Söökla

[Švejk:] "Meie oberst keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", kantiinis ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie rügement sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)
- Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, Tallinn: Eesti Raamat, 1975

"Hea küll siis, nägemiseni," ütles Zosja. "Ma lähen sööklasse."

"Tulen ka lõunat sööma," teatas suur kombinaator, kui oli heitnud pilgu sildile: "Tšernomorski Riikliku Kujutavate Kunstide Akadeemia Vabrikukooli Toitude Musterõppekombinaat", "söön mingisugust selle akadeemia valvekorra musterkapsasuppi. Võib-olla läheb siis süda kergemaks."

"Siin antakse süüa ainult ametiühingu liikmetele," hoiatas Zosja.

"Siis istun niisama."

Zosja ja Ostap läksid alla sööklasse. Musterõppekombinaadi teises otsas palmi rohelise katte all istus mustasilmne noormees ja uuris tähtsalt söögikaarti.

"Perikles!" hüüdis Zosja juba kaugelt. "Ostsin sulle kahekordse kannaga sokid. Saage tuttavaks. Femidi."

"Femidi," ütles noormees südamlikult Ostapi kätt surudes.

"Bender-Zadunaiski," vastas jõhkralt suur kombinaator, kes kohe taipas, et on armastuspeole hiljaks jäänud ja et kahekordse kannaga sokid ei ole lihtsalt mingi võltsinvaliidide kooperatiivartelli toode, vaid teatav perekonnaseisuaktide büroos sanktsioneeritud õnneliku abielu sümbol. (XXXV ptk "Teda armastasid koduperenaised, naiskodutöölised, lesknaised ja isegi üks naine-hambatehnik")

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov, "Kuldvasikas", rmt: "12 tooli. Kuldvasikas", Tallinn: MAA, 1995, lk 510