Tom Stoppard

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tom Stoppard 1.jpg

Tom Stoppard (sünninimi Tomáš Straussler; sündinud 3. juulil 1937 Tšehhoslovakkias Zlínis) on tšehhi päritolu Briti näitekirjanik ja filmistsenarist. Tema teoseid on korduvalt Eestis lavastatud, eesti keeles on ilmunud näidend "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud" ("Rosencrantz and Guildenstern Are Dead", 1966) Mihkel Muti tõlkes ning romaan "Lord Malquist ja mister Moon" (1966; eesti keeles 2004) Tiina Randuse tõlkes. Stoppardi tuntumate näidendite hulka kuuluvad ka "Arkaadia" (1993) ja triloogia "Utoopia rannik" ("The Coast of Utopia", 2002), mis koosneb kolmest osast: "Reis", "Laevahukk" ja "Päästmine". Stoppardi teoste ainetel loodud filmides tuntuim on tema enda stsenaariumi ja lavastusega "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud" (1990), samuti kirjutas ta stsenaariumi filmile "Armunud Shakespeare".

"Reis"[muuda]

"Reis" ("Voyage") on näidenditriloogia "Utoopia rannik" 1. osa. Triloogia peategelane on 19. sajandi vene filosoof ja literaat Aleksandr Herzen.

II vaatus[muuda]

  • [Herzen:] Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime? Neid joonistusi, kus midagi oli valesti: ilma seieriteta kell, vari, mis läheb vales suunas, päike ja kuu ühel ajal taevas. Ja pildi all oli küsitud, mis on sellel pildil valesti. Inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätist, nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti? Vennad Kritskid kaovad tsaari portree solvamise pärast, Antonovitš ja tema sõbrad salaseltsi moodustamise pärast, mis tähendab, et nad kohtusid kellegi juures pamfleti lugemiseks, mida Pariisis saab tänavalt osta. Noored mehed ja naised lähevad uisuväljakul paarikaupa nagu luiged. Poolakate rivi läheb jalaraudade kolinal piki Vladimiri teed. Miski on pildil valesti. Kas te kuulete? Teiegi olete pildil.

"Laevahukk"[muuda]

"Laevahukk" ("Shipwreck") on näidenditriloogia "Utoopia rannik" 2. osa.

I vaatus[muuda]

  • [Herzen:] Olles pooleldi sakslane ja pooleldi venelane, olen ma südamelt muidugi poolakas...
  • [Aksakov:] Tsensuur ei ole kirjanikule tingimata halb - see õpetab täpsust ja kristlikku kannatust.
  • [Herzen:] Enne Peetrit polnud Venemaal kultuuri. Elu oli kole, vaene ja metsik. Meie ainus traditsioon oli sissetungijate ees alistumine. Teiste rahvaste ajalugu on vabanemise ajalugu. Venemaa ajalugu kulgeb vastassuunas, orjusse ja vaimupimedusse. Kirik sinu armunud ikoonimaalija kujutluses on nurgapreestrite ja pühitsetud õukondlaste ühine vandenõu koos politseiga. Selline maa ei näe mitte kunagi valgust, kui me sellele selja keerame, ja valgus on siin. Läänes. Mitte teises suunas.
  • [Granovski:] Tal on selles õigus, et meil ei ole omi ideid.
[Herzen:] Kust nad tulema peaksid, kui meil puudub oma mõttelugu, kui me pole midagi pärinud, sest mitte midagi ei tohi kirjutada ega lugeda ega arutada? Pole ime, et Euroopa peab meid barbarite hordiks värava taga. See tohutu maa, nii hiiglaslik, et see mahutab karusnahakütte, kaamelikasvatajaid, pärlipüüdjaid... ja ometi mitte ainsatki algupärast filosoofi, mitte ainsatki panust poliitilisse arutellu...
  • [Herzen:] Ma ei ole Prantsusmaasse pimedalt armunud. Istuda kohvikus koos Louis Blanci, Leroux', Ledru-Rolliniga... osta trükisoe La Réforme ning jalutada Place de la Concorde'il... see mõte ajab mu elevile nagu lapse, ma tunnistan seda, kuid Aksakovil on õigus - ma ei tea, mis on järgmine samm. Kuhu me läheme? Kelle käes on kaart? Me uurime ideaalseid ühiskondi... võim ekspertidele, töölistele, filosoofidele... omandiõigused, omandikeelud, konkurentsi kurjus, monopoli kurjus... keskne planeerimine, tasuta majutus, vabaarmastus... piiratud kaheksasaja perekonnaga või riigipiiridest talitsemata... ja kõik need on ainulaadselt harmoonilised, õiglased ja tõhusad. Kuid Proudhon on ainuke, kes mõistab, milles seisneb küsimus: miks peaks keegi kuulama kellegi teise käske?
[Granovski:] Sest seda ühiskond tähendabki. Sa võiksid samahästi küsida, miks peaks orkester üheskoos mängima. Ja ikkagi suudab see mängida, olemata sotsialistlik.
[Turgenev:] See on tõsi! Mu ema peab Spasskojes orkestrit. Mul on siiski veelgi raskem aru saada, kuidas ta saab omada ööbikuid.
  • [Belinski:] Kuulsin kord, kuidas üks minister ütles, et ta on raudteede vastu, kuna need julgustavad inimesi, kes peaksid paigal püsima, nautima sihitut ringirändamist ja kes teab, mis sellest veel tulla võib.
  • [Turgenev:] Sa ütlesid kunagi, et Fenimore Cooper on sama suur kui Shakespeare.
[Belinski:] See polnud vale, see oli ainult naeruväärne.
  • [Bakunin:] On viga pidada ideid tegudest tähtsamaks. Kõigepealt tegutse! Küll ideed tulevad järele, ja kui ei tule - noh, see on progress.
  • [Herzen:] Prantsuse teenrid olid kõige suurem üllatus. Ma teadsin, et neid ei tohi sõjaväkke saata või maha müüa... aga sa ei oskaks kuidagi oodata nende imekspandavat tõhusust, viisakust ja kutsumuse täielikku puudumist.

