgus, tublidus? Hahaha! Ma naersin selle üle, et ma peaksin oma vahvust, julgust ja tublidust minema ohverdama mõtte nimel, mis oli sama tume kui loll. Vahva, kangelane olema Dardanellide eest, vene tsaari eest, kes mul emakeeles kõnelda ei lubanud ja mu kodulinna eestikeelse nime avaliku tarvitamise ära oli keelanud?! Vahva, kangelane olema oma isamaa eest, kus mu isa küürutas parunite ees vene armust, kus mul koolis käies vene kooliõpetaja kirjatööst selle koha maha tõmbas, milles ma rääkisin Eestist kui oma isamaast?! (lk 143-144)
Ma ootasin kaua. Ümberringi kees virr-varr. Telefonid kõrisesid, adjutantide püksid lõid püüli, kirjutajad, käskjalad, salaja maakuulajad, telefonistid, ametnikud, ohvitserid — kõik keerlesid läbisegi, ainult nurgas istus üks rahulik staabi ohvitser, nina all hunnik sõdurite kirju ja luges neid. Noja, seda ametit ma tundsin. See oli tsensor. Kirjadest kustutati maha kaotused, taganemised, leivapuudus, ülemuste sigadused, trahvid, mure ja hirm omaste pärast ning järele jäi ainult mingi rõõmus hoosianna sõjale, kiidulaul ülemusele ning kummardused kodustele, mis ikka algasid, et "siis veel sügav kummardus täditütrele Praašale ja ütelge talle, et ma teda unes nägin mehele minevat, ja veel sügav kummardus onupojale Miišale ja ütlege talle, et ta on suur siga, kui paneb jalga mu uued püksid, mis ma talle andsin hoida." (lk 151-152)
Ja ma vihkan sõda kõige rohkem seepärast ning kardan ka — kui soovitakse teada, et ma "arg" olen — seepärast, et sõda teeb inimese loomaks, riisub talt nii sisemised kui ka välised inimeslikud omadused, rüvetab, vägistab ja käristab ta hinge, kuid muudab ta ka väliselt alaväärtuslikuks paariaks. Kannata kõik ära selleks, et teist tappa ja ise lõpuks tapetud saada, — selles "idees" on niipalju ebainimeslikku jõhkrust, künismi ja häbematust, et ma just sellepärast sõda ja ta tekitajaid ning edastajaid vihkasin ja vihkan kirgliku vihaga. Ja ei ole ette näha, et tulevikugi sõjad pakuksid surmaminejaile suuremat komforti: "sõjatehnika" areneb ja kaitseks ta vastu on ikkagi maa sisse pugemine; teiseks toob tulevikusõda niipalju "tehnilisi" viletsusi kaasa, et see kultuurisaavutused ruttu ja põhjalikult võib hävitada ning inimeselu tingimused paari päevaga muuta algelise metslooma omadeks. (lk 181-182)
Tahtsin kasutada oma inimesõigusi pärast frondi pori ja sõitsin paremasse hotelli, mis mulle, tulles koopaelanikkude ajajärgust, tundus olevat masendavalt tore, puhas, mugav. Toa hind oli soolane, aga kuna mul väeliinil võimalust oli vähe raha kokku hoida ja ma maksku mis maksab tahtsin maitseda komforti, siis leppisin kõigega. Olles võtnud vanni, riietunud puhtasse; pessu ja "seljatagusesse" mundrisse, tundsin, et olen jälle inimene ja niiviisi võib sõdida. Ja ma sain nüüd aru, miks kõrgem aristokraatia on sõja poolt, samuti härrad staabimehed igas astmes ning parajas jõukuses kodanik oma öökuues ja sulevoodis: sõdida võib, kui laual igasuguses situatsioonis on oma kana või põrsapraad ja pudel hääd veini või õlut ning ümber ikka oma mugav komfort, kuna täid ja pori asuvad kättesaamatus kauguses. (lk 193)
Pandagu aga säärane sõjakas junkur, kes sõjas näeb verevärskendust ja väetist tulevatele põldudele, — pandagu säärane kukk kord pikemaks ajaks jalaväe sõduriks, kelle nahal õieti kogu see sõja aristokraatia sõdib, siis muutub ta kindlasti kahe-kolme nädalaga veriseks sõjavastaseks. Samuti ei oleks paha, kui staabihärrad — kõrgemad "sõjageeniusedki" — topitaks lühemakski ajaks jalgväe sõduri täitunud mundri, ei antaks neile muud süüa kui toda suslat, millega toidetakse sõdureid liinil, ei lastaks neil nädalate kaupa lahti riietuda ega end pesta, vaid aina kasutataks neid: keisri ja isamaa eest — kannata nälga, mustust, täiu, pori, alandust, ole magamata, pesemata, kuid ole kangelane — võida! Tapa ja lase end tappa ning muutu tõpraks, kuid ainult võida! — Võib kindel olla, et militarismi sääraseil tingimusil ei oleks. Militarism on kõrgemate ja jõukamate klasside teoreetiline luksus, kuna neil temaga tegelikult ise tarvis pole tegemist teha. Vaesemate klasside militarism koosneb ainult kahest tugevast rusikast — nendest jätkub tülide õiendamisel küllalt. (lk 194)
Olles õhtust söönud, läksin välja jalutama ja vaatama õnnetu Rumeenia päälinna.

