Keskne probleem, dilemma, mida 20. sajandi alguses kõik Euroopa koloniaalriigid lahendama pidid, oli, kuidas valitseda seda lahmakat maad, mille nad vallutanud olid, nii et sealt saaks kätte maavarasid ja muid ressursse, olemata samas valmis neisse investeerima.
Prantsusmaal või Suurbritannias endis kulutati kaasaegse rahvatervise taristu arendamiseks tohutult palju raha. Paljut sellest peame tänapäeval enesestmõistetavaks: praegu rääkideski näeme aknast prügikaste, meil on kanalisatsioonivõrk ja veevärk, majad peavad vastama ehitusnõuetele, toatemperatuur peab olema vähemalt x-teist kraadi jne. See kõik on aga väga kallis, nõuab bürokraatlikku musklit, arendajatelt ja järelevalvajatelt teatud administratiivseid ressursse. Kõike seda ei olnud prantslased üldiselt nõus oma kolooniatesse panustama.