II vaatus[muuda]

[Natalja:] Aleksandr! Ma ei taha seda sõna kuulda.
[Herzen:] Vabandust, keskklass.
  • [Herzen:] Kuna lapsed kasvavad suureks, siis me arvame, et lapse ülesanne on suureks kasvada. Aga lapse ülesanne on olla laps. Loodus ei põlga seda, mis elab vaid päeva. See valab end tervenisti igasse hetke. Me ei hinda liiliat vähem sellepärast, et see pole tehtud ränist ja mõeldud kestma. Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja. Kus on laul, kui see on ära lauldud? Kus on tants, kui see on tantsitud? Ainult meie, inimesed, tahame omada ka tulevikku. Me veename endid, et maailm on tagasihoidlikult meie eesmärgi lahtirullumise teenistuses. Me märkame ajaloo ebakindlat kaost iga päev, iga tund, kuid miski on pildil valesti. Kus on looduse kõrgeima loomingu ühtsus ja tähendus? Muidugi peavad need miljonid väikesed juhuste ja isepäisuse nired saama parandatud tohutus maa-aluses jões, mis kahtlemata kannab meid kohta, kuhu meid oodatakse! Aga sellist kohta pole olemas, sellepärast nimetataksegi seda Utoopiaks. Lapse surmal ei ole rohkem tähendust kui armeede või rahvaste surmal. Kas laps oli õnnelik, kuni ta elas? See on õige küsimus, ainuke küsimus. Kui me ei suuda korraldada omaenda õnne, on jõhkraimast jõhkram pettus korraldada nende õnne, kes tulevad pärast meid.
  • [Herzen:] Kaarti ei ole kellelgi. Läänes võib sotsialism järgmisel korral võita, kuid see ei ole ajaloo eesmärk. Ka sotsialism jõuab oma liialduste ja totrusteni, ja jälle hakkab Euroopa lõhkema. Piirid muutuvad, rahvad purunevad, linnad põlevad... kokku kukuvad seadus, haridus, tööstus, põllud jäävad mädanema - sõjaväevõim ja raha põgenevad Inglismaale, Ameerikasse... Ja siis algab uus sõda paljasjalgsete ja kingatute vahel. See tuleb verine, kiire ja ebaõiglane ning jätab Euroopa maha samasugusena, nagu oli Böömimaa pärast hussiite. On teil tsivilisatsioonist kahju? Minul küll on.

"Arkaadia" (1993)[muuda]

I vaatus[muuda]

  • [Chater:] Te solvasite mu naist eile õhtul paviljonis!
  • [Septimus:] Te eksite. Ma armatsesin teie naisega paviljonis. Ta kutsus mind temaga seal kohtuma, mul on kuskil tema kiri, julgen öelda, et võin selle teie jaoks üles otsida, ja kui keegi väidab selle kohta, et ma ei läinud kohale, siis jumala pärast, mu härra, see on laim.

"Rosencrantz ja Guildenstern on surnud"[muuda]

1990. aastal linastunud film, mille lavastas ja stsenaariumi kirjutas Stoppard (põhineb Stoppardi samanimelisel näidendil 1966. aastast).

  • Mõtle igast väljapääsust kui sissepääsust kuhugi mujale.
  • Piraadid võivad juhtuda igaühega.
  • Me oleme kinni keeles, mis parandab ähmasusega puudujääke oma stiilis.
  • Sõnad, sõnad. Millegi muu peale meil loota ei ole.
  • Märatsevalt tervemõistuslik.
  • Punane, sinine ja roheline värv on reaalsed. Kollane värv on müstiline kogemus, mis on kõigile ühine.
  • Ole õnnelik - kui sa õnnelik ei ole, mis siis ellujäämises nii väga head on?
  • Publik teab, mida oodata, ja see on kõik, millesse nad on valmis uskuma.
  • [Rosencrantz:] Ma niikuinii ei usu seda.
[Guildenstern:] Mida?
[Rosencrantz:] Inglismaad.
[Guildenstern:] Nii et see on lihtsalt kartograafide vandenõu?
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel