Veevärk

Proosa

• Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust.
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 28

• [Spender:] Kõik, mis on võõras, ei kõlba keskmisele ameeriklasele. Kui sellel puudub Chicago veevärk, siis on see jama. (lk 72)
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974

• "Et täiesti inimeseks muutuda, pidi inimene enda mudast välja upitama. Kõik on selle tulemus. Võtjate arvates seadsid jumalad inimese samasuguse valiku ette nagu Achilleuse: lühike kuulsusrikas elu või pikk sündmusteta elu tundmatuna. Ning Võtjad valisid lühikese kuulsusrikka elu."

[Ishmael:] "Jah, muidugi mõistetakse seda niiviisi. Inimesed kehitavad vaid õlgu ja ütlevad: "Hea küll, see on hind, mida tuli maksta veevärgi ja keskkütte ja konditsioneeritud õhu ja autode ning kõige muu eest.""

Ma heitsin talle uuriva pilgu. "Ja mida sina ütled?"

"Mina ütlen, et hind, mida te maksite, ei ole hind inimeseks saamise eest. See pole isegi mitte nende asjade omamise hind, mida sa mainisid. See on selle loo etendamise hind, mis asetab inimkonna maailma vaenlase rolli."

• Daniel Quinn, "Ishmael: mõtte ja meele rännak", tlk Toomas Trapido, 2. trükk, 2017, lk 60

• Keskne probleem, dilemma, mida 20. sajandi alguses kõik Euroopa koloniaalriigid lahendama pidid, oli, kuidas valitseda seda lahmakat maad, mille nad vallutanud olid, nii et sealt saaks kätte maavarasid ja muid ressursse, olemata samas valmis neisse investeerima.

Prantsusmaal või Suurbritannias endis kulutati kaasaegse rahvatervise taristu arendamiseks tohutult palju raha. Paljut sellest peame tänapäeval enesestmõistetavaks: praegu rääkideski näeme aknast prügikaste, meil on kanalisatsioonivõrk ja veevärk, majad peavad vastama ehitusnõuetele, toatemperatuur peab olema vähemalt x-teist kraadi jne. See kõik on aga väga kallis, nõuab bürokraatlikku musklit, arendajatelt ja järelevalvajatelt teatud administratiivseid ressursse. Kõike seda ei olnud prantslased üldiselt nõus oma kolooniatesse panustama.

• Aro Velmet, intervjuu: Kaur Maran, "Aro Velmet: bakterite kolonialism kummitab tänase päevani" Postimees, 25. jaanuar 2020