Sõdur
(Ümber suunatud leheküljelt Sõdurid)
.jpg)
.jpg)
Sõduri all mõeldakse tavaliselt sõjavägede rivikoosseisu, aga see võib tähendada ka sõjaväelast üldiselt.
Luule
[muuda]Ja sõjameest ei taha
Ma kaasaks sugugi!
Mispärast? - ei ma seda
Vist tea isegi.
- Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39
Mingi kõmin... nagu mingi jõu
paisumine... nagu kauge kõu.
Mingi müdin... mingi raske samm,
kaugel ikka veel... nüüd lähedam.
Lähemalle jõudis samme koor:
see ju oli sõdurite voor.
Kuid neid hääli oli juba kaks;
sõjasaapa-ast ja kabjaplaks.
Ja nüüd piki maanteed liikus joom:
marssiv sõjamees ja tema loom.
Rütmis ühises neid läks ja läks
tummalt. Kostis ainult samme-peks.
Kuhu? Tundmatusse... Kus ja mil?
Saateks lõhnas ainult valge lill.
Ainsaks helduseks see neile, ning
oli nagu selle tunni hing.
Tundmatusse, mis veel tundmatum.
Mida mõtlevad? Kuid suu on tumm.
Mida tunnevad? Kuid vait on suu.
Kuhu lähed, sõdur sõnatu?
Pimedusse, mis veel pimedam,
kadus looma-ast ja mehesamm.
- Marie Under, "Öine teekond", rmt: "Uneretk", 1968, lk 11-12
Proosa
[muuda]- [Švejk:] "Meie oberst keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", kantiinis ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie rügement sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)
- Konvoisõdurid mängisid vaheseina ääres "kintsukloppimist" ja ühe mehe tagumiku pihta käisid teiste kiired ja mõjukad löögid. Kui kapral juhtus ringi pöörama, vaatas talle ikka mõne jalaväelase tagumik väljakutsuvalt otsa. Konvoiülem ohkas ja pööras näo jälle akna poole. (lk 339)
- Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja toimetaja pikali löönud ning teda siis jalgadega kõhtu peksnud, toimetaja aga valu pärast röökinud ja keegi selle röökimise stenografeerinud. (lk 393)
- Nad möödusid rühmast, kus punapäine ingel-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa betlema siga! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see härg oli, kes sind, tõbrast, paradiisi laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa liibanoni seedripuu!" (lk 518)
- Sõdurid kükitasid kenasti üksteise kõrval kahe sügava kraavi kohal nagu pääsukesed telefonitraatidel, enne kui nad sügisel alustavad lendu Aafrikasse. /…/ Vasakul tiival istus Švejk, kes oli end samuti teiste kõvale litsunud, ja luges huviga jumal teab millises Ružena Jesenska romaanist väljarebitud paberitükki. /…/ Kui Švejk silmad paberilt tõstis, pöördus ta pilk nagu kogemata peldiku ukse poole ja ta üllatus. Uksel seisis täies paraadmundris eilne härra kindralmajor oma adjutandiga ja nende kõrval leitnant Dub, kes neile midagi püüdlikult seletas.
- Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.
- Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, püksid rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas:
- "Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)
- Ning andis au. (lk 561)
- Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975
- "Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust."
- "Eesti sõdur on pannud oma pea ümber närtsimata pärja mehise vapruse hiilgavatest tegudest ja oma kangelastegude läbi meie rahvale helkiva mineviku loonud, mida ükski võim maailmas temalt ei saa riisuda."
- Järgnevad leheküljed ei rõhuta eesti sõduri ennastsalgavat rindevõitlust viimases maailmasõjas ega kirjelda tema surmatrotsivaid kangelastegusid. Ka pole ma tahtnud esile tõsta sõda ennast, vaid peamiselt seda, kuidas ta osavõtjate saatust mõjutab väljaspool esimest kaevikujoont.
- Juhan Lindström "Tšehhi põrgus"
- Õukondlased on nagu vanad sõdurid, kes oskavad läbi tuulekohina ja puulehtede sahina mõne kaugel marssiva väeosa sammukaja kuulmise järgi umbes ütelda, kui palju mehi marsib, otsustada, kui palju neil relvi on ja kui palju kahureid nad kaasa veavad. (lk 546)
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
- Ma ei ole kunagi kohanud sõdurit, kes poleks teadnud, kus asub köök. (lk 181)
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
- Terve päeva kuuldus linnas sõdurite rasket jalaastumist; see rütmiline tümin tähendas, et hullude kindluses võimutseb taas terve mõistus inimeste näol, kes müüvad oma elu täpselt kindlaksmääratud tasu eest, joovad ja söövad kindlal kellaajal, röövivad ja vägistavad, kui selleks juhus avaneb, kuid kel on kusagil elatanud ema, kokkuhoidlik naine ja väike talukoht, kuhu nad ükskord sandistunult ja vanaksjäänult tagasi pöörduvad, kes käivad missal, kui neid selleks sunnitakse, ja usuvad mõõdukalt Jumalasse. Jälle algasid hukkamised, sedakorda seaduslike võimude käsul ning paavsti ja Lutheri ühisel heakskiidul. (lk 53)
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
Vanasõnad
[muuda]- "Sõdurite julgus on see, mis kindrali suureks teeb."
