Wikipedia-logo-et.png

Juhan Lindström

Allikas: Vikitsitaadid
Jump to navigation Jump to search

Juhan Lindström (sündinud Juhan Vanari; 17. märts 1903 – 1966) oli eesti sõjaväelane.

Lehekülje numbrid on antud raamatu "Tšehhi põrgus" (Toronto: Orto, 1960) järgi.

  • Järgnevad leheküljed ei rõhuta eesti sõduri ennastsalgavat rindevõitlust viimases maailmasõjas ega kirjelda tema surmatrotsivaid kangelastegusid. Ka pole ma tahtnud esile tõsta sõda ennast, vaid peamiselt seda, kuidas ta osavõtjate saatust mõjutab väljaspool esimest kaevikujoont.
  • Selles teoses ei ole protokollitud kuupäevi ega kellaaegu – ja mis tähtsust neil ongi, kui sekundi murdosa või millimeeter kaugust määrab inimsaatuse järgnevateks eluaastateks.
    • lk 5
  • Kahjuks palju lehekülgi selles teoses jääb osaliselt arusaamatuks neile, kes ise pole rindel viibinud ega relva kandnud ja ühe juhusliku õhurünnaku läbielamistjuba sõjast osavõtmiseks nimetavad. Ka neile on teoses kirjeldatud pidev näljatunne tundmatu, kes tol ajal paari söögikorra puudumisel kannatasid nälga ja praegu lihapoti juures hooplevad, et nad on maailma suurima näljahäda üle elanud.
    • lk 6
  • Olen peamiselt püüdnud oma kitsas silmaringis tõetruult kirjeldada seda ajajärku, kui eesti sõdur pärast kodumaalt lahkumist oli sunnitud võõrsil võitlema. Tema mured, äpardused, vembud ja rõõmud rindel kui ka tagalas, mis lõppesid kapitulatsiooniga ning algasid vangilaagrite julmustega, need ongi lähema vaatluse alla võetud. Ei saa ka sellest külmalt mööda minna, kuidas endine rindevõitleja elas, kui ta vabanes okastraatide vangistavast haardest. Peamiselt on see teos mõeldud väikeseks tähiseks neile sadadele eesti poegadele, kelle jäljetud hauad asuvad kusagil Tšehhi põrgu mullas. Neid sunniti relvi maha panema ülevõimu ees, ja alles siis langesid nad rahu ajal pimeda verejanu ohvriks, sageli enne metsikut piinamist kannatades. Ka neid relvavendi ei tohi me unustada, kes tšehhide äraandlikul vahendusel sattusid NKVD tapalavale või alustasid teekonda Siberi orjalaagreisse, kus enne lõplikku silmade sulgemist tuli palju kannatada.
    • lk 6-7
  • Selge oli, et meie võitlus laenatud relvadega idast pealesuruva punataudi vastu oli juba kodumaalt lahkumisega mõttetuks muutunud, võitlustahe püsis vaid kättemaksuks kaotatud kodu ja orjatööle veetud omaste eest. Olime kindlad, et nüüd diktaatori surmaga olukord muutub, ja loomulikult arvasime – meie kasuks...
    • lk 95
  • Sel ajal ei osanud uneski näha Jalta ega Potsdami kokkuleppeid. Kes võis teada, et inglane vana sõber Vabadussõja päevilt, on nüüd punatääkide helgist pimestatud ja Kremli trummide valede põrinast kurdiks muutunud. Meil oli veel usku õiglusesse ja arvasime, et teised, välja arvatud venelane, ka sellest aru saavad.
  • Teoreetiliselt on õigus jagamatu, kuna praktiliselt on ta jõu mängukann ja seisab püssirauas, mis ka teatavasti õige on, ja õigust mõistab, kelle sõrm triklil seisab ja kellel jõudu on trikli tõmbamiseks.
  • Kogu aeg Saksamaal rindel olles jälgisime kaardilt läänerinde lähenemist, et sõja lõpul oma vaba demokraatia eest võitlejatena läänedemokraatia jalge ette laenatud relvad maha panna või tarbe korral läänega koos viimase ja kõige ohtlikuma diktatuuri hävitamisele asuda. Praegu tagasi vaadates näib see mõte naiivsena, aga tol korral seda loodeti. Rida aastaid hiljem teame, et lääne silmad veidi avanevad ja Moskva mõõgatärinat varjava halleluuja sekka kuuleb mõni vene saapa marsirütmi, mis üle Pariisi Lissaboni suunas tahab sammuda...
  • Inglased, meie seekord lootus, – ja on veel teisi niisama rumalaid – püüavad isegi vägisi järjekordsele Kremli despoodile Nobeli rahuauhinda kaela riputada lootuses, vahest suigub kuhugi Katyni ühishaua kaldale magama ja laseb ka neil pärast väsitavat rebasejahti kamina ees rahulikult suikuda...
    • neli viimast lk 96
  • Palju selles naiivses arvestuses tõde oli, kes seda teab, aga inimene tahab isegi surmas enesemääramise õigust leida.
    • lk 107
  • Seda tunnet on raske ja ei saagi kirjeldada, mida toob vangist vabadusse pääs. Tahaks kõigile kuulutada – olen vaba, nagu oleks vabaduses olijatel sellest mingit tähtsust, et nendega kaasa liigud.
