Nimed marmortahvlil IV

"Nimed marmortahvlil IV" jätkab valdavalt kolmanda osa teemakäsitlust, kuid keskendub varasemast veelgi enam maailmavaadete põrkumisele. See on välja toodud rahvuslasest Henn Ahase ja tema kommunistist venna Juhan Ahase salajase taaskohtumise läbi. Tsitaadid väljaandest: "Nimed marmortahvlil IV", 2. trükk, Tallinn: Olion, 2002 (esmatrükk: Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1954)

2.

[Laanest:] "See on kord juba nii, et kes mõtleb, seda tabavad ka kriisid." (lk 34)

3.

[Malle:] "Sa küsisid ennist, et kuidas mulle arstiteadus meeldib. Meeldib küll. Ja missugune muu elukutse ikka nii palju raha peo peale toob. Oijäh, kui ma ükskord ülikooli lõpetan ja esimest honorari hakkan saama, siis ma muudkui söön ja magan, söön ja magan!"

"Ja see ongi siis sinu tulevikuideaal?" imestas Ahas.

"Ilma leivakotita kõngevad kõik ideaalid!" vastas sõsar. (lk 40-41)

Millest tuleb rõõm mõnikord inimese hinge nagu vägev, jõuline puhang, mis tõstab su korraga üles nagu kõrgele õhku? Millest muutub meeleolu teinekord nii kergeks ja lootusrikkaks, kuigi tulevik vaatab vastu üsna tumedana? Ei ole selleks iga kord kuigi palju vaja. Esimene päikesekiir kevadisest taevast, mõni lauluviis, mis on küll nii vana ja tuntud, mõni värsirida, mis on juba ammu pähegi kulunud… (lk 46)

5.

Ei ole õige, et Jumal või mateeria on loonud nii mehe kui naise. Jumal lõi ainult mehe, naise lõi aga kurat teotuseks selle kõrvale! (lk 72)

[Ahas:] "[---] Meie elumõte ei olegi päralejõudmises, vaid oma eesmärgi poole püüdmises. [---]" (lk 81)

6.

"Inimene on vaba," jätkas Ahas. "See on minu tõekspidamine ikka olnud. Kahe inimese vahekord ei saa püsida ainult ühe poole tunnetel. Kui see on nii, siis seda vahekorda ei ole. [---]" (lk 85)

[Ahas:] "[---] Muidugi, iga tõde on relatiivne ja absoluutset tõde maailmas ei olegi, nagu sa peaksid teadma. On siis minugi tõde ainult relatiivne tõde. Peale selle on see veel ka subjektiivne. Aga see on siiski minu tõde ja muud tõtt mul sulle anda ei ole. [---]"

7.

"Ma tunnen marksismi niisama põhjalikult kui sina, selle õppimine pole meil keelatud ja teadus on ta vaidlemata," möönis Ahas noorem. "Aga teadusi on maailmas mitmeidki ja nende vahel võib inimene valida, mis ta veendumustele vastab. Marksism ei ole ainuke teadus ja ta ei ole absoluutne, nagu seda ei saa olla ükski teadus."

"Marksism on absoluutne, ainuke õige teadus maailmas!" hüüatas nüüd Ahas vanem ja ta silmis välkus korraga tuli, nagu oleks pühadust teotatud. "Marksism on absoluutne, need on Lenini enda sõnad, pane seda tähele. Iga seisukoht, mis ei seisa puhtal Marxi õpetuse alusel, on vale. Kõik, kes selle õpetuse vastu võitlevad, kaotavad varem või hiljem. Kodanlik kord maailmas variseb, kas meie selle vastu võitleme või mitte. Seda näitab ju see õpetus ise oma valju ajaloo-kriitikaga, maailmarevolutsioon tuleb, ükskõik, kas meie ta poolt või vastu võitleme!" (lk 111)

8.

Mis on nende väike vabariik siin, kui tõuseb korraga looduslik maru oma masside ja miljonitega idast? Nad on ju kui tuldpurskava mäe jalal, millest ei või teada, millal see tegevusse võib astuda. On öeldud, et punane Venemaa on ainult koloss savijalgadel. Aga mis siis, kui see koloss korraga siiapoole viltu hakkab vajuma? (lk 115)

Inimese kutsumus on looduslike pimedate jõudude vastu võidelda. Ta saatus on selles võitluses kas või langeda. (lk 116)

Mateeria aluseks on vesinik, selle ürgvormiks vesinikuaatom, millest tulenevad kõik mateeriavormid kuni kõige kõrgemateni välja. Seda oli Ahas õppinud füüsikateadusest juba keskkoolis käies. Vesiniku aluseks on õieti üksainus prooton, positiivse elektriga laetud osake. Prooton vabana on surmav igale elunähtusele. See on see radioaktiivne kiirgus, mis nähtamatuna läbistab elavad koed ja hävitab need. On aga selle prootoni ümber keerlema löönud elektron, negatiivse laenguga varustatud osake, on sündinud vesinikuaatom ja prootoni kuri, surmav jõud on neutraliseeritud, aatom on tasakaalus, harmoonias. Sellel harmoonial püsib püsti kogu universum oma mateeriahulgaga. Kui ei oleks maailmas elektrone, mis prootoneid kui mateeria põhialust korrale kutsuvad, siis ei oleks praegust maailma ega inimest selles. Elektronid on siis need, mis on andnud mateeriale ta vormid, et sellest on saanud väljuda inimenegi oma humanistliku vaimuga. (lk 116)

Vaata ka