Öine linn hiilgas ja säras. Nagu liinil kaevikus tundus uskumatuna, et kuski on veel teine ilm, täis valgust, kultuuri, suuri linnu, nii tundus siin võimatuna, et kuski on rida poriseid kraave, kus kükitavad koopaelanikud ja lasevad üksteisele kuuma rauda vastu vahtimist. Kurat sa tead, mõtlesin, kus see inimene õige lõpeb või algab: ons ta loomulikum sääl või siin? Ja jälle tundus, et kui kogu inimilm on suur hullumaja, siis sõdimine on selle hullumaja maruhullustus, kus kaob igasugune sündsuse ning tasakaalu piir inimeste vahel ja äärmused — hullustushood — aetakse nii teravaks, et neid, nagu nüüdki, otse uskuda ei saa. (lk 194-195)

Nende raudteede seas, mida mina ilmas sõitnud ja tundma õppinud, pole ma näinud kõveramat kui Benderyst Renisse. Miks rääkida ainult kõverusest — tolles raudtees on paar võnku, mis viivad peaaegu tagasi, vähemalt teevad nad sääraseid sikk-sakke, et mõni kõige vingerdavam jõgigi nii osavasti ei ole mõistnud oma teed kõverdada. Ja vaatad vaguni aknast ning ei saa aru: soid ei ole, väga kõrgeid mägesid ka, kõikjal lage ühetooniline kiltmaine stepp, kuid raudtee vingerdab nagu uss; kord juba läbi sõidetud raudtee tuleb sulle — ja see ei ole sugugi liialdus — peagi uuesti vaatevinklisse ja sa võid pool tundi sõita, kuna sinust vähe kaugemal, aga peaaegu kõrval, venib sama raudtee, mida mööda sa sõidad! See oli kui õhupeegeldis, nõidus või paha nali.

Kuid sellesse nõidusesse tõi vähe selgitust ühes jaamas rongile tulnud "tsiviilinimene" — nagu pärast jutus selgus — ühe stepis asuva alevikese-külakese kirjutaja. Sattudes "härrade ohvitseridega" jutu pääle oli see ka inimene tahtev olla "entelligent" üpris õnnelik, et "härrad ohvitserid" teda kõnetasid, ning ta seletas kõiksuguste saladuslikkude mittelõpunirääkimiste, naeratuste ja žestidega tolle raudtee ehitamise saladuse. Esiteks — iga mõisnik olevat tahtnud raudteed oma mõisa lävele saada ja selleks olevat härrasid insenere kostitatud ja sõidutatud, söödetud ja joodetud, kalapüügile ning jahile kutsutud suvi läbi. Teiseks olevat härradele inseneridele ise see ehitamistöö nii kangesti meeldima hakanud, et nad sellele tööle niipea lõppu pole soovinudki ja sellepärast raudtee osanud ehitada pool pikemaks kui ta tõepoolest oleks pidanud olema. Viimane asjaolu paistis täiesti selge olevat, sest raudtee Benderyst Renini on tõesti kaks korda pikem kui otsejoon nende linnade vahel. (lk 196-197)

Pugesime Nikolaiga tasakesi rongi alt läbi teisele poole ja hakkasime vaguniuksi katsuma. Üks andis järele, vaatasime sisse — päris tühi vagun, ainult lehmasõnnikut oli vähe põrandal ja aknaaugud lahti. Leidsime, et "kupee" on hää küll, pääasi oma päralt — ja kolisime sisse.

