Distsipliin

Proosa

• D'Artagnan mõtles kogu öö nii hoolega, et järgmiseks hommikuks oli tal plaan küps.

"Käes!" ütles ta endamisi, tõusis voodis istuli, toetas küünarnuki põlvele ja lõua käele. "Käes! Ma otsin välja nelikümmend kindlat ja tugevat meest, kes võivad olla küll pisut kompromiteeritud, aga on distsipliiniga harjunud. Luban neile viissada liivrit kuus, kui tagasi tulevad, ja mitte midagi, kui nad tagasi ei tule, või pool nende osast kaaslastele. Mis puutub toidumoona ja majutamisse, siis on see juba inglaste asi, kellel on ju karjamaal härgi, tünnides soolarasva, kanalais kanu ja aitades vilja. Selle väeüksusega lähen esitlen end kindral Monkile. Ta võtab mu oma teenistusse. Võidan ta usalduse ja reedan ta niipea kui võimalik."

Kuid siinkohal d'Artagnan peatus ja raputas pead.

"Ei," jätkas ta, "ma ei julgeks sellest Athosele rääkida, järelikult on see vahend ebaaus. Tuleb tingimata kasutada jõudu ilma igasuguse sõnamurdmiseta." (lk 157)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Kodus olid kah asjad nüüd hoopis teisiti. Mitte et seal midagi kolossaalselt muutunud oleks. Seda mitte. Asi oli pisiasjades. Näiteks ilmus korraga külmkapi uksele graafik, kus oli kirjas, millal keegi peab nõusid pesema, prügi välja viima või tuba koristama. Ja näiteks siis, kui kogu pere kogunes õhtuti telekast mingit tobedat filmi vaatama, ei julgenud mitte keegi jalgu laua peale panna. Kõik istusid viisakalt, naersid kohusetundlikult iga nalja peale, pidasid täpselt nõudepesemise graafikust kinni ning üritasid iga hinna eest eeskujulikult kodu mängida. Minu arvates oli see totaalselt nõme. Minu jaoks ei seostunud perekond üliviisaka käitumise ja nõudepesugraafikuga. Kogu oma senise elu olin arvanud, et õige perekond tähendabki jalgu laual, vales kohas naermist ning nõude pesemist siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. See siin ei olnud aga kodu ja perekond, vaid ülihästi distsiplineeritud sõdurite kompanii. Selline värk võib üsna masendav olla. Ausõna. Mina näiteks sattusin lausa depressiooni. (lk 11)
  • Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005

• Siis algab laste õpetamine tingimustes, milliseid Euroopas ei suudaks ette kujutada. Kuid mitte ükski õpihimuline ei lase end kõrval istuvast ja teise õppeainega tegelevast klassist või meie olemasolust segada. Pilk on suunatud ette ja kogu tähelepanu koondunud õpetajale. Veel raskem on olukord mõnedes maakoolides, kus niisama suurt hulka lapsi õpetab üksainus õpetaja. Ja tõesti ei tea, kes väärib rohkem imetlust, kas vanemad, kes on lastes sõnakuulmist kasvatanud, õpetajad, kes õppetööd nii huvitavaks muuta oskavad, et distsipliini ei rikuta, või lapsed, kes hoiavad distsipliini kõigi ahvatluste kiuste. (lk 22)
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973