Peeter I

Maria Giovanna Clementi (La Clementina, 1692–1761), "Peeter I portree", s.d.

Peeter I (9. juuni 1672 – 8. veebruar 1725) oli Vene tsaar ja keiser.

• On tõsi, et kaasa lüüa soovijaid on vähe, sest meie inimene on nagu laps, kes oma rumalusest ei hakka tähti õppima enne, kui koolmeister teda selleks sunnib. Alguses peab ta seda tüütavaks, kuid kui on oma õppetükid selgeks saanud, on selle eest tänulik.
  • 1723. aasta novembris avaldatud vabrikute asutamist propageerivast manifestist.

Tema kohta

• [Herzen:] Enne Peetrit polnud Venemaal kultuuri. Elu oli kole, vaene ja metsik. Meie ainus traditsioon oli sissetungijate ees alistumine. Teiste rahvaste ajalugu on vabanemise ajalugu. Venemaa ajalugu kulgeb vastassuunas, orjusse ja vaimupimedusse. Kirik sinu armunud ikoonimaalija kujutluses on nurgapreestrite ja pühitsetud õukondlaste ühine vandenõu koos politseiga. Selline maa ei näe mitte kunagi valgust, kui me sellele selja keerame, ja valgus on siin. Läänes. Mitte teises suunas.
  • Tom Stoppard, "Laevahukk", 1. vaatus

• [Peeter I monumendi püstitamisest Narva:] Kindlasti ei saa üks vaba riik lubada vallutajatele monumentide püstitamist.
• Mina küll ei näe põhjust, miks me peaksime siin Eestis Peetrit väga austama. Mina kui tartlane olen nördinud, et Peetri käsul tehti Tartu linn maatasa ja elanikud küüditati.
  • Andrus Ansip, cit. via: "Monumendisõda võib minna uuele ringile, seekord Narvas", Postimees, 31. august 2006

• Hobuse seljaski paistab too Peeter ikka suur küll. Ammu pole enam kedagi, kes teda näinud on, ometi teatakse, missugune ta oli, kus käis ja mida tegi. Oli rahvamees, ajas lihtinimestega juttu, kuigi pikad habemed pani maksu alla. Oma sõduritega koos käis lahingutes, oli väejuht, tegi rootslastele säru. Jah, tappis Eestimaa tühjaks, ka niisugune legend on läbi kolme sajandi rahva mälus edasi kandunud. Kuigi, paraku, ei ole enam võimalik määratleda, kumb siinmail tookord rohkem verevalamisi korraldas, kas parimas meheeas Peeter või poisiohtu rootslane Karl. Teadupärast kuul ei vali ei rahvuse ega poliitilise meelsuse vahel. Kuul võtab selle, kes ette jääb. Nii oli, sest sõda oli - Suur Põhjasõda. (lk 9)
  • Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015