Rong veeres peagi minema ja varsti algas meie piin, s. t. õieti minu piin. Eelmistel päevadel söödud kukuruusi "leib" ja toores liha oli oma mõju avaldanud ning jaamaülema juures peetud rohke söömaaeg ühes jookidega oli nii siis sattunud nii öelda pehmele pinnale. Meie kupees aga puudus igasugune sisseseade kõhukorratuste vastu võitlemiseks. Rong aga venis ja venis. Nii suure igatsusega pole ma kunagi jaama oodanud, aga ta ei tulnud ega tulnud. Lõpuks muutus seisukord väljakannatamatuks. Nikolai soovitas mul asja ajada vagunisse, sest kui võisid seda lehmad teha, seletas ta, miks ei või siis sama ka inimene. Ometi olin ma küllalt ettevaatlik, et oma "kupeega" niiviisi ümber käia, kuna meil ees seisis veel tükk teed. Nii ei jäänud muud üle kui tõukasime vaguniukse lahti ja ma asusin vaguni äärele, kuna Nikolai hoidis mind kinni. Enne seda kattis Nikolai mu pagunid n.n. "bašlikuga", sest säärane situatsioon ei sobinud Nikolai arvates ohvitseri paguniauga. Tee ääres oli maju ja inimesi, kuid kas oli tol ajal sest midagi? — oli ju sõja aeg. (lk 208-209)

Rumeenia oli vene "ilmariikluse" meelest nii rumalalt "väike riigike", et iga ta kodanik paljalt selle puuduse pärast oli naeruväärne ja peaaegu nagu mitte üldse inimene. Samadel põhjustel polnud venelaste meelest ka midagi väärt rumeenia armee. Ja rumeenia minister! Säärasest mehest võidi rääkida ainult laia naeruga. Kus ka maa ja kus ka minister! Praeguses õhkkonnas ei saa ma enam kuidagi uskuda, et rumeenia minister sõitis meiega ühes üldvagunis. Kuid ma sunnin end ka veel nüüd seda uskuma, sest mu mälestused vene halvakspanust sellele "kah" riigile, sellele "kah" rahvale ja "kah" ministrile on veel siiski niivõrt värsked. Meil on räägitud uniooni loomise võimalustest Venemaaga. Kui säärane õnnetus tõesti kord saabuks, sus saaksid meie "kah" ministrid alles tunda oma seisuse alandust. Sest kui juba Rumeenia oli venelasile "kah" riigiks — milleks peavad nad siis meie riiki? Ja kui rumeenia minister pidi üldvagunis sõitma koos mu tensikuga, siis võib meie ministrite sõiduvõimalusi vene unioonis ainult piimarongide kolmandas klassis kujutleda. (lk 244-245)
Peatusin võõrastemajas, kus polnud õigeid ahje, kuigi Odessa asub Venemaal, kus ahjude süsteemi tuntakse, ja mitte Prantsusmaal, kus korralikust ahjust teatavasti pole õiget aimu. Aga nähtavasti teeb pikk lõunamaine suvi inimesed talve suhtes hooletuks; 8—9 kuud kestev soojus paneb inimesed unustama, et 3—4 kuud kestab külm ja niiskus, kus sooja saamine ei ole sugugi paha. Vastuoksa, talvel külmetatakse. See on kõikide soojamaade üldine häda, mis aga kergesti parandatav oleks, kui inimesed ei unustaks, et paradiis ei ole igavene. (lk 251)
Ja veelgi — sõda tundub mulle jälgimana ikkagi sellepärast, et ta on orjade sõda — sunnisõda, vaeste inimeste tapaorjus, kuna seljatagused haid nende tapaorjade verest teevad omale kulda. See mõte kerkib iseendast, kui näed suurlinna sõja ajal. Väikesel maal ja väikestes oludes on sel vähem alust ja vähem pinda. Huvitav muuseas, et kolm suurriiki, kus sõdimiseks kõige vähem puudus ideeline alus, sõja kaotasid. Nende patt tasus end kätte. Ideeline sõda või päälesunnitud sõda, — see sõda ei lase rahval isegi kõlbliselt nii alla minna ja hoiab ka sotsiaalselt liigsuure ülekohtu eest. Kuid paljas eneselaiutamise-sõda on jälk nii oma mõtte kui ka tagajärgede poolest. Igatahes, rääkida väikeriikides militarismist — on asjata. Väikeriikide "militarism" on päälesunnitud enesekaitse ja väikeriikide sõjad ei too kunagi enesega kaasa neid jõledaid nähtusi, mis valitsesid ilmasõja ajal suurriikides. Huvitav, et kolm ilmasõja kaotanud suurriiki koosnesid rõhutud väikerahvastest, kellest nüüd saanud väikeriigid. (lk 252-253)

Tema kohta[muuda]

Tema teoste kogu — see on une attaque de nerfs sur le papier — närvide tormijooks paberi pääle. Vahel võidavad närvid, enamasti aga paber, sest närvid on nõrgad, paber aga esimest sorti. [---]

Rohti mitmel pool korduv päätegelane Konrad on papist kuju. Meie ei näe tema elus miskit traagikat. Meie ei tunne, miks ta ahastab. Ta teeb seda kirjutuslaua taga «sügavas tugitoolis" istudes. Keegi on kusagil tähendanud, et ta koguni käsipeegli abil järele uurib, kas tal alati tarvilik arv kortsusid otsa ees on. (lk 255)

Mis mind aga Rohti raamatus ometi ootamatult rõõmustas, see oli tema stiil. Tõsi, selles leidub veel küllalt ebaküpset, lamedat ja rohelist. Kuid oli tõesti ootamata leida autoril, kes enne nii iseseisvusetuna ja mõjudealusena esines, sarnast metall-külma keelt, sarnast raudselt kõlavat fraasi. Mõnes looduse kirjelduses avaldab ta otse imelikku süvenemist aine hingesse. (lk 256)
Kaua pärast eelmiste lehekülgede kirjutamist lugesin veel „momentistide" uuemaid väljaandeid: Richard Rohti Üksinduse meeleolud, Marie Heibergi Enne viimset päeva ja broschüri Roheline moment.

Viimase lahja vihu napp ilukirjanduslik osa meeldis mulle enam kui kõik selle rühma siiamaalsed kirjutused. Nii Henrik Visnapuu ja Alfred Variku salmid ning Richard Rohti skits Silhuettide tants. Neis vilksatas paiguti seda tulukest, mis eelmistes töödes asjata olime otsinud.

Kuid Rohti ja Heibergi uued raamatud täitsivad mind pettumusega. Ei midagi uut! Kõik vana, veel halvem kui vana! Palju paberit, ilusat paberit täis tühji sõnu. Palju halba maitset, piinlikku pretensioni ja kulturikehvust.

Ja lugedes neid paberist sõnu vaheldamisi sõja telegrammidega, mis raudset elu keelt kõnelevad, valdas sügav haleduse tunne: Kajab inimkonna ääretu kannatuskisa, — kui otstarbetud ja tühised näivad need blaseeritud ja poseerivad raamatud! Leegitseb maailma tulekahju, — keda võib soendada paberitule kahvatu lõke! (lk 256)

Friedebert Tuglas, "Üks moment paberist labürindis", Vaba Sõna, nr 7/8, 1914, lk 250–256

Richard Roht jutustab oma "Vanas Võrumaas", kuidas tema isa (XIX sajandi lõpus, Rohti lapsepõlves), väga vanameelne, traditsioone austav, patriarhaarne taluperemees, rakendas oma talus öist rehepeksu. Mitte et tal oleks seda vaja olnud. Päeval oleks aega olnud peksta küll! Ei, aga ta peksis öösel, lihtsalt sellepärast, et nii oli tema nooruses kombeks olnud, et mõisas oli nii ju tehtud! /---/

Richard Roht on üks väheseid, kes eesti kirjanduses sellest ajast, XIX sajandi lõpupoole elust, ilma ilustavate lapsepõlveklišeedeta kirjutanud on. Aga ta on. Igast ajast jääb siiski mingi tunnistus. Iga traditsiooni lollusest.

Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". Tallinn: EKSA, 2017, lk 46-47