  • Sa võid edasi astuda või seisma jääda, sa oled samade õigustega inimene nagu kaasakõndijad või vastutulijad. Tahaks neile kõigile selgitada, kes seda ise pole tundnud, mida tähendab süütult, pealegi oma õiguse ja õilsate ideede eest vangis istuda. Sa läksid vabatahtlikult oma kodu kaitsma, võideldes vägivalla ja terrori vastu. Sul ei olnud saagi- ega maadeahnitsemise mõtet, nagu võimuahnel diktaatoril, kelle käest sa relvad said. Sa läksid ja täitsid mehe kohustust oma kodu ja isamaa vastu, nagu esivanemad enne ja järelpõlved pärast sind teevad.
    • lk 308
  • Mis olen ma neile kurja teinud? Ma pole isegi võidelnud nende peksjate ja piinajate vastu, olen samasuguste iseseisvuse taotleja nagu nemadki... Oma kitsapiirilise ja nürimeelse mõttemaailmaga arvavad nad, et nende "vabastajad" on minu vaenlased ja nende sõbrad, sellega on ka neil õigus mind piinata. Mina mõistan, aga nemad veel ei märka, et vabastajad on tõeliselt vangistajad. Kui nad seda ükskord märkavad – siis on juba hilja, sest ling on vabaduse ümber märkamatult kinni tõmmatud.
  • Kord ihkate teiegi seda võitlust, mis mul pooleli jäi liiga suure ülekaalu ees. Ma pidin ajutiselt häbistavat kaotust taluma, elu alalhoiuks isegi rahvuse salgama, et vähemalt maailmale kisendada seda ülekohut, mis mu kodumaale on tehtud! Siberi orjalaagri nimeta hauast poleks ainsat sõna välja kostnud...
    • lk 309
  • Õppisin koolis Vene ajalugu. Kõige rumalamat rahvaste ajalugu, kus isegi enda hulgast valitsejat ei leitud ja see võõrsilt laenati.
    • lk 318
  • Noorus on nagu savitahvel, kuhu sel ajal kirjutatu aastad ja aeg kiviks põletavad. Meie, väikese rahva poisid pidime õppima seda, kuidas Šeremetjev meie esiisade kodusid rüüstas, kuidas Peeter Suur meie kaudu akent Euroopasse raius, Juhan Julmast ei maksa rääkidagi, ja Katariinast, kes balti aadlile minu esiisade üle piiramatu võimu lubas, pole rohkem meelde jäänud kui sajarublalisel rahal vesitrükis näopilt...
  • Jälle on ajalugu meie talu ukse all. Jälle astub järjekordselt vene saabas üle Vabariigi piiri. Ilmsüütu näoga sõlmiti lepinguid, ilmsüütu näoga küüditati tuhandeid inimesi Siberisse orjatööle, ilmsüütu näoga võeti inimeselt isegi maa, millel ta kõnnib...
  • Kas need põhjused ei sunni relva haarama, et õigust ja nõrgemat kaitsta? Mitte mina üksi selle aru saades, vaid tuhanded mehed haarasid relvad, kust ainult said, ja astusid sellele hävingule vastu.
    • kolm eelmist lk 319
  • "Aga siin valitseb ju demokraatia ühes trüki- ja sõnavabadusega, ega ma pole sõnagi valetanud, kõik on tõsi ja õige, mida teile jutustasin," püüan ennast õigustada. "Seda küll, ja ma usun, et see kõik seal nii oli, aga seda tõde ei taha demokraatia praegu kuulda – eriti pagulaste suust, kes ta armust elavad, see varjutaks võidujoovastust ja võitjate sõprust. Olete vist lugenud, kuidas Tammsaare otsis viies köites tõde ja õigust taga, aga kas ta leidis?... Kahjuks jääb küll õigus ja tõde paberile, aga ta on alati vahetusrahaks võimu ja jõu käes..."
    • lk 335
  • Iga rahvas annab enda hulgast oma juhid, ja rahvast enesest oleneb, kas need juhid on head või halvad. Venelane on isegi juhte võõrsilt laenanud, sest tal ei leidunud üht ega teist, ainult leidus rumalust ja vägivalda.
  • Kui sa, naine, arvad, et armastuse puudusel läksin tapmisekirest aetuna Hitleri kaitseks vabatahtlikult rindele, siis sa eksid... Ma pole mingi kangelane, täitsin vaid oma mehekohust kodu ja kodumaa vastu, sest jällegi ründasid meie väikest maad venelased vallutamise eesmärgil, aga neil endil haigutavad Siberi lagendikud tühjusest.
    • kaks eelmist lk 371
  • Sa oled kui alatine süüdistus mu silme ees – venelane on sind käperdanud, ja sa oled sellega ise nõustunud... Oleks ta sind vägistanud, ma oleks sind sauna viinud ja puhtaks pesnud ja selle saunavee oma vihakarikasse valanud, sa oleks mu silmis eesti naiskangelane olnud. Aga nüüd – mul on häbi...
    Kuidas ma saan sinuga abieluvoodit jagada, kui venelase räpane vari magab alaliselt meie vahel, ja mis aitaks sinu õrnus ja armastus, kui sa sellega mu hinge lähedale ei pääse? Oleks su praegune mees ükskõik mis rahvusest, siis annaksin sulle selle keerdsõlme lahenduse eesõiguse. Nüüd kahjuks lahendan mina, sest olen seda idarindel õppinud...
    • lk 371–372
  • Kuhu ma lähen? Ja kuhu ma kuulun? ... Kõikjale venelaste poolt laiali paisatud eestlaste juurde, et ühiselt sajatada meie koduröövlit venelast, ja ka selle eest peab praegune ja tulevased sugupõlved hea seisma, et ei kolletaks kõigil aegadel Eesti eest langenute haudadel mõttepärja lehed... Siis me püsime rahvana vabade rahvaste peres kaua, kaua...
    • lk 376

Välislingid[muuda]