Koristamine

Allikas: Vikitsitaadid
Geertruydt Roghman, "Koristav naine" (u 1650)
Herman Heijenbrock, "Aknapesija" (1904)
William McGregor Paxton, "Põrandat pühkiv neiu" (1912)
Alice Spaulding Hemenway (1866-1953), "Tänavapühkija", s.d.
Dennis Blalock (1942-2015), "Lillian aias", s.d.


Proosa[muuda]

  • Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust üht¬teist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. Gu-le pakub naudingut näha elus "kauhut kaikkialla", tema kirg on "hoida alati negatiivsuse haav lahtisena", nagu nõuab Kierkegaard. Noorest peast imetlesin teda, aga ega ma ei mõistnud. Nüüd ma mõistan. Gu- suudab seda, ta naudib seda, ta on omas elemendis, kui kõike enda ees mustana näeb. Aga minule on see võõras element. Olen alati igatsenud avameelset, sooja armastust. Jäine armastus võib olla muidugi uhke, aga selles, minule võõras atmosfääris on see nõudnud jõudu. Ühtelugu vaid kriitika, satiir, pilge. Ja see kaksikmäng algusest peale! M.S-i ja minu vahel. Missugune põrgu! See oli muidugi hea taltsutamisvahend! Ja kuidas ma aastate kaupa võitlesin, et nõiaringist pääseda. Ometi olime teineteisesse armunud. Nüüd on tulemus käes. Mind on käsutatud, alguses mees, siis lapsed. On taltsutatud ja käsutatud. Nüüd mõtlen juba tõsiselt vaestemaja peale. On tunne, et ei jaksa enam teenida. Kuid ega ei ole vist kerge ka vaestemajja saada, kui on sugulasi. Tuleb roomata põrandad ning teiste suitsutuhka ja sülge maha pesta.


  • "Aga mis elu see enam on," seletas Eero, "kui oleme viimases kui pisiasjas segatud ja häiritud! Teie muidugi ei usu ja arvate, et me liialdame. Kuid ma toon kas või paar näidet, otsustage siis ise. Nii: õhtul magama heites loen veel üht raamatut, kuid olen väsinud, silmad vajuvad kinni ja kuulen läbi une, et raamat langes kolksatades voodi taha - hommikul ärgates on lihtne käsi välja sirutada, raamat sealt üles tõsta ja poolelijäänud peatükist edasi lugeda. Kuid kas te arvate, et raamat veel seal on? Muidugi mitte, võid enda haigeks otsida, aga raamatut ei leia ega leia. Sest minu alles magades on preili varakult toas ringi käinud, enese meelest kõik ülihästi korraldanud, kraaminud, pühkinud, lillekesigi voodilauale asetanud, nagu oleksin mina talle mõni peigmees või hoolealune! Mul pole lillekesi vaja, tahan oma raamatut saada! Minu toast on järsku näitus saanud, mõistate? Näitus, kus kõik asjad ja asjakesed on ritta seatud nagu eksponaadid - puuduvad ainult numbrid ja sedelikesed juures. Ning nõnda igal hommikul: kunagi ei leia ma enam oma kuube, sukahoidjaid, kaelasidet, vihikuid, raamatuid, ükski ese pole enam el kohal, kuhu ma ta õhtul jätsin. Kas ei vii see närve segamini? Veel hullem lugu on isa ateljeega. Kõik värvituubid, pastellid, pliiatsid, söed, fiksaaži- ja tärpentinipudelikesed, pintslid, akvarellikastikesed, kõik rändavad lauale korralikult ritta, nagu poleks nad tarvitamiseks, vaid vaatlemiseks. Tolmu ja mõnda purukest otsitakse igast nurgast ja nurgakesest, kõik pajad, kastrulid, pannid ja vaskkausid käivad iga päev ülevaatusel ja küürimisel, nagu oleks suurt balli oodata. Vaipu, linu, padjapüüre klopitakse, põrandad on nii läikivaks poonitud, et tarvita kas või peegliks, ning pükse ja kuubi pressitakse igal hommikul. Isa ütles: mu püksid ei jõua veel ära jahtuda, kui jooksevad juba jälle triikraua alla! On see mõni elu?"
"Siis on paha küll," laususin ning katsusin mõista, et see nagu poleks elu küll.
  • August Gailit, "Kas mäletad, mu arm?", rmt: "Põhjaneitsi" (1991), lk 282-283


  • Täna tõin Calvadosi, Amontillado ja banaanilikööri. Aga koristamine teeb mu haigeks, ma lihtsalt ei jõua kõike rämpsu välja rookida. Kunagi ma selle sisse upun.


  • Saabus Jussike Laupäevamaale. Laupäevamaal käis kiire askeldus. “Tere, Laupäev,” ütles Jussike, “kas sa juhataksid, palun, kuidas ma Pühapäevamaale pääsen?"
”Pühapäevamaale on ainult ühe päeva tee,” ruttas Laupäev vastama, “aga kui asud mulle appi tube koristama, vaipu kloppima ja saunaahju jaoks puid kandma, saame varemgi valmis ja võime Pühapäevamaale teele asuda.”
Nüüd oli Jussike kärme mees. Kõik töö sai kiiresti tehtud. Lõpuks käis Jussike veel saunaski, et oleks kenam pühapäevamaale minna.


  • Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakuplil kaane pealt, pistab oma käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal temale endale sobiva korra. Ta ajab kõik segamini, viskab nii mõndagi, mis on enne luubi alla võetud, välja või sätib siis pärast harja ja nuustikuga küürimist ja energilist läikimapoleerimist jälle korralikult kupli alla tagasi ja kruvib kaane kinni. Kogu protseduur meenutab hakklihamasina puhastamist.



  • Kes mõtleks tolmupühkimisele või ämblikuvõrkude mahaäigamisele toas, mida kasutatakse konservikarpide ja ajalehtede, täiesti väärtusetute asjade ladustamiseks? Sylvie hoidis neid minu meelest alles ainult sellepärast, et pidas kogumist majapidamise olemuseks ja väärtusetute asjade kuhjamist eriliselt piinliku kokkuhoiu märgiks.


  • Hoolitse kõigepealt oma kodu eest. Korista oma tuba ära, enne kui hakkad maailma päästma. Siis päästa maailm. (lk 2201)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


Luule[muuda]

Pühapäev
on minu päev,
siis on palju toimetusi.
Korras olema peab maja,
kas ma teen kõik nii, kuis vaja?
Kas on alustassile
pandud piima kassile?
Kas on tolmust puhtad toad,
kuivatatud kahvlid-noad?

  • Erika Esop, "Minu päev", "Kümme keerusaia", 1982, lk 20


avatuse taga tuleb küürida ja kasida,
ja sünnitada ja imetada,
imetada taga tuleb imestada, imestada,
et täna on see päev,
selline päev

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel